Margit Sutrop: direktiivne kasvatusviis tänapäeva ühiskonda ei sobi

Professor Margit Sutrop. Foto: Peeter Langovits.

Tartu ülikooli praktilise filosoofia professor, eetikakeskuse juhataja Margit Sutrop sõnas oma tänases kõnes konverentsil «Kuidas kasvatame – piits või pitsa?», et autoritaarne kasvatusviis tänapäeva ühiskonda enam ei sobi, kui meie sooviks on kasvatada lapsi, kes on loovad, ausad ja oskavad enda eest vastutada.

Lastekaitse liidu ja Tartu ülikooli eetikakeskuse ühiskonverentsil kõneldes selgitas Margit Sutrop, et me peaksime arutama, kuidas meie kasvatusmeetmed, mida me valime koolis ja kodus, on vastavuses kasvatuse eesmärkidega. Teatavasti on hariduse eesmärgiks valmistuda kolmeks rolliks elus: tööeluks, perekonnaeluks ja kodanikuks saamiseks.

Kasvatuse eesmärgid lähtuvad Sutropi selgitusel ühelt poolt sellest, et mida me peame heaks eesmärgiks, millist ühiskonda me soovime ja peame ideaalseks. Teiselt poolt tuleb aga ka mõelda, millised võiksid olla need inimesed ja millised iseloomuomadused peaksid neil olema, mis võimaldaksid sellist õnnelikku ühiskonda üleval hoida.

«Küsime, kas need kasvatusmeetodid, mida me täna kasutame, ei ole mitte pärit ühest teisest ajast, kus heaks ühiskonnaks peeti töökaid, kuulekaid, alluvaid inimesi, kes olid lojaalsed ja täitsid käsku või neid, kes lihtsalt protestisid selle ühiskonna vastu, aga ei saanudki midagi muud teha, kui ainult näidata mustale valget värvi või punasele valget värvi?» küsis Sutrop. «Positiivse vabaduse nimel ei olnud võimalik leida mõttekaaslasi ühiste eesmärkide täitmiseks, ei olnud võimalik ühiskonnas kaasa rääkida viisil, kus inimesed autonoomselt tunnetavad oma vabadust,» nentis ta.

Nüüdseks oleme me professori sõnul jõudnud teise ühiskonda, kus põhilisteks väärtusteks oleme valinud isikuvabaduse ja erinevad õigused, ka õiguse enese määramisel. «Me elame liberaalse moraali ajastul. Liberaalne demokraatia eeldab inimesi, kes on ise valmis valima oma heaelumudeli, mis ei kahjustaks teiste heaelumudelit - kus oleks võimalik sidusalt ja koostöös elada, aga kus inimene ise vastutab oma tegude eest, kus ta dikteerib oma heaelumudeli sellisel viisil, et ühiskond tervikune oleks õnnelik. Kas sellisesse ühiskonda sobib direktiivne suhtlemis- ja kasvatusstiil, mida väga paljud, nii vanemad kodus kui õpetajad koolis nüüdisajal kasutavad?»

Probleem on aga Sutropi selgitusel paradoksis, et kasvatajatena anname täna homme ellu astuvatele noortele edasi neid väärtusi, mis oleme minevikus omandanud. «Paratamatult ei saa me välja oma ajast, sest väärtused ja meie hoiakud kujunevad väga sageli lapsepõlves,» tõdes ta. «Kasvatajatena saame me ainult reflekteerida hoiakuid, mida me omal ajal kunagi omandasime.»

Seetõttu tulekski mõelda, millises ühiskonnas me tahame elada ja milliseid inimesi me tahame kasvatada. «Kui me tahame ühiskonda, kus inimesed oleksid ausad, loovad, ettevõtlikud, hoolivad, sallivad, kus nad oleksid valmis oma arvamuse eest seisma - siis me peame mõtlema, kuidas selliseid lapsi maast-madalast kasvatada, kes on valmis seisma selle eest, mida nad tõesti usuvad ja oluliseks peavad. Mõelgem siis läbi, kas need väärtused ja need meetodid on kooskõlas sellega, mida me kasvatamiseks vajame? Olgu selleks lasteaiaharidus, kooliharidus või meie kodune kasvatus, mis peavad toetama neid väärtusi. Me ei saa minna edasi direktiivsete kasvatusmeetoditega, kui tahame vabu autonoomseid inimesi, kes elaksid hästi oma rolle nii kodus, tööelus kui ühiskonnas.»