Maike Parve: emaks-saamine on sisetunde küsimus

Vaadakem tõele näkku: «Tihtipeale usaldatakse naistearsti rohkem kui oma ema,» tõdeb doktor Maike Parve. Foto: Peeter Langovits

Pelgulinna sünnitusmaja hinnatud juht, vastne aasta naine, on pahatihti sunnitud jahmatusega tõdema, kuidas noored naised usuvad kergemeelselt, et mees neid ei peta ning neile raskeid haigusi kaasa ei too.

Neid Eestimaa lapsi, kes tulnud siia ilma dr Maike Parve toel, pole tohter küll kunagi kokku lugenud, kuid kindlasti saab neid tema 35 tööaastaga Pelgulinna sünnitusmajas muljetavaldavalt palju.

«Aitäh, et lubasite kogeda ilusat sündi,» ütleb üks kiri beebifotol, mis Pelgulinna sünnitusmaja – ametliku nimega AS Lääne-Tallinna Keskhaigla naistekliiniku – juhataja Maike Parve kabinetiseinal ripub, ja just selle üle tunneb ta kõige suuremat rõõmu.

Tagasihoidliku loomuga arst eelistab endast rääkimise asemel kõnelda naistekliinikust, talle kõige olulisemast. Parve aastakümnetetepikkune töö tuhandete Eesti laste ja nende emade heaks sai möödunud nädalal tunnustatud aasta naise tiitliga.

Kas mäletate oma esimest tööpäeva Pelgulinna sünnitusmajas?

See oli 1. detsember 1978. Kohe ma siia kohta ei saanud, nii et olin enne seda aasta aega tööl Harju rajooni keskpolikliinikus. Aga kuna ma elasin siinkandis, käisin iga päev Pelgulinna sünnitusmajast mööda – tol ajal oli see Tallinna kõige uuem, moodsam ja uhkem sünnitusmaja! Minu esimene laps oli tööletuleku ajaks samuti Pelgulinnas sündinud.

Kas günekoloogia oli teile teadlik valik?

Ma astusin Tartu Ülikooli tegelikult spordimeditsiini erialale.  Alles viiendal-kuuendal kursusel hakkas günekoloogia huvitama. Esialgu mõtlesin, et saan neid omavahel kuidagi siduda, aga lõpuks otsustasin günekoloogia kasuks.

Noori inimesi tõmbab ikka günekoloogia poole, nad mõtlevad, et see on ilus elukutse – lapse sünnist pole ju midagi kaunimat! Samas on see hästi raske elukutse, nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt. Aga see teadmine tuleb töö käigus.

Kuidas on töö suure koormusega arstina teie enda emaks olemist mõjutanud?

Arutasime siin just hiljuti kolleegiga, et küll lapsed saavad aru ja ära kannatavad, aga tegelikult nad muidugi saavadki aru, kuid kannatavad ka.

Mul olid väga head vanemad, valveid tegingi nädalavahetustel ja pühade ajal, kui lapsed said Kosele vanavanemate juurde minna – tuletavad seniajani meelde, kuidas pandi bussi peale ja sõidutati maale. (Naerame mõlemad.)

Nad olid üsna varakult mõistlikud ja said paljude asjadega ise hakkama.

Poeg ja tütar meditsiiniõpinguid ei valinud?

Ei. Tütar on hoopis jurist, ta ei või grammigi verd kannatada. Poeg töötab kindlustuse valdkonnas Swedbankis. Ma ise pole samuti arstide perest pärit ning oma lapsi pole ma erialavalikul ka kunagi survestanud. Mul on samuti hea lapsepõlv, kus mitte midagi peale ei sunnitud.

Maike Parve jõuab jutuajamise jooksul ajakirjanikule palju näidata. Perepalatit, mis ei jää millegi poolest alla heale hotellile (vaade Toompeale kaasa arvatud). Äsja valminud perekeskuse basseinis sulistavad rõõmsad emmed oma paarikuuste beebidega, kõrvaltoas lüüakse trummi ja kõbistatakse kõristiga elu esimeses muusikatunnis.

Palgad on meditsiinis väikesed, raha tervikuna tervishoiusüsteemis vähe. Olulisi aparaate tuleb osta annetajate abiga ja tavainimese meelest on see idiootne olukord. Millise pilguga vaatab kõige selle peale Pelgulinna sünnitusmaja peaarst?

