Anu Saagim: nii tore on rääkida!

Foto: Stanislav Moškov

Koju jõudes viskusin sohvale. Haruldast vaikust ei raatsinud rikkuda teleka ega raadioga. Napsasin laualt ajakirja Imeline Teadus ja sukeldusin fantaasiamaailma.

Tunnikese pärast äratas mind lugemiskoomast nõudlik mobiilipiiks. Noh, ühes paljudest põnevatest artiklitest, mida just lugesin, nenditi, et 2030. aastal pole moblast enam kellelgi sooja ega külma. Siis on meie sisekõrva paigaldatud kõlarid ja hammastesse mikrofon.

Pärast kõnet eksis mõte imelise tuleviku pealt hoopis lähiminevikku. Tegelikult on ju nii vähe möödas ajast, kui me kõik traadiga lauatelefoni otsas rippusime, ärevusega mõnd väga olulist kõnet ootasime või paanikasse sattusime, kui telefon päev otsa kordagi ei helisenud. Uskumatu, kui palju see imeline vidin meie harjumusi on muutnud ja elu mõjutanud.  

Esmalt tuli meelde sundrääkimine. Lapsena kärsitult sõbra kõnet oodates jooksin ummisjalu iga helina peale kohale. Kui juhtme teises otsas oli hoopis «see tore tädi», oli pettumus muidugi suur. Ära tuli kuulata kohustuslikud küsimused – kuidas koolis läheb ja kuidas vanaema tervis – ning neile viisakalt vastata.

Seejärel oli proua kord rääkida oma kasside tervisest, kehvast ilmast ja valutavatest jalgadest. «Sõida kuu peale oma miisude ja podagraga,» oleks tahtnud täiest kõrist karjuda. Aga ei, tuli rahu säilitada, kõik see vada ära kuulata ja isegi miskit viisakat vastu pobiseda.

Nüüd helistavad lapse sõbrad lapse telefonile. Mehe tuttavad mehe mobiilile. Ema sõbranjed ema omale ja minu sõbrad vaid mulle. Keegi ei teagi, kes kellele helistab, ja kõik räägivad vaid nendega, kellega ise tahavad, palju tahavad ja kus tahavad.  

Siis veel see tüütu ootamine. Mäletan, et ema tuli töölt alati väga hilja. Mul polnud lapsena aimugi, millal ta taas ületunde tegi, et perele pisut lisaraha teenida.

Ootasin töölt tulevat ema tihti trammipeatuses. Väljas läks pimedaks ja ma ei julgenud enam üksi läbi hoovide kojugi minna.

Täna helistaksin lihtsalt emale ja teaksin täpselt, mis kell ta töö lõpetab, kuhu veel minema peab ja millal koju jõuab. Nii palju vähem oleks olnud hirmu ja ebakindlust väikese tüdruku südames.

Kõne kiirus kohast ja ajast olenemata.

Sõbranna helistab teatri puhvetist etenduse vaheajal ja kirub: «Sa ei kujuta ette, kui igav tükk see on. Issand, ma ei saa aru, miks ma teid kuulda ei võtnud, et seda pole mõtet vaatama tikkuda. Mahavisatud aeg lihtsalt! Ma tulen tulema! Korgi juba vein lahti!»

Varem oleks sõbrants võib-olla alles järgmisel õhtupoolikul helistanud ja teisel pool traati pika litaania maha pidanud. Kõne pikkusel poleks vahet olnud, sest telefoniga sai ennemuistsel ajal rääkida ju tasuta.

Aga õnneks pole üks asi siin ilmas muutunud. Selle kõige tähtsama inimese kõnet tasub alati ooda­ta. Kui varem pidi kallima kõnet ootama esikus telefoni kõrval vahti pidades, siis nüüd võib seda teha kus tahes. Imeline, kas pole?