Vanemate head suhted - lapsepõlve varalaegas

Peretüli või lähisuhtevägivald? Foto: Corbis/Scanpix

Suurim kingitus lapsele on tema vanemate hästi ette elatud elu. Sellest kirjutavad lastekaitse liidu ajakirjas Märka last Tartu laste tugikeskuse kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut Malle Roomeldi ning Skandinaavia gestaltinstituudis terapeudiks õppiv Piret Robi.

Lapse arengut ja isiksuse kujunemist mõjutavad rohked tegurid. On neid, mis toetavad arengut, ning neid, mis takistavad seda või suunavad valele teele. Vanemate omavahelised suhted on lapse arengus äärmiselt olulised.

Vanemate hea läbisaamine, mis on üks õnneliku pere alustalasid, loob eeldused tervikliku isiksuse kujunemiseks. Seevastu vanemate halvad omavahelised suhted ja sellest tulenev pingeline õhkkond võivad mõnede psühholoogide arvates mõjuda isiksuse arengule väga rängalt.

Meenuvad Lev Tolstoi sõnad: «Kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, iga õnnetu on isemoodi õnnetu.» Millised on üksteisega sarnased õnnelikud pered? Õnnelike, hästi toimivate perede vanemaid iseloomustavad teatud suhte- ja käitumismustrid. Sellises perekonnas on tunda armastust, soojust, üksteisest lugupidamist, usaldust. Teineteist kuulatakse ja mõistetakse, see loob õhkkonna, mida tajuvad isegi need, kes perega põgusalt kokku puutuvad. Mõlemad vanemad on valmis suhte eest hoolitsema ja sellesse panustama, nende põhilised väärtushinnangud on sarnased ja lahkhelide korral on nad paindlikult valmis ühist keelt leidma ning eriarvamustele ja konfliktidele lahendusi otsima. Olulised on ka sarnased vaated elule, perekonnale ja laste kasvatamisele.

Kasvamine harmoonilises peres

Harmoonilises ja õnnelikus perekonnas kasvamine soodustab nii lapse vaimset, intellektuaalset, emotsionaalset kui ka füüsilist arengut. Emotsionaalne areng kätkeb lapse võimekust oma tunnetest aru saada ja neid korrastada, samuti tundlikkust teiste inimeste tunnete ja vajaduste suhtes ning oskust sellest lähtuvalt käituda. Emotsionaalselt küps isiksus suudab elus paremini hakkama saada, sest teda toetavad enesekindlus, eneseusaldus ning võime ja oskus armastada ennast ja teisi. Teda saadab läbi elu positiivne sisemine töömudel, mis aitab säilitada usku endasse ja oma võimetesse. See aitab püsima jääda ka usaldusel maailma vastu ning loob sügava sisemise veendumuse, et maailmas on hea olemas olla, et ollakse väärtuslik ja tullakse toime iga olukorraga, ka rasketes tingimustes ja kriisiolukordades.

Positiivne sisemine töömudel põhineb Briti psühhoanalüütiku John Bowlby järgi lapse esimestel eluaastatel välja kujunenud turvalisel kiindumussuhtel. Vanemate armastav ja harmooniline suhe aitab selle kujunemisele suuresti kaasa.

Kui vanemate suhted on halvad ja perekond õnnetu, mõjutab see lapse arengut negatiivses suunas. Pered on õnnetud ja mittetoimivad väga erinevatel põhjustel. Levinumad pereprobleemid on vägivald, mitmesugused sõltuvused, ühe või mõlema vanema hoolimatus ja vastutustundetus, vanema(te) katkine hingemaailm – nad on minetanud võime armastada ja nende väärtushinnangud on viltu vajunud. Samuti kõrvalsuhted: vanem võib füüsiliselt kohal olla, ent oma mõtete ja tunnetega viibib ikkagi eemal; vanemate väärtushinnangud ja vaated elule, perekonnale ja laste kasvatamisele ei sobi omavahel; armastuse ja hoolimise puudumine; ei olda valmis pereellu panustama; ka lihtsalt puudulikud teadmised pereelu toimimisest.