Eks mõnes mõttes see olegi idiootne olukord. Pelgulinna sünnitusmaja toetusfondiga alustasime üle kümne aasta tagasi, kuid tänaseni on asju, mida haigekassa ei maksa. Toetusfond on saanud siin palju aidata, aga heategevus ei peaks täitma riigi ülesandeid.

Haigekassa hinnakiri on vananenud. Hinnad pole enam need, millega praegu asju müüakse, ja kuskilt mujalt raha ei tule – kõik ehitused ja remondid tuleb samast kaukast kinni maksta, uus aparatuur jms on kallis ning selle rahastamisega ei tule haigekassa toime. Oleme arutanud ka seda, kas omavalitsus ei võiks kanda haiglate ülalpidamiskulusid ning riigile sotsiaalmaksuna laekuv raha läheks raviks.

Praegu on nii, et haigla kui äriühing peaks teenima kasumit, aga kasumi teenimisest meditsiini puhul ei saa me rääkida, see oleks ebaeetiline.

Kuidas vaatate teie loosungi peale, et sünnitage rohkem lapsi?

Põhimõtteliselt on ju see, et sünniks rohkem lapsi, hea üleskutse. Samas jagub emapalka aastaks või veidi rohkemaks, aga mis edasi saab? Rohkem toetusi sama hästi kui pole. Normaalne oleks ühiskonnas see, et perekond tunneb pärast lapse sündi tuge igal hetkel.

Kuidas on  naise teadlikkus iseendast, oma tervisest ja seksuaalsusest kolmekümne aasta jooksul muutunud?

Naised on kahtlemata teadlikumad. Nad teavad palju  lapsekandmise kohta, nendega räägitakse hästi palju ka raseduse jälgimise ajal, tehakse kõikvõimalikke ettevalmistusi. Tervis on nii ja naa, ikka  kiputakse ütlema, et küll omal ajal oli parem. Palju on tulnud hepatiidihaigeid rasedaid, meie jaoks suht­arvuna suur on ka HIV-positiivsete rasedate arv.  

Eks ikka arvatakse, et see pole võimalik, et partner mind petaks või et see võiks minuga juhtuda, tahetakse uskuda ikka kõige paremat. Isegi kui naine tuleb pärast suhte lõppu naistearstile ja palub teha kõigi suguhaiguste testid, küsime meie, et kas ka HIV ja süüfilis – naised ise arvavad tihti, et neid pole vaja, saamata aru, et needki tõved levivad sugulisel teel.

Statistika järgi jääb aborte vähemaks, kas see tähendab, et  seksuaalkäitumine raseduse ärahoidmise osas on muutunud?

Ma usun küll. Seda hakatakse ju maast madalast kas või kooliski õpetama. Kolmekümnesele õpetama hakata on muidugi hilja. Eks ikka sünnib ka juhuvahekorrast lapsi, kuid usun, et noored on üsna vastutustundlikud. Arvamus, et Eesti noored hakkavad väga vara seksima, ei pea samuti paika – uuringute kohaselt on keskmine vanus 17.

Praegu on suhtumine mõistagi ka teistsugune – keegi ei kahvata teismelise rasedusest kuuldes enam õudusest.

Kuidas on kunstliku viljastamise ja sünnitajate vanusega? Kolm kümnendit tagasi oli kolmekümneaastane sünnitaja..

...vana esmasünnitaja. See oli lausa paberil diagnoos. Praegu ei vaata keegi vanemale sünnitajale viltu. Emakssaamine on sisetunde küsimus – millal keegi arvab, et on selleks valmis.

Kui palju võiks siin sisetunnet kuulata?

Sotsiaalne surve on suur – mida vanemaks naine saab, seda sagedamini küsitakse, et miks veel beebit pole. Ent ma arvan, et ikka ise peab selleks valmis olema, mitte mingitele surveavaldustele järele andma. Samas tuleb arvestada ka sellega, et mingil hetkel võib lapsesaamine muutuda raskemaks. Nende valikute asjus naistearst nõu anda ei saa.

Kui kergekäeliselt naised ise tänapäeval aborti suhtuvad?

Nõukaajal võeti seda ilmselt kergemalt ja ega muud võimalust väga polnudki. Tuli ette, et naine andis vastuvõtule tulles teada kümnest ja rohkemast varasemast abordist. Nüüd pole selliseid asju enam ette tulnud.

