Kaur Kender: mulle meeldib maailm, kus «Viiskümmend halli varjundit» on bestseller

Kirjanik Kaur Kender Foto: Peeter Langovits

See raamat räägib hirmutamata, ettevaatlikult ja hellalt aktiivsetele, toredatele, arukatele naistele, et seksis on veel käimata teid.

Ma vist ei saa rääkida ausalt praktiliselt mitte ühestki põhjusest, miks see raamat mulle väga meeldib. Aga mulle meeldib see maailm, kus selline raamat on bestseller, vahendab portaal alkeemia.ee kirjanik Kaur Kenderi arvamust.

Mulle meeldib see maailm pööraselt! Sel pole midagi pistmist selle  muinasjutumaailmaga, mida kirjeldab «Viiskümmend halli varjundit». Selles maailmas, kus see raamat on bestseller, ei esine monogaamseid 27-aastaseid maailma ilusaimaid hetero poissmeestest multimiljonäre, kes «rullivad kondoomi oma vapustavalt pikale peenisele». Seks on lihtsalt nii odav, et mingisugune monogaamia pole sellise pakkumiste tulva juures kuidagi võimalik. Ei.

Ja samuti pole selles meie päris maailmas 21-aastaseid imeilusaid tüdrukuid, kes on vaimukad, tublid ja kes on elus lausa nii süütud, et on kaks korda suudelnud ja pole kordagi masturbeerinud. Rääkimata seksist! Ei. Ei. Ei. Ahjaa. Kes lõõgastuvad klaasi veini juures. Või kahe. Või kolme. Ja kes pole iial teinud narkot.

Ometi ma lugesin selle triloogia esimese osa läbi inglise keeles ja nüüd ka eesti keeles. Tõlge ja toimetamine – võrratud. Ja raamat omakeelsena on veelgi haaravam. Aga nagu ma ei saa ausalt rääkida, mis mind selle raamatu juures võlub, ei saa ma ka ümber jutustada seda, millest see raamat räägib. Ma isegi kahtlen, praegu, just värskelt tõlke läbilugenuna, kas ma üldse peaksin seda arvustust kirjutama. Mulle väga-väga sobib see maailm, kus seda raamatut loetakse palju. Ma tahan väga, et seda loetakse palju. Ma julgustan kõiki seda lugema.

Millest ma aga saan ausalt rääkida – mind huvitab väga, mida naised mõtlevad, ja kuidas nad mõtlevad. Ja mida nad mõtlevad, kui nad räägivad, sest ma ei saa absoluutselt neist aru. Aga mu elus on palju positiivseid elamusi olnud just seoses popkultuuriga. Väga intiimseid, väga toredaid elamusi. Peale Sex & the City teatud teemakäsitlusi muutus korraga väga normaalseks arutleda anaali üle.

«Viiskümmend halli varjundit» teeb sedasama. No ma olen valmis. Väga väärt ja praktiline kirjandus. Eriti arvestades, kui vähe raha seal raamatus kulutatakse. Kui jätta kõrvale asjad, mis kutil enne olid (mis võisid vabalt olla renditud, liisitud, laenuga ostetud), siis kulutab see kutt tsikile vaevu 50 000 USD-d (jah, selle sees on ka lennukikütus, kuti enda hotelliarve ja kõik muu, mis väljus ta tavalisest rutiinist). See on selle raamatu üks võlusid, mida avalikult välja tuua saab. Siin pole päris miljardäride päris lammutamist. Turvalised väiksed asjad. Liigutavad hinge igaühel.

