Kaltsukates, kirbuturgudel ja vintage-poodides tuuritamine on justkui teraapia, tõdeb Iti Malken, kelle tunneb tänaval ära ronkmustadest juustest ja läinud kümnendite riietest, mida tavapoest ei leia.
Vanade asjade kütkes
25. november 2012, 10:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See, et Iti Malkenist sai paari aasta eest üks neist, kes Tallinna vanalinnas väikest Nolita vintage-äri peab, pole mingi ime. Vanade, hingega asjade vaimustus tabas teda juba 1990ndatel, kui ta kaltsukatest esimesed väärtuslikumad asjad leidis – olgu selleks või 1980ndatele vägagi iseloomulik aksessuaar, lai must sametvöö suurte kuldsete lõvipeadega.
Tõuke tulisema tunde poole andis aga hilisem turunduse ja avalike suhete õpingute aeg Amsterdamis, mille väikeste ja värvikate vintage-poodide hulk, sisu ning üldse vintage-kultuur võttis silme eest kirjuks ja inspireeris.
Ehkki võiks arvata, et ka pool aastat seiklusi Costa Ricas tõi tema garderoobi rohkelt lõunamaiseid mustreid, siis nii see pole. «Kuumas, higistama ajavas kliimas olid hoopis musta värvi rõivad kõige praktilisemad,» naerab Malken ja lisab, et Eestis käib ta tunduvalt kirevamalt riides.
Muide, kõigi möödunud kümnendeist pärit rõivaleidude ja jalavarjude mahutamisel ei saa Malken samamoodi mööda nõrkusest vanade asjade vastu: tal on kodus suur vanade kohvrite kogu, millest enamik on sisustuselemendiks või riidekapiks, reisib ta neist vaid paariga.
Kohvreid on 50 ringis, vineerist kübarakohvritest 1960ndate–70ndate nahast iludusteni. Ja mõistagi on ka kohvrite sisus ülekaalus vintage. «Need asjad on unikaalsed,» põhjendab Malken, miks ta just läinud aegade rõivaid eelistab.
Vintage esikohal
«Kõik riided, kingad, kotid ja ehted, mis mahuvad vintage-kümnendeisse (1920ndad–80ndad), on kindlasti lemmikud. Eriti meeldivad 1970ndate kleidid ja plisseeseelikud. Üht-teist on pärit mu enda poest ja ka teistest Tallinna vintage-äridest, Fankadelikust või Oh So Retrost. Kui välismaal käin, vaatan alati ka sealsed poed-turud üle, lemmikud on Milano ja Pariisi kirbuturud.
Armsamateks leidudeks pean Pariisi antiigiturult pärit mürkrohelist kaelakeed, samuti musta litritega siidiseelikut, mida kannan just aastalõpupidustustel. Milano igakuiselt antiigi- ja vintage-turult leitud lilla kleit on mu garderoobis samuti hinnas – ostes ma isegi ei proovinud seda, aga koju jõudes avastasin, et see oleks justkui mulle õmmeldud. Isegi talvejalanõud on mul valdavalt sellest klassist, ja täiesti praktilistel põhjustel: tavaliselt peavad need kauem vastu kui uus poekraam. Eelistan alati kvaliteeti kvantiteedile.»
Väike piisake uut
«Ehkki mu teiseks tööks on vahendada PR-agentuuris Polhem moe- ja rõivauudiseid ning olen moelavadel toimuvaga kursis, ei juhindu ma sellest riietuses. Pigem kannan seda, mis mulle sobib, ja kui see juhtub hetkel moes olema, on see lihtsalt kokkusattumus.
Tavapoest soetan pigem üksikuid baasrõivaid, miksides neid vanaga. Üht-teist, näiteks ka jalanõusid, tellin mõnikord netipoodidest. Uue poekauba, ka ekstravagantsema puhul häirib mind fakt, et samasuguseid esemeid on sadu ja võimalus kellegagi sarnaselt riides olla suur. Mulle meeldivad erilisemad eksemplarid!
Kaubamärgihuviline ma ei ole, eelistan rõivast, mis on hästi õmmeldud, erilise mustri või mõne muu värvika detailiga.»
Nõrkuseks kleidid ja lilla
«Pidulikud kleidid on mu nõrkus ja pean end vahel lausa sundima midagi igapäevasemat ostma. Üldse üritan hoida naiselikumat joont, kandes palju kleite ja seelikuid. Näiteks päevakomplekti sättimist alustan alati kleidist, siis sukad, ehted, kingad, mantel... Pikad püksid olen sel aastal jalga tõmmanud vaid korra, vihmasel jaanipäeval – see ainus püksipaar ootab kapis vapralt järgmist kandmiskorda.
Kindel lemmik värvikaardil on lilla kõigis oma varjundites. Mul on kaks lillat mantlit, lavendlikarva ja tumelilla, ka kingi ja vöid ja muud.
Talvel armastan mantlitega kanda karusnahast aksessuaare, mütse ja kraesid. Siiski vaid neid, mis on enne mind kedagi soojas hoidnud ja võib veel järgmiselegi ringile minna.»