Anne ja Toivo Hallik: Hagari müümine ongi meie jõulukink

Foto: Mihkel Maripuu

Saabuvad jõulud on Anne ja Toivo Hallikule erilised, sest suvel jätsid nad igaveseks hüvasti oma neljanda lapse, ülehomme 20. sünnipäeva pidava Hagari pagaritööstusega.

Toivo (72) ja Anne (68) Hallik otsustasid tänavu, et Hagari pagaritööstus, mida nad ligi kakskümmend aastat üles ehitasid, on tark maha müüa.

Esiteks maksis investeerimisfirma Masa Capital Partners head hinda, ja teiseks… Kui varem ei saanud töömõtteid – eriti jõulude paiku – öösekski peast, siis nüüd tõotab pühadeaeg üle aastate rahulikuks kujuneda.

Mõne aasta pärast 50. abieluaastat tähistava paari suurim soov on, et jõuluõhtul nende kolm last ja seitse lapselast koju tuleksid. Selles ei maksa kahelda – Hallikute pere on erakordselt kokkuhoidev.

Praegu peavad Annet-Toivot Tamsalu lähedal Linnulaulu külalistemaja, ning nimevääriliselt kõlab seal taustaks linnulaul. Ümberringi laiub talvine idüll ja peagi märkame akna taga metskitsekarja.

Kakskümmend aastat Hagariga – on teil kahju ka, et firma maha müüsite?

Toivo: Ei ole kahju, sest kahekümne aastaga on kogunenud piisavalt toredat, mida meenutada. Kas või seda, et president Ilves käis meil külas.

Anne: Tegelikult oli alguses ikka väga kahju. Hagar ju nagu oma 20-aastane laps, keda nurka ei viska. Siis aga läks aeg edasi ning mõistsime, et meie aeg on otsa saanud. Et müümine on õige otsus.

Toivo: Tegelikult olnuks parem veel varem müüa, aga… ei raatsinud!

Anne: Mis sest, et enne Hagarit oli elu kuidagi muretum. Tööd ei võtnud kunagi koju kaasa, aga kui oma asja hakkasime tegema, siis olid mõtted kogu aeg töö juures. Need on ikka kaks täiesti erinevat aega. Paljud küsivad, et miks te olete nii palju rabanud, aga me lihtsalt oleme inimesed, kes elu sellisena enda ette seadsid.

1990. aastate algul, kui alustasite, sai paljusid toidukaupu talongide eest. Miks te just leiba küpsetama otsustasite hakata?

Toivo: Kõik algaski sellest, et seisin, talongid käes, Tamsalu poe ees ja mind kui alevivanemat vaadati kui üht selle olukorra süüdlast. Nõudlus leiva-saia järele oli küll väga suur. Ümberringi tekkis teisigi leivatehaseid, aga siis hakkasid nad ükshaaval pankrotti minema ja meie jäime maakonnas ainsaks, kes vastu pidasid.

Esimese pagariahju saime tänu ajalehes Edasi ilmunud kuulutusele, kus kutsuti leiva- ja saiavalmistajaid ühepäevasele õppekogunemisele. Selle viis läbi sakslane, kes oli huvitatud tooraine müügist, kuid abistas ka väikesi ettevõtteid, ja talle ütlesimegi, et sooviksime ahju osta.

Esimese koti rukkijahu tõin Kundast, kus oli Rakvere leivatehase vormileiva tsehh, hiljem vedasime jahu Tartu ja Tamsalu veskist.

Anne: Kõige esimene toode polnud aga leib ega sai, vaid «Naerev sepik». Mul on siiamaani nii meeles, kuidas sepikud labidaga ahjust välja tõmmati!

Toivo: Ja naerev oli see sepik sellepärast, et «toorik» tehti valmis ja sinna lõigati noaga suur jälg, millest ahjus kerkides moodustus naerusuu.

Anne: Kuidas Toivo tegi äriplaani ja moodustas rahavoogusid! Aga mida me see aeg nendest asjadest teadsime? (Toivo naerab.)

Toivo: Ahjuraha ja remondiraha saime Ühispangast, kokku 350 000 rubla.

Anne: Äriplaan nägi ette, et omadega toimetulemiseks teenindame 30 kilomeetri raadiuses. Ja ma mäletan üht jõuluõhtut, kui olin väga väsinud, ja Toivo hoiatas, et ära sa saunalavale magama jää. Aga juhtuski niimoodi! Nii et – mõnus jõuluõhtu oli!

