Anu Saagim: kõnni end terveks!
8. detsember 2012, 11:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Küll oli mul noorena ikka raske elu!
Kunagine poiss-sõber tõmbas keset magusamat riidu saapad jalga ja teatas külma rahuga: «Nüüd ma lähen ja teen ühe väikse tiiru. Lasen auru välja. Püüa ka sina maha jahtuda.»
«Appi, nii ei tehta!» Riid tuleb algusest lõpuni läbi närida, põhjus liistule tõmmata, veristeks tükikesteks rebida … just nüüd ja kohe! «Sa ei või lihtsalt niisama minema kõndida,» üritasin vastu punnida. Kutt avas lihtsalt ukse ja läinud ta oligi.
Mina tegin elutoas tiire justkui katkine vurr. Tema pani ringiratast mööda lähikvartaleid. Kui veerand või poole tunni pärast, sõltuvalt aastaajast, naasis, olid teravamad nurgad juba maha käiatud. Rahu saabus maa peale iseenesest. Väga elutark poiss oli, tuleb tagantjärele tunnistada.
Teema meenus, kui lugesin, et parim ja odavaim teraapia närvesöövatel perioodidel on täiesti tavaline kõndimine. Ilma konkreetse sihi ja eesmärgita. Psühholoogidki ütlevad, et jalutamine on üks teraapilisemaid ja odavamaid ravimeid, mida inimene on suutnud enda jaoks avastada. Värske õhk ja reibas kõnd aitavad üle saada ängistusest ja tõsta tuju pea alati.
Tõepoolest, kui paljud minugi ülielusuurustest probleemidest on saanud lahenduse, kui olen jalga tõmmanud vanad tossud ja päevinäinud dressid ning end lihtsalt krattipidi tuulutama viinud.
Jalutamise fenomen peitub selle lihtsuses: sellesse ei pea süüvima, seda ei pea võtma liiga tõsiselt ning sihtpunktil pole tähtsust. Toiming on lihtne ja konkreetne.
Sammud tuleb seada sinnapoole, kuhu kinganinad näitavad, kulissid vahetuvad iseenesest. Protsess laseb mõtetel vabalt lennata. Mõnus on ka see, et kõndida võib ükskõik kus. Üksi või mitmekesi. Ja alati juhtub sama ime: pea saab selgeks ja meeleolu paraneb. Imestama paneb seegi, et sama tulemust ei saavuta eales sohvanurgas kükitades või teleri ees aeledes.
Üksi kõndides pole mul tegelikult tarvis ei muusikat ega meelelahutust. Aga sõbraga kõndides peavad olema head jutud. Jalutamise rõõm läheb vett vedama, kui jutlemine sujub poolvägisi. Või siis peab kõrval tatsuma selline sõber, kellega on mõnus ka vaikida. Neljajalgne karvapall on maailma parim matkasell.
Nüüd, kui lumi on maha tulnud, on värskes õhus viibimise võimalusedki mitmekesistunud. Sama rahustava tunde saavutab ka suuskadel sahistades.
Suusarajal pole tarvis isegi kamraadi kõrvale. Juba möödunud talvel spurtisin metsarajale kas või õhtupimeduses, omaette, päevast auru välja puhisedes. Jube mõnus oli. Argimured libisesid õlgadelt ja tuju aina paranes. Vau, ja millises kadestamisväärt vormis ma kevadeks olin! Samu suusaradu mööda kavatsen vuhistada tänavugi. Pelk mõtegi sellele tõstab tuju lausa mitme pügala võrra.
Elagu muinasjutuline talv!
Elagu lumi ja võrratud talverõõmud!