Marika Korolev: koos puhates õpid pereliikmeidki paremini tundma

Näitlejanna Marika Korolev lastega. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Näitleja Marika Korolev leiab, et puhkus perega on igal juhul mõnusam kui uhkes üksinduses perest puhata.

Marika Korolev ütleb, et perepuhkuse hindamatuks plussiks on tõik, et pereliikmed muutuvad reisil olles kindlasti avatumaks ja lähedasemaks. Jah, kodus ollakse küll koos ja kui soovi, võib üksiolemiseks oma toaukse kinni panna, kuid reisil tuleb mängu sootuks teine tera. Siis oled lihtsalt sunnitud nädal või paar teistega pead-jalad koos elama, ühte ruumi mahtuma ja teistega arvestama. Lisaks on kõik pereliikmed lausa sunnitud üksteisega suhtlema.

Reis avab iseloomu

«Ja mis peamine – võõras keskkond avab igaühe iseloomujooni paremini, nii tugevaid kui nõrku külgi on palju kergem märgata. Tihtipeale oleme sattunud just perepuhkuse ajal ööd läbi lobisema ja minu kogemus näitab, et just öösel kella kolme paiku on «avatud südamete klubi» aeg, kui tulevad välja lood ja faktid, millest pole varem kuulnudki,» avaldab Marika Korolev.

Nii tuli – küll mitte öise vestluse käigus –, aga ühel Egiptuse-reisil ilmsiks, et pere pesamunas, praegu 7-aastases pojas Raul Ras peitub «malehull». Nimelt sai ostetud põnevate nuppude malendid – mustad nupud euroopalikud, valged aga meenutasid vaaraosid ja muumiaid. Malehuvi pole pojast siiani kadunud, vaid vastupidi – peaaegu iga päev otsib ta endale ohvreid, keda tundideks endaga malelaua taha meelitada, olgu need siis pereliikmed või külalised.

Näitlejast pereema ise tunnistab, et tema puhul on reisid kinnitanud fakti, et suudab isegi väikesel maa-alal põhjalikult ära eksida. Piisab, kui paar tänavakaubitsejat oma kauba kokku pakivad, kui Marikale tundub, et juba on ta uude linnaossa jõudnud. Ja siis on juba teada, mis sellele järgneb – paanika ja lähima politseijaoskonna otsimine ning lubadus iseendale, et see reis jääb viimaseks. Paraku on tunni möödudes, kui pereliikmed taas tema ümber, lubadus unustatud.

Koos reisimised on näidanud, et Korolevi pere on üsna hea kohanemisvõimega. Seda kas või ööbimistingimuste osas – vajadusel saavad kõik magatud kas või sõiduautos, bensiinijaamas, sääski täis telgis, heinaküünis ja noh, vahel ka luksushotellis.

Sama moodi on toiduga – auto pagasiruum täidab nii mõnigi kord peene restorani rolli. Igatahes on selge: pirtsutajatega tegemist ei ole, kuigi enamjaolt armastab pere harjumuspäraseid roogi – hakklihakastet, hapukapsast, hernesuppi. «Väga eksootiliste roogadega neid ei meelita,» teab pereema täpselt. «Sushi ongi vist ainuke välismaine roog, mida kõik heameelega söövad ja koos teevad. Ja seda tuleb teha palju, sest kolme-nelja tükiga ei hakka ennast keegi narrima. Magusast meeldib aga kõigile halvaa-kohupiimatort, mida on väga lihtne teha. See ongi, muide, laste väljamõeldud koogiretsept: võta tordipõhi, immuta piimaga, pane üks kiht pasha-kohupiima, teine kiht riivitud halvaa ja hapukoore segu, lase külmas natuke seista ja ongi valmis!»

Lõunas ja põhjas

Korolevi pere üritab endale ühist puhkust lubada vähemalt kord aastas. Mõnikord põrutatakse kaugemale, mõnikord lähemale. Üldiselt eelistavad nad aga sooje paiku, mis võivad asuda nii Aafrikas kui Lõuna-Euroopas. Seal pakub kõigile huvi eeskätt veealune maailm. «Kõik kalad, kes vastu ujuvad, on nii naljakate nägudega, et naer tuleb peale,» kirjeldab elava fantaasiaga lavatäht. «On suuri irvitavaid bosse, väikseid kortsus vanamutikesi, ülevõõbatud beibesid… Tõsi, vee all naermine on raskendatud – välja tuleb imelik mõmin, mis aga ajab omakorda naerma. Lõpuks tunned ennastki nagu kala, eriti siis, kui suur parv tuleb su peost läbiligunenud saia sööma. Ajataju kaob ning kaks tundi vee all möödub kui viis minutit.»

Põhja pool käivad Korolevid aga kalal. Seega mitte neid vaatamas, vaid püüdmas. Ja näiteks viimatine ühisreis oli Leetu Palangasse – elupaigaks sai üürikorter ning üheskoos veenduti, et sealne melu ei jää põrmugi alla lõunamaade kuurortidele.

Suusatama ei lähe

Suusapuhkus ei tule Korolevidel aga kõne allagi, sest pereema keeldub sellest kategooriliselt. Põhjus on proosaline ja pärit kooliajast. «Sain täditütrelt endale tema vanad suusad, sellised paksud lauad, mis käisid kummiga kontsa tagant kinni ja mille peale oli kirjutatud täditütre perekonnanimi Vomm. Ühe kena kehalise kasvatuse tunni eel oli aga selle asemele kraabitud Võmm! Olin ju miilitsa tütar, nali tabas kümnesse, aga minu süda vajus saapasäärde ja pärast seda juhtumit ma suusatundi enam ei jõudnud,» tunnistab näitlejanna.

«Et aga kevadel tunnistusele kahte mitte saada, läksin kevadel viimasesse kehalise kasvatuse tundi. Lumi oli sulanud, maastikku kaunistasid vaid üksikud valged laigud ja õpetaja oli jonni täis. Pidin järgi tegema kõik sõidud, mille eest teised olid terve veerandi jooksul hindeid saanud – kokku 18 kilomeetrit! Nii ma siis jooksin, rasked võmmisuusad jalgade otsas, mööda padrikut rohututtide vahel, vahepeal võtsin suusad ja kepid kaenlasse ning olen veendunud, et taoline sport oleks ka treenitud sõdurpoisid võhmale võtnud… Sain oma kolme miinuse lõpuks kätte. Ja ka suusatamisest kogu eluks lahti.»

Mis aga saab siis, kui mõni pereliige reisil virisema hakkab? «Sõltub, kas viriseja on laps või täiskasvanu,» kostab Korolev. «Kui laps, siis üritan välja selgitada vingumise põhjuse. Tihti on see tingitud väsimusest, emotsioonidest, toidust.» Juhul kui vingujaks osutub täiskasvanu, on näitlejal vaid üks soovitus – et teiste pereliikmete puhkust mitte rikkuda, oleks kõige õigem järgmise lennuga tagasi koju sõita. Kõige õigem on aga mitte teha igast pisiasjast numbrit ja üritada mitte teiste kallal tänitada.