Anu Saagim: jõulutunnet paluks, aga mitte vägisi!
15. detsember 2012, 15:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Panen lambanahksed sussid varba otsa, süütan lõhnaküünlad, kallan tassi aromaatset glögi ja sätin end sohvanurka. Piparkooke nagistades võtan käsile kõik viimasel ajal lugemata jäänud klantsajakirjad. On aeg viia end traditsioonilisele jõululainele, kas või vägisi.
Erilise innuga sirvin kodusisustus- ja käsitöölehekülgi. Üritan endasse süstida jõulueelse ootuse imelist eliksiiri. Kuidas valmistada ise jõulupärg toast väljumata, kink võib olla ka tegu, väldi poodlemist, tiki lihtsatele köögirätikutele päkapikud, pühadekaardid disaini ise… Ka imelised tööstressist taastumise nipid on täiuslikud.
Naudi kodusoojust, võta tempo maha, rahune, hellita ennast, maga, kingi endale kamaluga luksuslikku laisklemist ilma süümepiinadeta... Jõuluretseptidest rääkimata. Silme ette kangastub pidulik õhtusöögilaud. Rasvane hani ja kuuseokstel rippuvad magusad piparkoogipoisid, mille all ootavad avamist kingipakid. Juuksejuurteski on tunda, kuidas mind mässib endasse jumalik jõulurahu.
Kiiret pole kuhugi. Kas tõesti oskangi elada hetkes ja nautida seda imet sajaprotsendiliselt? Vaikselt hakkavad mõtted siiski ringi sähvima. Aga kuidas see hani lauale lendab? Kas kommipakid sokutab kuuse alla päkapikk? Kes aitab kuuse üles tassida?
Kas üksik naabriprouagi tuleks glögile paluda? Järsku oleks tulnud hoopis õue minna? Nautida talverõõme koos perega? Huvitav, mida põnevat telekast tuleb? Ai, järsku peaks kähku pesu masinasse torkama? Oleks seegi tehtud enne öörahu.
Jeerum, ma olen vist ebanormaalne! Armastan küll küünlavalgel mediteerimist, kuid tarkade naiste soovitused pereajakirjade veergudel on siiski liiast. Just nende alatute superperenaiste kirja pandud imelised kirgastumised on teinud ka minu pühadeootusest ebareaalse muinasjutu.
Piparkoogitainastki rullides jään ennast kuulama... Miks ma ei tunne seda paljutõotatud sisemist rahu enda peale laskumas? Silm eksleb köögitoolidel, mille lustlikumaks pintseldamine algas just ühe koduajakirja mahitusel, kus selgitati, kui stressimaandav tegevus see on. Ja veel milline südamlik jõulukink perele... Tulem on pooleliolev plätserdis, paras garaaži peita.
Selge see, et unistame sellest, millest parasjagu puudust tunneme. Maailm on täis müstilisi asju, alates LCD-ekraaniga kontaktläätsedest kuni sidekommunikatsiooni imedeni. Selge, et see paneb meidki unistama taas lihtsatest asjadest elus. Näiteks nagu oli maal vanaema juures või kauges lapsepõlvekodus. Oma põllul kasvatatud porganditest ja puuahjus küpsetatud leivast.
Tundub tõelise luksusena! Tegelikkus oli ju hoopis proosalisem. Vägisi meenuvad suved peenarde vahel umbrohtu kitkudes ja sügised kartulivagude vahel küürutades. Sokid ja kindadki tuli endale ise kududa, riiete õmblemisest rääkimata, sest poest polnud neid lihtsalt saada.
Ja niiviisi sohvanurgas mõnuledes jõuab mulle tõde lõpuks kohale. Kas me pole oma loovuse ja isetegemise tuhinas liiale läinud? Selle asemel et lõõgastuda, loome endale stressist pakatava muinasjutumaailma, mille oleme kopeerinud maha totakatest sisustus- ja naistelehtedest.
Tegelikult ei juhtu ju midagi, kui teeme südamerahuga tiiru jõuluturul, ostame kingiks kellegi teise kootud käpikud. Piparkoogid võib kaasa napsata ka kohvikust, verivorstid ja jõuluprae supermarketi gurmeeosakonnast. Jõulumeeleolu ei pea looma end poolsurnuks rabeledes.
Kellele meeldib, veetku oma õhtud linikuid ja pajalappe tikkides, ja kes soovib, lõõgastugu e-Bayst kingitusi kokku sebides. Uskuge või mitte, jõulud tulevad nagunii, kui just maailmalõpp enne seda ei üllata.