Anu Saagim: mis meil viga on?

Anu Saagim - "Hea tüdruku pihtimus!" Foto: Jelena Rudi

«Kobi nüüd jalust ära, ma ei mahu siit ju mööda,» puhiseb mees naisele peene spaahotelli hommikusöögilauas.

«Joo oma mahl ära, enne kui see jälle ümber läheb, või me lähme isaga ujuma ja sina jääd karistuseks tuppa,» kurjustab ema pojaga. «Ei tahagi, ostsid nagunii nõmedad ujukad,» toriseb poiss vastu. «Ära vingu, kui ise tööle lähed, ostad, mida tahad, praegu pane oma suumulk kinni,» kähvab isa pojale.

Alles esimene päev luksuslikus spaas, ja minu suurimaks emotsiooniks on hämming, kui inetult inimesed üksteisega räägivad. No võib-olla tõesti on isal seljataga pikk ja väsitav töönädal. Võib-olla tõi poiss koolist koju mõne kehva hinde või märkuse ning koduperenaisest emal on mehe ja lapse poputamisest kõrini. Aga ikkagi.

Kas pere puhul ei peaks peamine olema siiski kokkukuuluvustunne ja üksteisest hoolimine, mitte vastastikune näägutamine ja virisemine. On ju ometigi tuldud koos armsa perega puhkama! Lõõgastuma! Mõnusat nädalavahetust veetma!

See on ammu teada tõde, et negatiivsus on eestlaste jaoks normaalne seisund. Tujutus, küünilisus ja pessimism on justkui meie kolm rahvusvärvi. Aga ikkagi on kuidagi ehmatav näha, et need kombitsad ulatuvad ka sellistesse paikadesse, kus peaks olema lõbus, lahe ja vaimustav.

Võib-olla on küünilisus eestlase tava näidata oma arukust? Näiteks last tuleb pidevalt keelata, et jumala pärast ei juhtuks midagi piinlikku. Oma meest või naist igaks juhuks halvustada, et mitte mõjuda luuserina.

Sest kui ootad juba ette halvimat ja halvim juhtubki, oled ju tark ja arukas. Kui ootad halvimat, aga kõik läheb siiski hästi, võid olla rahul, sest olid ikkagi tark, arukas ja lisaks ka ettenägelik. Aga kui lihtsalt usud, et kõik läheb hästi, see tähendab oled rõõmus, lootusrikas ja positiivne, siis oled äkki teiste silmis üks naiivne ja rumal ullike.

Ka minu elus oli periood, kui arvasin, et negatiivsus on tarkuse peegeldus. Suhtusin pisimassegi muutusesse suurima pessimismiga. Kehitasin tihti põneva idee peale vaid õlgu või materdasin selle maatasa, samas välja käimata mõnd paremat lahendust. Enda arust jätsin jube targa inimese mulje ja pidasin end veel loovakski.

Mäletan, et kord sain heal kolleegil pisaragi lahti. Ajakirjas Just! töötades palusin kõigil ühe erilehe tarbeks põnevaid teemasid välja mõelda. Üks uus töötaja oli eriti innukas ja jõudnud koosoleku ajaks meeletu kodutöö ära teha. Ideid robises lausa varrukast. Mina krimpsutasin nina ja plõksisin neid katki justkui õhupalle. Olin veel uhkegi.

Hiljem nägin tüdrukut töölaua taga pisaraid pühkimas. Ehmusin tõsiselt, palusin vabandust ja otsustasin, et on viimane aeg endast negatiivsus koos juurtega nagu umbrohi välja kitkuda. Oli raskem, kui arvatagi oskasin, aga kestab muuseas seniajani.

Tõesti, elu positiivsena on toredam. Ka raskemaid hoope on kergem taluda, kui tead, et neidki ei saja su ellu ju lõputult. Ja rõõm on alati suurem, kui oled selle saabumisse ka päriselt uskunud.

Pühapäeval spaast lahkudes nägin taas esimesel hommikul näägelnud perekonda. Isa ja poeg togisid teineteist. Ema tõreles mõlemaga. Autosse istudes märkasin neid aga juba laginal naermas, isal käsi armsasti ümber oma naise.

Nagu soe tuuleõhk oleks südant paitanud. Võib-olla ei lähe meil eestlastel teod ja käitumine lihtsalt kokku, tegin järelduse. Tegelikult hoolime ja armastame, aga välja seda näidata ei tihka, sest läbi negatiivsuse prisma tundume enda arvates targematena.