Kirjanduslikult on raamatu parim osa kindlasti Ana ja Christiani omavahelised e-mailid, st nad muutuvad kohe heaks, kui sa unustad selle, et Ana on nii süütu aastal 2011, et tal pole veel arvutitki olnud. Ja kui sa tegelikult ka teeskled, et usud, et mingi tavaline multimiljonärinäss suudab hankida MacBook Pro, mida veel tootmises ei ole. See on vast raamatu ainus naeruväärne koht, mis on aga tubli saavutus, sest enamikes raamatutes on selliseid kohti sadu. Aga see totaalne sotsiaalne ebakompetentsus mõjub selles raamatus isegi totter-armsana. On võimalik, et Ana on ju tõesti ka nii loll, et ei tea, kuidas Apple oma tooteid salajas hoiab.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Kuigi Anal pole elus arvutit olnud, on tema e-maili suhtlus virtuaalsuhtluse kõrgpilotaaž. Vaimukas, lühike, terav, irooniline. Selles on kõik, mis paneb mehe vastama. Ja mis tuletab meelde, kui muutunud see uus aeg on. Kui vähe on selles kohta pikale tunneteulule. Kellele seda ulgu vaja on? Räägi asjast. Otsusta ära. Tee nalja. Ole enesekindel.

Seksist. Seksi on selles raamatus oluliselt vähem, kui... arvata võiks! Ma olen rikutud mõtlemisega inimene. Haige lugemusega. Väärastunud maitsega. Ma tulen Piibli, Loti tütarde, Justine’i, American Psycho ja teiste selliste tekstide maailmast. Selle raamatu massiivne rahvusvaheline populaarsus aga kinnitab seda, kui väga rahvusvaheliseks on läinud naiste mõtlemine, sest naised on selle raamatu põhilugejad. See avab väga palju väga ootamatuid võimalusi. Tõesti ei tahaks elada ühelgi teisel ajastul kui praegu, sest kõik uksed on valla. Ka tagauksed.

Mitte tahtes midagi raamatu süžeest või põnevusest reeta, tuleb mul ikkagi tunnistada, et kuigi naised on täiesti arusaamatud, on nad ikkagi mingis mõttes nii sarnased. Kui kindel on see nende sisemine programm, kui kindel on neis see arengusuund, kui kindalt nad teavad, milline inimene peab olema see mees, keda nad armastavad. Kindlasti mitte selline, nagu ta on – isegi siis, kui ta on 27, superilus, multikas koos kõigi lisadega. Ei. Ta peab olema veel midagi. Midagi rohkemat. Alati on vähe.

Ja kui võrratult täpselt on autor tabanud ära selle, mida kõike on naised valmis tegema, kui nad jäävad uskuma lugu monogaamiast. Ja kui neetult lihtne seda illusiooni on luua, sest «töö» ja eriti «äri» on püha. Aga ma liigun juba kahtlaselt õhukesel jääl. Ma hakkan reetma seda, miks mulle see raamat meeldib. Seda ma aga ei tohi teha, sest üksindus on reaalne. Deemonid on reaalsed. Lahendused on ajutised.

Aga siin see raamat on. Vist u 2x2000 aastat peale Loti tütreid. 220 aastat peale de Sade Justine’i. 20 aastat peale American Psychot. Naljakas, lõbus, pisike raamat pisikesest totrast tüdrukust ja armsast nii-öelda traumeeritud poisist. Nauditav! Iga kell. Mis siis, et elada ei aita. Aga kas üleüldine rahvuslik seks sellest paremaks läheb – pole vähimatki kahtlust.

Ja see vast ongi see, mis teeb selle raamatu kultuurilooliselt tähtsaks. See räägib hirmutamata ja ettevaatlikult ja hellalt aktiivsetele, toredatele, arukatele naistele, et seksis on käimata teid veel. Kas nad nüüd just igaüks endale noore multika leiavad, on iseküsimus. Aga kas nad peavadki. Julgedes küsida midagi rohkemat, muudavad nad kogu maailma paremaks ja lihtsamaks.

Aga kuskil on päristunded. Pärisinimesed. Pärishetked. Pärisdeemonid. Patud, lunastused, petmised. Kired. Vihad. Armumised. Hävitused. Need on vapustavalt ilusad. Need on mornid. Vahel metalsed. Vahel väga karmid. Alati muutmises. Imelihtsad. Aga turvasõnu pole. Piire pole. Ja seal on ka päriselt see, millest ma eriti selle raamatu puhul ausalt rääkida ei saa ega taha.