Mis tunne teil arstina on rasedust katkestada?

Arstil on usulistel põhjustel võimalik ka raseduse katkestamisest keelduda.  Käisin täiskasvanuna leeris, mul oli väga tore kirikuõpetaja Jüri Bärg ja ma küsisin talt, kas peaksin ennast halvasti tundma, kui raseduse katkestan.

Tema vastus oli, et raseduse katkestamine on perekonna, mitte sinu otsus, sina teed oma tööd. Töö võib olla meeldiv või ebameeldiv ning raseduse katkestamine on kahtlemata ebameeldiv, aga nii seda võtta ei saa, et see on arsti otsustamine elu ja surma üle. Peab tunnistama, et pärast seda läks kergemaks.

Kas selliseid päevi on ka ette tulnud, kui te istute siin kabinetis ja nutate?

Ma katsun siin mitte nutta. (Pikk paus.) Eks meil kõigil tule vahest kehvemaid päevi ette. Töö juures ei tohi sel lasta välja paista, ükskõik mis põhjusel ka nutta tahaks. Aga rõõmsad päevad jäävad ikka peale.

Maike Parve suunab pilgu seinale ja ta silmadesse ilmub soe sära. «Viimasel ajal on tore komme, et vanemad on hakanud pilte tooma,» sõnab ta. Seinalt naeratab vastu üks neist paljudest väikestest inimestest, kes doktor Parve abil ja toel siia ilma tulnud. «Aitäh, et kuulasite, aitäh, et usaldasite. Aitäh, et lubasite kogeda ilusat sündi,»  ütleb kiri imearmsa beebitüdruku Helena fotol.

Kas naistearsti puhul on tegemist natuke ka nagu oma lastega, et tahaks teada, kuidas nad suureks kasvavad?

Eks natuke ikka. Aastaid tagasi joonistas tollal  üheteistaastane Lisanna, Pelgulinna sünnitusmajas sündinud tüdruk, meie maskotiks saanud sinise känguru – nüüd ootab ta ise juba oma kolmandat last! Neid on veel, kellest me teame, kuidas neil läheb.

Kui palju peab naistearst olema naisele tugiisikuks?

Tihtipeale usaldataksegi naistearsti rohkem kui oma ema. Kui on hea kontakt, et kiputa günekoloogi ka naljalt vahetama, sest tegemist on infoga, mida ei taheta just väga paljudega jagada. Mul endalgi on olnud paar juhtumit, kus sõprade peresse hakkab sündima lapselaps, aga tulevased vanavanemad seda veel ei tea.

Kui raske selline olukord on? Ühel poolt olete te ju sõbranna Maike, teisalt arst?

Eks see ongi günekoloogi elu. Mõni asi tuleb sealsamas lihtsalt unustada.

Kuidas teil seltskondlike vestlustega on, kui palju sõbrad tulevad oma muret kurtma?

(Muigab): Eks seda tuleb seltskonnas ikka ette, kuid õnneks mitte väga sageli.

Kas sõbrad ja lähedased on ka doktor Parve patsiendid?

Üldiselt olen püüdnud seda vältida. Eks see ole sisetunde küsimus, on ka tohtreid, kes ei taha oma lähedasi kellegi teise kätte usaldada. Minu meelest on sellisel juhul raske jääda neutraalseks, emotsionaalne pool kipub ikka sisse tulema.

Missugune patsient on doktor Parve ise?

Väga sagedasti ma arsti juures ei käi. Mul on oma perearst, hea kolleeg, aga õnneks on mul vähe arstiabi vaja läinud.  Eks teatav pelgus haigla ees on ju loomulik. Iseäranis siis, kui tekib mingi seletamatu vaevus.

Teinekord tuleb arstil öelda patsiendile diagnoos, mis muudab kogu ta elu. Kuidas teie selle enda jaoks olete lahendanud?

Meie jaoks on see eelkõige vähidiagnoos ning loomulikult on seda raske inimesele teatada. Seal on alati küsimus, et kuidas ja kui palju öelda...

Ükskõik millisest kasvajast kuuldes kipub inimene kohe mõtlema: mul on vähk. See on väga loomulik ja seda ei saa vältida, ent siin ongi väga oluline arsti ja patsiendi vaheline usaldus.

