Anu Saagim: kõik need lugemata raamatud

Anu Saagim Foto: SCANPIX

Nädal tagasi ilmus eesti keeles erootilise alatooniga menuraamat «Viiskümmend halli varjundit», mis pani kihama Eesti meedia, naisväest rääkimata. Põhiküsimuseks loomulikult, kas ja miks on meil üldse vaja selliseid raamatuid. Samal teemal pommitasid mind Buduaar ja Õhtuleht. Küsimus ikka sama: kas sina loed selle läbi või mitte? 

Arutasime teemat ka tuttavatega, mille peale üks tarkpea saatis mulle hoopis lingi 100 books BBC mime ja soovitas alustuseks needki läbi lugeda. Nimelt väitvat BBC, et keskeltläbi on iga tsiviliseeritud maailmakodanik sellest kirjanduse klassikute nimekirjast läbi lugenud vaid kuus raamatut.

Asusin innukalt nimekirja uurima. Loomulikult kubises see pärlitest, nagu paar vene meistrit, paar Jane Austenit ja paar Charles Dickensit. Lasteraamatutest olid nimekirja pääsenud «Alice Imedemaal», «Karupoeg Puhh», loomulikult ka «Harry Potter» ja Tolkieni «Sõrmuste isand» ning «Kääbik».

Ühtki eesti kirjanike teost seal polnud, kuid sellest hoolimata jäi mulje, et teinud läbi gümnaasiumi ja lugenud pärast seda veel paar raamatut, kas või suvekodu välikäimlas, saab iga meie inimene lõdvalt kokku kuus nimetust BBC maailmaklassikutest: «Kolm musketäri»,  «Kuristik rukkis», «Tess», «Kärbeste jumal», «Tappa laulurästast», «Jane Eyre»...

Nagu ka buduaarikale mainisin, olid minu lapsepõlvekodu seinad kaetud raamatutega. Lugemist innustavaks vaatepildiks pidevalt nina raamatus istuv vanaema. Lugema polnud vaja sundida. Imesin raamatuid endasse käskimata.

Kuid olin ka rumal, sest ei tajunud toona, et kehva raamatu võib ilma süümekata pooleli jätta. Mäletan, kuidas põdesin, kui kohe kuidagi ei jaksanud lugeda läbi Lutsu kõiki teoseid. Nüüd lendab mis tahes raamat taaskasutusse, kui see ei haara mind  esimese kümne minutiga.

Meeldiv üllatus oli seegi, et BBC listis leidus ka minu erilisi lemmikuid, nagu «Bridget Jonesi päevikud», «Parfüüm: Ühe mõrvari lugu», «Alkeemik». Ning loomulikult – see polnud ka üllatus – minu kõigi aegade lemmikuim «Sada aastat üksildust».

Lõpuks läksin BBC nimekirjast täiesti pöördesse, sest see tekitas minus metsiku himu jälle lugeda. Mitte netist, mitte sõidu ajal kõrvaklappidest, vaid mõnusalt keras pehmete patjade vahel paberist raamatulehti pöörates.

Tundsin lausa füüsilist vajadust sirvida mõnd raamatut, kas või niisama.
Ma pole eales vähem lugenud kui viimase paari aasta jooksul. Mind ja raamatuid vaevaks nagu mingi kuri karma. Viimati kingiks saadud raamat, mida vannis mõnuledes lugema asusin, kukkus loomulikult vette.

Sellest jäi järele vaid inetu päts, ja sama kiirelt vettis ka lugemisisu. Ja kui vanasti näis, et elu ilma poolelioleva raamatuta on justkui elu ilma suure varbata, siis nüüd pole enam vahet, lugemishimu saab rahuldatud ka netis istudes.

Kas kavatsen läbi lugeda «Viiskümmend halli varjundit»? Ei, praegu küll mitte, sest avastasin BBC 100 raamatute nimekirjast, et mul on neist säravatest tähtedest vähemalt pooled veel lugemata.