Anu Saagim: jäägem inimesteks

Anu Saagim ja Mart Haber Eesti Aasta Ettevõtja 2012 galal Foto: Titt Mõtus

«Anu, kuhu kadus bravuuritar? Surnumatja kostüüm ja kohtingukaaslaseks õde. James Bondi kinoseansil hakkas Anu Saagim silma sellega, et nägi väga tõsine välja ja tavapäraste värvikate kaaslaste asemel oli esilinastusel kaasas hoopis tema õde. Võib-olla leinab ta oma elust lahkunud abikaasat?»

Selline uudisnupp oli üleval Delfi olulisemate päevauudiste esikolmes. Samal ööl oli surnud minu ristiema. Palju õnne, uudisteportaali reporterid! Kordki olete tabanud naelapea pihta!  

Ma pole tüüp, kes iga väärastunud infokillu peale uudiste- või meelelahutusportaalidesse kõne võtaks ja artikli kirjutanud inimese läbi sõimaks. Olen teinud seda oma paarikümneaastase meelelahutajakarjääri jooksul täpselt kolm korda.

Esimene kord oli siis, kui Kroonika suutis minu ema ja nelja-aastase poja viibimisest ühel avalikul üritusel kokku klopsida nii halvustava artikli, et pidin mamma nädalaks arstide hoole alla toimetama.
Mõni aasta tagasi kirjutasin Õhtulehe fototoimetusse ja küsisin, mis neil viga on, et peavad oma arhiividest välja kaevama nimme kõige jubedamad fotod tuntud inimeste artiklite juurde.

Olin toona suuvoodriks ka teistele staaridele, kes korduvalt väljaande võika pildimaitse üle kurtnud olid.

«Anul on paks nahk. Tema kannatab kõik välja ja tühjast tüli ei tõsta.» Just nii ütles mulle tuttav ajakirjanik ühest koera-pissi-lume-kollasest väljaandest. Tõsi ta on. Minu motoks on alati olnud: «Kui elu viskab sulle sidruni, siis tee sellest limonaadi.» Pole kahtlustki, et kui julged elada, siis tuleb vahel ka nutta.

Enam ammu pole viitsinud hüäänidele meelde tuletada, et ma pole siin maamunal siiski üksi. Et ka minul on ema, laps, õde, isa, vend… Valusa matsu saavad nemad, mitte mina. Neil pole kapis raudrüüd, mida iga kell selga tõmmata, kui kurjusenooled lendama hakkavad.

Seepärast helistasingi seekord surmateemal «nalja» visanud portaali toimetusse, rääkisin murest ning palusin mõistvat suhtumist mitte niivõrd enda, kuivõrd oma leinas sugulaste pärast. Uudis jäi sellest hoolimata üles terveks päevaks. Lõppu visati vaid kont: «Kuuldavasti on Saagimi peret tabanud sugulase surm. Publik avaldab Anule kaastunnet!»

Ma kannatan kriitikat, saan aru huumorist ja talun tögamist. On siiski kolm vääramatut tabuteemat, mida olen ise meelelahutusväljaannetes töötades vältinud ning eeldanud seda ka kolleegidelt.

Olen palunud, et sulesepad tõmbaks siidkindad kätte, kui kirjutavad artiklit tuntud inimeste lastest, neid tabanud haigustest või lähedaste surmast. Sellise käitumise moto on lihtne: jäägem inimesteks.