Selliste suhete pikaaegne kestmine moonutab isiksuse arengut. Nii lapse füüsiline, intellektuaalne kui ka emotsionaalne areng võivad pidurduda ning lapsel välja kujuneda psüühilised ja käitumishäired. Vanemate keerulised suhted ja raskematel juhtudel sellest tulenev mittetoetav ja mittehooliv kasvukeskkond võivad avaldada mõju nii enesetunnetuse arengule (laps arvab, et ta on väärtusetu ja soovimatu, et ta ei saa eluga hakkama), kiindumusvõime kujunemisele (probleemid usaldamisega, raskused lähisuhete loomisel – kui lapsena usalduslikku lähisuhet ei kogeta, on hilisemas elus raske seda luua nii partneri kui ka oma lastega) kui ka suhtlemisoskuse arengule. Häiritud võib olla kohanemisvõime: uue keskkonnaga kohanemisel (lasteaed, kool) tajub laps olukorda ebaadekvaatselt ning võtab kasutusele varem kinnistunud käitumismustrid (agressiivsus, enesesse tõmbumine). Need on teda konfliktses ja/või ähvardavas keskkonnas aidanud, kuid normaalses keskkonnas ei ole need adekvaatsed. Häired võivad olla eri raskusastmega, kergematest rasketeni.

Negatiivsete käitumismustrite taak

Laps võtab päritoluperest kaasa vanemate käitumis- ja toimetulekumustrid, hoiakud ja väärtushinnangud. Kui ta on näinud vanemate suhetes positiivselt toimivaid käitumismustreid, oskab ta selliseid suhteid ka ise luua ja hoida. Kogemus vanemate armastusest ja hoolivast õhkkonnast on nagu varalaegas, millest laps saab täiskasvanupõlveski jõudu ja oskusi ammutada. Laps, kes on näinud vanemate omavahelistes suhetes vigaseid käitumismalle, kaldub samasuguseid negatiivseid mustreid kasutama ka oma elus.

Negatiivsete mustrite taaka kannavad paljud kaasas, seda ise teadmata. Selleks aga, et parandada oma laste ja seeläbi omakorda ka nende tulevaste laste elukvaliteeti, on tähtis nendest mustritest teadlikuks saada ning tunnistada, et midagi on teisiti, kui peaks. Kui peres on asjad halvasti, on oluline mitte takerduda enesehaletsusse, enese ega teiste süüdistamisse, vihasse, kättemaksmisse ega muudesse pidurdavatesse käitumisviisidesse.

Kui peres on probleem?

Kui probleemi on märgatud, ei tohiks lasta sellel suuremaks kasvada. Tähtis on olukorda teadvustada, selle üle järele mõelda, järeldused teha ning lahenduseks vajalike sammudega alustada. Esmalt tuleks järele mõelda, milline on inimese enda roll olukorra kujunemisel.

Eneseanalüüs võib osutuda liiga keeruliseks, kuid abi leiab psühhoteraapiast. Väga hästi sobib sel juhul näiteks gestaltteraapia, mis on paljuski suunatud eneseteadlikkuse suurendamisele. Selle abil on võimalik oma tavapärasest mõtlemisviisist hetkeks kõrvale astuda ning näha erinevust tegelikult toimuva ja selle vahel, kuidas inimene toimuvat tajub. Kui aga vanematevaheliste probleemide tõttu on kannatada saanud saanud lapsed, tuleks pöörduda ka lastepsühholoogi poole.

Tartumaal võib esmalt pöörduda kas Tartu Laste Tugikeskusesse või Tartu Nõustamis- ja Kriisiabikeskusesse ning Tallinnas Tallinna Perekeskuse poole. Kahtlemata nõuab väljastpoolt abi otsimine julgust ja eneseületamist, ent see tasub end kindlasti ära. Oluline on teada, et mõnikord ei leita sobivat lahendust esimesest nõustamiskohast, kuid sellest ei tohiks heituda ning abi otsimist tuleks jäkata. Sama oluline on meeles pidada, et probleemid ei leia lahendust kohe. Kulub aega ja rohkelt energiat, kuid siin aitab teadmine, et väga palju jõudu kulub ka lahendamata probleemide kaasaskandmisele ning need võivad jäädagi eluenergiat enesesse imema. Kui panustada energiat probleemi lahendamisse, on väga suur võimalus, et eluenergiat saab edaspidi kasutada sihtotstarbeliselt elamiseks.