Toivo: Ma olin siis 50-aastane.

Anne: Natuke vanad olime.

Algul oli meil ainult üks pagar, ja kui vahetus lõppes, panime ta kerkekappi välivoodi peale magama. Mina käisin siis mööda maja (esimene «tsehh» asus Tamsalu teenindusmaja numbrisaunade osakonnas – toim) ringi ja ütlesin, et olge tasa, las töötaja puhkab välja! (Naerab.) Ja kui algul tootmist välja ehitasime, siis meil polnud valvet ega midagi, nii et ööbisime ise kohapeal välivoodil.

Mina tahtsin ikka Toivoga koos olla, et tal lihtsam oleks, ja nii pidimegi ühel välivoodil magama. Aga Toivo lõi mind sealt minema, sest liiga kitsaks läks. Võttis siis hoopis koera endale valvuriks kaasa. Muide, magama saime algul kell üks öösel ja kell kolm juba pidime ärkama, et leiba-saia teha.

Toivo: Sel ajal käisid ringi ka need nn katusepakkujad, aga saatsin nad kohe kuu peale. Ütlesin, et mul on Kalašnikovi automaat, tulen ise toime. (Mõlemad pugistavad naeru.) Võtsin igaks juhuks koera kaasa, aga koer kartis rohkem kui mina, puges mulle kaissu!

Ükskord, kui juba suurem seltskond pagareid töötas, tundsid naised – neil ju sääred paljad –, et kuskilt tuleb külma õhku. Kõrval kaupluses, kus müüsime nii pagaritooteid kui ka muid asju, oli aken katki löödud ja saeti trelle eest ära.

Kindlasti käisite poodides uurimas, kas Hagari leiba ikka ostetakse?

Toivo: Muidugi, vaatasin tihti pikka leivaletti, et kui palju seal enda toodangut väljas on, ja kui oli tühi auk, siis vestlesin kohe sellega, kes auku pidi täitma, kas on kaupa või ei ole. Kui selgus, et kõik on maha müüdud, võtsin ühendust tehasega.

Ja kui mõni ostja leti juures kõhkles, kas võtta või mitte, võtsin ise kohe julgelt Hagari toote ja panin enda korvi. (Naerab väga lõbusalt.) Kõhkleja vaatas siis mulle järele ja ostis sama. Olen seda mitu korda proovinud, kõhkleja läheb kohe liimile! Võib-olla sai pärast maitse suhu ja järgmisel korral ostis juba ise?

Millest see tuleb, et ka teie lapsed lõid Hagaris kaasa? Tavaliselt lennatakse ju kodust kaugele.

Anne: See on kokkusattumus, õnnelik juhus. Meie küll oleme selle üle väga õnnelikud, et lapsed emale-isale appi tulid.

Toivo: Just nimelt tulid, ja ise!

Anne: Ega meie osanud arvata, kui suureks firma läheb. Läks kuidagi iseenesest.

Toivo: Meil vedas, sest Anne on lõpetanud Lääne-Virumaal Mõdrikul põllumajandusliku raamatupidamise. (Muheldes Annele:) Sa ikka bilansist, deebetist ja kreeditist said aru?

Poeg Heiki lõpetas TPIs ehitusteaduskonna, tema tegeles ehitus- ja tootmispoolega, tütar Marika on lõpetanud majandusteaduskonna tööjõu planeerijana, tema tegeles majandusliku arvestusega, ja tütar Kaja on mõnus suhtleja, tema puges kaubandustegelastele naha vahele. Me olime mitmes poeketis ja praegugi on nad mitmes suures ketis sees, aga enne jõudsime Tartusse kui Tallinna. Ja Rootsi jõudsime enne kui Soome.

Tegelikult me elasime peost suhu, ehkki teised ütlevad, et näe, ehitasite Tapa leivatööstuse uuesti üles. Ehitasime jah, aga selleks oli vaja isa-ema pärandatud mets maha müüa, et metsarahaga toimetada…

Anne: Päris algul oli suureks toeks kakskümmend mesitaru, sest ega meil tagataskus mingit kapitali polnud.

Mis tundeid tekitas esimene kasum?

Toivo: Kasumit saada on tore! Äripäeva leht paneb ju ettevõtteid ritta ja me olime seal toiduainetetööstuse reas ikka päris eesotsas.

