Reet Roos: issi, kes sa oled?

Reet Roos Foto: Arno Saar / Õhtuleht

Isa roll Eesti ühiskonnas on muutumas. Veel kolm põlve tagasi oli isa perepea. Pere kindlustaja. Isa oli põhimõttekindel juhendaja, valmistas lapse ette eluks, andis kaasa väärtused ja enesekindluse.

Keegi ei suuda olla iga päev ideaalne vanem, kuid seda pole ehk vajagi. Lapsele piisab teadmisest, et isa on selleks kõigeks tema jaoks olemas.

Täna on Eestis üha tavalisemaks muutunud kärgpered, kus on sinu, minu ja meie lapsed. 2011. aastal Tervise Arengu Instituudi korraldatud uuringust selgus, et ligi 40 protsenti lastest ei ela koos oma mõlema bioloogilise vanemaga. Ja selge on, et see hulk kasvab.

Oleme jõudnud olukorda, kus mõni mees käitub nii-öelda vaba radikaalina, kui füüsikast näiteid tuua. Selles pole miskit, kui tegemist on lasteta noortega, kes veel oma teed otsivad. Kuid kui suhe või abielu on kahe inimese vaheline vaba side, siis laps on selle moodustunud sideme imeline tulemus, mida ei saa käsitleda keemiatunnis õpitud reaktsiooni jäägina. See on vastutus. Vastutus ei lähe üle koos abielulahutusega. Et Eestis oleks hea olla väike (ja suurem) laps, peaks ühiskond taunima vastutustundetust ja kiita tuleb kõiki issisid, kes lisaks omadele on omaks võtnud veel lapsi, sidunud nad kokku üheks pereks.

Isa rolli muutus on tänaseks viinud meid ka pehmemate väärtuste poole. Noorte vanemate puhul on normaalne isa suurem osalus lapse elus. Lapsevankriga isa pole tänaval mitte enam imelik, vaid armas. Issi on järjest rohkem mängukaaslane ja suur tark sõber, kes läbi mängu õpetab koostööd, lahendab lapse väikeseid ja suuremaid muresid, osaleb tema elus iga päev.

Sel nädalal Statistikaameti blogis avaldatud artiklis «Eesti mehe statistiline portree» on üks tore lõik Eesti isade kohta: «Laste hoidmisele kuluv aeg on aga kümne aasta jooksul meestel pikenenud 30 minuti võrra ning nüüd veedavad mehed lastega juba poolteist tundi päevas koos.» Lapsehoidmine aga ei ole meeste jaoks nende söötmine ja kasimine millegi muu tegevuse kõrvalt, vaid pigem kvaliteetaeg. Meeste jaoks pakuvad lapsed mõnusat vaheldust ja võimalust mängida.

Aga mündil on kaks külge. 22 protsenti Eesti lastest kasvab üksikvanema hoole all.  Üksikvanem olla pole meie ühiskonnas popp, samuti pole see lihtne või kergema tee valik. Üksikvanem on valinud valikutest raskema, elu võimaliku vaesusriskiga nii endale kui oma lapsele. Samuti üksikvanema lapse olukord on raskem, sest lisaks vaesusriskile kaasneb tihti hüljatuse ja süütunne.

Ühe vanemaga kasvanud laps peab leppima lühema lapsepõlvega, sest ta võtab sageli perekonnas endale suurema vastutuse võrreldes eakaaslastega. Ja nagu sellest poleks veel küll – kuna traditsiooniline peremuster jääb eeskujuna nõrgaks, on mõningate uuringute järgi neil endal hilisemas elus usalduslike suhete ülesehitamine keerulisem.

Sellele, et suurel hulgal lastel on muutunud ühe vanemaga side nõrgemaks või olematuks, viitab tõsiasi, et 25 000 Eestis elavat last ei saa hinnanguliselt kas regulaarselt või üldse mitte elatisraha. Nagu ikka, mattub elatise võla ja lapsega kohtumise võimaldamise teema vanematevahelisse turmtulle, mis summutab lapse nutu ja igatsuse heas tujus emme ja issi järgi.

Tähelepanelikum inimene on ehk märganud käimasolevat MTÜ Üksikvanema Heaks korraldatud välikampaaniat «Issi, Kus (kes) sa oled?». Linnatänavatel olev plakat kõneleb selges keeles: issi, ole minu jaoks olemas, tule mulle lasteaeda järgi ja mängi minuga neid mänge, mida emme ei oska!

Hiljuti osalesin konverentsil «Isa või isane?». Konverentsi mõnevõrra provokatiivne pealkiri toob eriti hästi välja selle dilemma, mis meie ühiskonna ees seisab. Kas me väärtustame isadust koos pehmemate väärtustega, või ootame isadelt «isast olemist», kandes põlvest põlve  machomehe kuvandit ja käitumist vaba radikaalina, kes moodustab uusi ühendeid ja jätab maha poolikuid sidemeid.

«Issi, kes sa oled?» esitab meile kõigile veel ühe olulise küsimuse: millised on isad täna ja millised issid kasvavad tuleviku Eestiks. Kas isased isad, vabad radikaalid või pehmemaid väärtusi kandvad issid?