Hea tehnika oma muredega toimetulemiseks

Foto: SCANPIX

Mured kuuluvad meie igapäevase elu juurde. Pole vist olemas inimest, kes tunneks, et tema elu on täiuslik - pole vähimatki muret, pole vähimatki soovi midagi muuta, pole vähimatki ärevust ning ärritumist, kirjutab koolitaja Kaido Pajumaa oma portaalis Sisekosmos.

Ehk ma eksin, aga kui selline inimene on tõesti olemas, võiks ta näidiseksemplarina kuhugi muuseumisse panna, ja esitada talle lihtne küsimus: «Kuidas sa seda teed?».

See küsimus oleks õigustatud seetõttu, et kui selline inimene olemas oleks, ei tähendaks see tõenäoliselt seda, et tema elu oleks täpselt selline nagu ta soovib, vaid ta on osanud seestpoolt väljapoole oma eluga niimoodi toime tulla, et see teda enam ei ärrita. Just see on oskus ning kunst, mille poole meist igaüks võiks püüelda.

Kuidas mured tekivad?

Hästi lihtsustatult võetuna jagunevad meie hädad alati kaheks - juhtunud sündmus, ja sellele järgnev muretsemine. Juhtunud sündmused on faktiliselt kinnitust leidnud nähtused, mille olemasolu ei saa inimene ise eriti mõjutada. Näiteks murrad sa käeluu või sinu kallim jätab su maha, või töö juures oli ülemusega sõnelus. Need on sündmused, mis juhtusid, ja nende olemasolu ei saa me eitada. Me saame küll kogemusest õppida ja seeläbi nende juhtumise tõenäosust tulevikus vähendada, aga kui see juba juhtunud on, siis on see fakt.

Need sündmused ei ole aga meie kannatuste peamised põhjused. Kuidas saab meile näiteks haiget teha fakt iseenesest, et kallim meid maha jätab (see on lihtsalt sündmus)? Haiget teeb hoopis meie mentaal-emotsionaalne reaktsioon juhtunule, sest me oleme selle inimesega harjunud, ning meid hirmutab mõte, et teda enam ei ole ja äkki jäämegi nüüd üksikuks, sest ei suuda enam kunagi kedagi armastada. Sama olukord on juhul, kui me jääme näiteks päevapealt töötuks. Fakt on see, et me jäime töötuks, ja fakt on see, et me ei lähe enam järgmisel hommikul tööle. Hirmutavaks muutub aga olukord hetkel, kui me hakkame mõtlema, mis nüüd saab ja kuidas see ikka meie eneseväärikust ja elu mõjutab.

Kahe noole printsiip

Kujuta hetkeks ette, et sinu pihta lastakse vibuga nool, mis tabab sind õlga. Valus on, eks? Nüüd, 10 sekundit hiljem lastakse samasse õlga kohe esimese noole kõrvale (natukene isegi peale) veel teine nool. Ai, nüüd on juba väga valus!

Kuidas sa selles olukorras käituksid? Kas võtaksid korraga mõlemast noolest kinni ja hakkaksid neid välja sikutama, või püüaksid teha seda ükshaaval? Suure tõenäosusega tõmbaksid sa kõigepealt välja viimasena lastud noole (kuna see võib asetseda osaliselt esimese noole peal) ja alles seejärel hakkaksid esimese noolega tegelema.

Sarnast analoogiat võib kasutada ka eespool toodud näidete puhul. Kuna meie mured ja hädad koosnevad üldjuhul kahest komponendist - konkreetsest sündmusest (esimene nool) ja sellele järgnenud reaktsioonist (teine nool) -, oleks tark tegutseda siin samas järjekorras: kõigepealt kõrvaldada viimasena lastud nool ja seejärel hakata alles esimesega tegelema.

Märka, kuidas psühholoogiline kannatus tekib

Et kahe noole printsiipi praktikasse rakendada, on vaja end natukene treenida märkama olukordi, kus mentaal-emotsionaalne reaktsioon meile haiget teeb. Üldjuhul oleme selles suhtes täiesti «pimedad» - nii kui midagi juhtub, reageerime sellele ja olemegi õnnetud.

Oskus märgata hetki, mil meie mõistus meid põhja kisub, on üks äraütlemata kasulik tööriist igapäevase elukvaliteedi parandamiseks. Ei ole mõtet püüda hakata kohe muutma maailma ja inimesi enda ümber, vaid kõigepealt «viimane nool» (meie enda sisemine reageering) välja võtta, et seeläbi kohe end juba paremini tunda, ja alles siis hakata vaatama, mida selle esimese noolega teha õnnestub.

Kõik ei ole muidugi nii lihtne

Sellisel viisil on küll muresid lihtne lahti võtta, aga ma ei püüa väita, et seda lihtne teha oleks. Meie harjumuspärane klammerdumine nähtustesse, mis meid end hästi ja turvaliselt tundma panevad, ja lisaks meie harjumuspärane automaatne mõtlemine, lihtsalt ei võimalda sellist liigitamist iga kord teha, mistõttu tunnemegi end kriisisituatsioonides kaoses ja «vabalangemises» olevat.

Et end kasvõi natukene aga aidata, soovitan sul kasutada üht väga lihtsat vahendit. Vaata allpoole olevat joonist, mis aitab sul tegelikult juhtunu suhtes oma teadlikkust arendada, ja ehk isegi selle mentaal-emotsionaalset reaktsiooni vähendada.

Joonista paberile ring, mille ümber on omakorda ristkülik. Ristküliku sisse joonista või kirjuta reaalsed sündmused, mis sinu elus on toimunud või toimumas, mis sulle muret teevad. Kirjuta need lihtsalt üles, sest need on pelgalt faktid, mis sind ümbritsevad. Need sündmused iseloomustavad esimest «noolt», mis sulle õlga lasti - need teevad küll haiget, aga veel pole väga valus. Ringi sisse joonista nüüd oma sisemine valu, mis kõikide nende sündmustega seotud on. See on teine nool, mis teeb palju rohkem haiget, sest õlg on juba katki ning veritseb.

Kuigi tavaliselt püüame oma elus kõik korraga korda teha (kaks noolt korraga välja tõmmata), ei õnnestu see paljudel - valu on liiga suur, ja teadlikkus sellega hakkama saamiseks on liiga väike. Eespool kirjeldatud harjutus aitab meid aga väga palju, sest see aitab eristada väliseid sündmusi (mida me muuta ei saa) sisemistest sündmustest (mida AINULT meie ISE muuta saame). Jah, mõnikord võib juhtuda, et me suudame ka välist maailma muuta, aga üldjuhul läheb selleks palju rohkem aega ning energiat, mistõttu võiksimegi alustada alati sisemisest.

Et seda aga teha, on vaja märgata ning eristada esimest teisest. Siin tulebki appi seesama väike joonis, mille sa just endale tegid. Sa võid selle joonise teha kõikide oma murede jaoks korraga, kuid võid ka iga mure kohta eraldi. Ristkülikusse joonista või kirjelda, mis juhtus, ja ringi sisse, mida sa nüüd tunned ja mõtled. Ning nüüd hinda, kus tegelikult valu on - kas ristkülikus või ringis? Ja siis otsusta, mida lihtsam muuta on...