Sünnitusabi poole pealt on raske rääkida patsiendile, kui lootega on midagi lahti. Pelgulinna sünnitusmajas on nendeks puhkudeks raseduskriisi nõustajad, et inimene ei jääks üksi.

Kas inimesed usaldavad ikka arste?

Ma arvan küll. Teisiti ju ei saakski. Teisalt muidugi tekib iga diagnoosi puhul küsimusi, et kuidas nii läks, miks just mina... Meilgi oli Tartus noor, terve, väga tervislike eluviisidega meeskolleeg, kelle vähk viis 43-aastaselt. Vastust sellele pole.

Kõik ei ole jätkuvalt ravitav. Tervishoiust sõltub inimese tervis umbes 20 protsendi ulatuses, palju mõjutavad ka keskkond, eluviisid jm.

Kui palju te ise oma tervise eest hoolitsete?

Eks ma püüan ikka tervislikult elada – ei suitseta, ei tarvita narkootikume ja alkoholi tarvitan normaalselt, joon meelsasti veini. Suuri jooksuringe ma küll ei tee, jooksen siinsamas sünnitusmaja trepist üles-alla, saan niiviisi oma koormuse kätte. Vahel käin ujumas, kunagi mängisin tennist.

Stendile Maike Parve kabinetiseinal on torgatud üks lõbus karikatuur. Seal kargleb rõõmsameelne vanaproua ämbriga kanepipõllul.

Olete te väsinud?

Kuni on huvitav, on ju tore. Meil on siin hea ja püsiv kolleegide seltskond ka. Eks kui väsin, vaatan seda lustakat pilti oma seinal, mille kolleeg mulle saatis, ja mõtlen, et saab ka teisiti.

Maike Parve

Sündinud 12. septembril 1950 Loksal

Kose keskkooli lõpetas 1968. a hõbemedaliga

Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas õppis 1968–1974, siis aasta internatuuri Tartu naistekliinikus

1975–1977 Harju rajooni keskpolikliiniku günekoloog

1978 töötab Pelgulinna sünnitusmajas, praeguse nimega ASi Lääne-Tallinna Keskhaigla naistekliinikus

1985–1988 ENSV tervishoiuministeeriumi peagünekoloog

Lahutatud

Täiskasvanud tütar ja poeg

Arvamus

Sirje Endre

kirjastaja, sõbranna

Sõpradest on raske kirjutada, neist tahaks pigem vaikida. Eriti kehtib see Maike kohta, kes eraelus suheldes on ise kas suur vaikija või siis väga otse ütleja. Tema juba ei pühitse, lausub sulle alati tõe näkku. Mis omamoodi puhastab ja tervendab.

Tunnen Maiket sada aastat, aga pole kuulnud teda kunagi virisemas või kellestki selja taga halvasti rääkimas. Käisime kunagi koos leeris legendaarse õpetaja Bärgi juures, vahel mõtlen, et Maike on osanud selle õpetuse järgi käia. Ükskõik kuidas seda siis ka ei nimetaks, kümne käsu järgi elamine või kuidagi teisiti.

Maike kohta kirjutatakse, et tagasihoidlik ja pühendunud. See vastab tõele. Kui vaadata kas või fotosid, siis kindlasti märkate, et Pelgulinna sünnitusmaja juht dr Parve seisab alati kõige tagumises reas.

Isegi siis, kui kolleegid toovad ta kättpidi kõige ette keskele, näed hiljem, et mingil seletamatul kombel on Maike fotol ikkagi kusagil tagumises reas. Imestan, et ta üldse praegu selle intervjuugi on ajakirjanikule andnud.

Arstitöös seevastu on ta alati n-ö esimeses reas – otsustaja ja ravijana. Inimesed, kes on tema patsiendid, võivad end tunda nagu vanajumala selja taga. Emotsionaalses mõttes on ta nagu külaarst vanadel headel aegadel, kes läheb kohale iga ilmaga kellaajast sõltumata ja vastab igale väljakutsele.

Tuleb tunnistada, et Maike armastab kiireid autosid ja kihutada. Teekond Eestist Leedusse ja tagasi ühe päeva jooksul ei ole talle probleem. Külalistele oskab väga head rooga teha ainult talle endale teadaoleva retsepti järgi. Maike parimad sõbrad on ta tütar ja poeg.