Anne: Kasum on hea, aga oleks sul rahavoogudes raha ka! Need ei käi alati kokku. Kasum läks kogu aeg investeerimisse. Võimaluste piires.

Toivo: Meil oli vahepeal üle 200 töötaja.

Anne: See on võimas tunne. Või kui miljon tuleb – seegi on hea tunne.

Toivo: Ja kui alguses tegime sada kilo toodangut päevas, siis lõpuks tegime kuni 15 tonni.

Paari aasta pärast saab teil poolsada aastat abielus oldud. Kuidas kohtusite?

Toivo: Mina leidsin ta. Omal ajal tegelesin kuigipalju maadlusega, ja kord lugesin maakonnalehest, et on üks kõva kuulitõukaja Anne Veema. Venemaal, mäletan, olid kuulitõukajad naised suured jurakad ja kujutasin ette, ta temagi on selline. Aga kui nägin Annet, siis… oo, ära sa ütle! Täitsa sihvakas! Hakkasin siis lähenemiskatseid tegema, kuigi kavalere oli tal palju, võitlus oli kõva. Aga läbi trügisin!

Anne, millega Toivo teid ära võlus?

Toivo: Sellele küsimusele pole ta isegi mulle vastanud! Täitsa huvitav oleks kuulata.

Anne: Väga viisakas oli. Ja täpselt sama võib ka Toivo kohta öelda, et neiud hiilisid ta ümber. Nii et lausa sportlik huvi tekkis ta kätte saada. Tegime palju sporti koos, käisime võistlustel.

Toivo: Rakke ja Tamsalu vahe on 30 kilomeetrit, Anne tuli Tamsalusse raudteele tööle. (Annele:) Aga üldiselt tulid sa minu juurde. (Naerab lõbusalt.)

Anne: Leeritasime end vanast peast ära, ja kui sai 40 aastat kooselu, käisime kirikustki läbi. Tore oli.

Toivo: Olen kasvanud peres, kus käidi kirikus. Isegi oma esimese jäätise, mida müüdi hobuste pealt, sõin kirikuaia ääres. Usklik ma ei ole, aga traditsioonid mulle meeldivad.

Anne: Ega meil, jah, niisugust hirmus sügavat usku ei ole, aga kirikus käimine annab hea tunde. Käime seal, et patud andeks antaks. (Naerab.)

Toivo: Viimati käisimegi kogu perega – tütar Kaja laulis ja meie istusime pingil, väimees ja lapselaps kõrval.

Anne: Muide, Toivo oli see, kes Tamsalu kiriku 90ndate algul püsti pani. Nii et ta on nii leiva- kui ka hingeisa.

Toivo: Kuno Pajula pühitses veel kiriku sissegi. Eesti ajal oli selles hoones töökoda ja hiljem taheti sinna teha tavandite maja või kino, aga mõtlesin, et vaja oleks ka kohta, kus jumalateenistusi läbi viia. Võtsin siis Virumaa praostiga ühendust, et teeme kiriku, ja ehitus läkski lahti. Tegime külmkambri ka kõrvale ja igal pühapäeval lüüakse kella.

Kas võite öelda, et tunnete teineteist läbi ja lõhki?

Toivo: Mina küll Annet ei tunne. (Anne naerab.) Ta on nagu välk ja pauk!

Anne: Olen ahviaastal sündinud Lõvi, Toivo on draakoniaasta Kala.

Toivo: Anne istub puu otsas ja narrib mind, mina ajan maa peal tuld suust välja, aga me klapime, ehkki oleme ka madistanud. Madistasime omavahel isegi leivatehase ajal.

Anne: See on, jah, ikka täitsa imepärane lugu, et meie pere on kokku jäänud, sest isegi põlvkondade vahel tekib eriarvamusi, kuna vanad ei taha riskida.

Toivo: Noh, näiteks oli väike vaidlus sellepärast, et poeg Heiki tahtis, et ostame endale korralikud leivaautod. Pärast kiitsin asja heaks, aga sel ajal raha eriti polnud – oleks võinud ka kasutatud autod osta. Aga Heiki jutt jäi peale ja ostsime pärast pikka vaidlust kolm uhket Mercedes Sprinteri väikebussi, millega vedasime leiba Tartusse.

Aastatega olen järeleandlikumaks muutunud, oma lastega ma enam ei vaidle.

