Kadri Luik: ole lihtsalt sina ise

Kadri Luik Foto: Riho Semm

Blogija Kadri Luik kirjutab maskist, mida kannavad need, kes kardavad oma tõelist olemust teistele näidata. Ta julgustab olema siiras, aus ja vahetu.

Me kõik heitleme päevast päeva mingite enda puudustega. Meil kõigil on alati midagi, millega ma peame teadlikult tööd tegema. Ma olen küll viimased paar aastat harjutanud mugavustsoonist väljumist ning enda ja teistega aus olemist, aga ikkagi on minus veel üks osa, mis analüüsib liialt palju seda, mida keegi arvab või mõtleb. Kahtlemata takistab see minu teed õnneni.

Sellest, et asjalood nii on, sain aru siis, kui komistasin järjekordse maskiga inimese otsa, keda südamega vaadates näen ühtemoodi, aga see, mida inimene teadlikult ise välja näitab, on hoopis midagi muud. Väljend «võlts» on ehk liiga julmalt öeldud, pigem näeb see välja, nagu keegi oleks südasuvel end riidesse toppinud nagu kubujuss. Justkui varjad midagi ära, aga kõik saavad aru, et Sul midagi varjata on.

Võib-olla nende vammuste all polegi midagi nii hirmsat, aga inimene ise on loonud oma peas mingi arusaama, et ta oleks justkui teistmoodi inimene, kui kõik teised. Kui eestlased  kõik end korraga alasti võtaks, siis uskuge, me kõik oleme siiski üsna sarnased. See kui mõnel on näiteks jalg puudu, on sama, nagu mõnel inimesel on puudu huumorisoon. Kah nüüd asi, mille pärast oma pead valutada.

Fakt on see, et kõik inimesed, kes meie ellu mingil põhjusel saabuvad, peegeldavad meile meid ennast. Mis iganes hakkab meid tema juures häirima, on tegelikult mingil moel midagi, mis häirib meid meie enda juures. Jah, ma olen üpris avameelne ja olen end väga palju ületanud. Kaks aastat tagasi ma olin nii lukus, et kõik mida minu blogis lugeda sai, oli väga hoolikult valitud. Ma ei valetanud, aga ma ei rääkinud mitte kunagi neid asju, mille puhul kartsin, et võin saada hukkamõistu osaliseks.

Mind takistas hirm – hirm, mida keegi nüüd arvab või mõtleb. Sellest hetkest, kui selle hirmu ületasin, olen märksa õnnelikum, sest taipasin, et olen ju inimene ja inimene ei pea ega saagi olla täiuslik. Ma olen inimene ja mind tulebki armastada tingimusteta ja ka mina pean seda tegema õppima.

Kandes täiuslikkuse maski, elame illusioonis, et meil on õigus nõuda seda täiust ka teistelt. Aga see on ju enese sabotaaž. Koorem millega ma elasin, oli nii mahamurdev, et kui lõpuks end avasin, siis oli see nagu vesi, mis paisu tagant välja pääses. Jah, natuke loksus seda inimestele minu ümber, aga näete - elan mina ja elavad ka teised. Pole keegi mind hüljanud või minu elust minema jalutanud, pole keegi mind kuskilt lahti lasknud, ei käi keegi haletsemas või ei suhtu halvasti. Vastupidi, elu on palju lihtsam, sest kapis pole luukerede armeed, mille puhul peab pidevalt mõtlema, et kuidas, kuna või kellele midagi rääkida. Hingel on hea ja kerge ning inimesed minu ümber on märksa siiramad, sest nähes, et olen ilma maskita, olen lihtsalt inimene, julgevad nemadki seda olla. Siirus - see on nii ilus, see on hoopis parem maailm! Ärge kartke, ärge peitke end.

Üks minu tuttav tunnistas mõnda aega tagasi, et on bi-seksuaal. See ei üllatanud mind, olin seda intuitiivselt alati tunnetanud. Mul oli hea meel, et ta tundis, et saab minu ees end paljastada, järelikult ta tunneb, et ma pole see, kes hukka mõistab, see kes hinnanguid annab, see, kes ise maski kannab. See oli minu jaoks kompliment. Mul oli tema pärast siiralt hea meel, sest iga inimene peaks julgema olla see, kes ta südames on. Mul on nii raske vaadata inimesi, kes käivad küür seljas ringi, sest nad on väsinud sellest koormast, väsinud olemast keegi, kes nad tegelikult pole. See on tohutu stress ja pinge inimese sees, mis lõpuks tapab.

Loomulikult on teatud asju, mida tahaksime varjata, mis meile ka endile ei meeldi, aga see on nagu alkoholism. Selleks, et seda ravida, pead kõigepealt probleemi tunnistama. Inimloomus pole teps mitte alati nii püha. Ja pealegi on see alati väga subjektiivne. Kui Sinu suurim kohtumõistja, ehk Sinu südametunnistus ütleb, et teed valesti, oled valel teel, siis on aeg muutusteks. Tunnista oma olemust, tunnista, et oled teinud vigu ja tunnista, et tahad, et asjad muutuksid. Nii need muutuvadki!

Meie topeltmoraaliga ühiskonnas ei tasu üldse kuulata, mida keegi teine ütleb või mõtleb. Ütlevad ikka need, kes ise kõige patusemad on. See, kes elab oma südame järgi, harmooniliselt kooskõlas iseendaga, ei lähe kellegi teise ellu surkima ja näpuga näitama. Ütlejad on ikka need, kes ei julge iseendale otsa vaadata ja oma probleemidega tegeleda. Las nemad jäävad, tuleb ka nende aeg... Kui Sa päevast päeva elad mõttega, et mida keegi arvab, siis lõpuks võid samahästi üldse mitte elada. Mis elu see on, kus Sa ei saa olla vaba, teha asju nii, nagu Sulle meeldib, julgelt väljendada oma tundeid ning emotsioone? Olla vang iseendas, see on jube! Ole lihtsalt Sina ise. Näita seda kaunist, mis on Sinu sees, sest iga inimene, kes julgeb olla tema ise, on ilus. Ebatäiuslikkuses peitubki täiuslikkus, mäletate?

Kadri sai selle loo eest Avonilt True Color lauvärvikvarteti koos peegliga.