Anne: Sest lapsed on ajudega. Toivo ütlebki, et nendega pole mingit muret, meil on tugev meeskond ja ta võib rahuga nendesse uskuda.

Toivo: Võiksime rahulikult uue pagaritööstuse ehitada, see oleks hoopis teine tase, kust nüüd stardiksime. Enne leivatööstuse rajamist olin ainult pannkooke teinud. Võib-olla jõuame kunagi sinna jälle, aga mina seda tööstust enam tegema ei hakka.

Anne: Tore, et enam kuskile kiiret pole. Käime suusatamas, meil on siin valgustatud rada, kus ka vanad inimesed võivad koperdada.

Ma ei oska tegelikult niisama istuda.

Toivo: Siin Laululinnu külalistemajas on tööd küll – näe (viipab käega akna suunas), seal selle suure kõrvalhoone jaoks on juba projekt tellitud.

Anne: Sinna tulevad sviidid. Me ei tahtnud tegevuseta jääda, sellepärast viis aastat tagasi see Laululind tuligi.

Toivo: Maad on neli hektarit, niidad suvel muru, hoiad hekki korras, kui vaja, käid kauba järel, Anne teeb süüa, Anne õde hoiab maja korras… Ja me oleme turistide hulgas juba päris tuntud.

Milline oleks parim jõulukink?

Anne: Et lapsed tuleksid koju.

Toivo: (Pikk paus.) Me oleme kingi juba kätte saanud – enam ju Hagarit meie jaoks ei ole. See ongi kink.

Anne: Et ikka tervist oleks. Mitte ainult vanadele, vaid ka noortele on tervist vaja. Ja tarku otsuseid.

Toivo: Neid on vaja isegi vanast peast teha! Ja nüüd on vaja uut algust. See uus alguski on kingitus, aga mis see on? Veel ei ütle. Aga see on tulemas. Ei saa ju olla nii, et ühe asjaga lõpetad ja ongi kõik. Peame plaani uue alguseks, ja see on juba paika pandud. Praegu olen salapärane, aga küll kuuled sellest edaspidi, mis see saab olema!

Anne Hallik

Sündinud 1. augustil 1944 Rakke vallas Mõisamaa külas

Lõpetas 1963. aastal Rakke keskkooli, 1978. aastal Mõdriku tehnikumi raamatupidajana

Oli aastail 1963–1992 Tamsalu EPT raamatupidaja

Töötanud aktsiaseltsis Hallik raamatupidaja, majandusjuhi ja tootmisjuhina

Abielus Toivo Hallikuga, poeg Heiki ning tütred Marika ja Kaja

Toivo Hallik

Sündinud 28. veebruaril 1940 Kõnnu külas Jõgevamaal

Lõpetas 1954. aastal Tamsalu 7-klassilise kooli, õppis Saku maaparandus- ja maakorraldustehnikumis melioraatoriks, lõpetas sama eriala 1965. aastal Tihemetsa tehnikumis

1981. aastal lõpetas Tallinna Polütehnilises Instituudis tööstuse planeerimise eriala

Töötanud aastast 1964 Tamsalu EPTs meistrina, lõpetas sealsamas 1990. aastal juhataja asetäitjana tootmisalal

Oli aastail 1990–1993 Tamsalu alevivanem

17. detsembrist 1992 kuni 25. juulini 2012 aktsiaseltsi Hallik nõukogu esimees

arvamus

Heiki Hallik
poeg

Mu vanemad on väga armsad inimesed, ja nende armastus käib läbi äärmuste, selles on palju erinevaid värve, mistõttu on ette tulnud nii raskemaid kui ka ilusamaid hetki. Keskmine on aga selline mõnus ja hea olemine.

Olen nendega 44 aastat koos olnud ja selle ajaga neid hästi tundma õppinud. Eriti hästi õppisime üksteist tundma, kui 20 aastat ühes ettevõttes töötasime. Nad on väga töökad.

Vahel mõtlen, et nad võiksid isegi rahulikumad olla, et miks peavad kogu aeg midagi ette võtma. Võtku parem ühe- või kaheotsapiletid Sajusaartele ja mingu puhaku. Nad on ju oma elutöö teinud, kuid oh õnnetust – neil pole ju püsivust paigal olla!

Ei tea, kas meile, nende lastele, on miskit pärilikkusega kaasa tulnud, kuid nende töökuse ja pühendumiseni ei pruugi meie põlvkond küündida. Aga heaks eeskujuks on nad meile ikkagi.