Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/10/30/1400846t1h160f.jpg)
Kui sa oled vanem kui 20 aastat, oled sa tõenäoliselt üle elanud vähemalt ühe lahkumineku oma kallimast, kirjutab Kaido Pajumaa oma portaalis Sisekosmos. Kas mäletad seda tunnet, kui maailm selle tagajärjel kokku varises? Miks kallimast ikkagi nii raske loobuda on?
Mina ja minu maailm
Kõik inimesed elavad egokeskses maailmas, kus 90 protsenti sündmustest tiirleb mõiste «mina» ümber. Lähtuvalt mõistest «mina» tekib sellele laiendus «minu maailm», mis tähendab tegelikult minu lugu sellest, mis minuga kunagi toimunud on, ja mis võib tulevikus toimuma hakata.
Missugune on sinu lugu? Kui keegi peaks sinu käest küsima, kes sa oled, hakkad sa talle rääkima oma lugu. Tuleta näiteks meelde, kui sattusid viimast korda ühise kohvilaua taha võõra inimesega või läksid esimesele kohtumisele oma tulevase kallimaga ja ta küsis sinult, mis inimene sa siis ka oled?
Sellele küsimusele vastamiseks hakkasid sa rääkima oma lugu - seda pikka ja lohisevat, ning sinu jaoks kindlasti väga põnevat ning seiklusrikast storyt sellest, mis kõik sinuga juhtunud on. See võis võtta aega viis minutit, või 5 tundi, kuid ühel hetkel jõudsid sa tõenäoliselt tänasesse päeva, võttes oma jutu kokku umbes sõnadega: «Ja nüüd ma siis istun siin sinu ees ...».
Sina ja sinu maailm
Kui sa said oma looga ühele poole, küsisid sa tõenäoliselt vastu: «Ja mis inimene sa ise siis ka oled?». Selle peale hakkas rääkima teine pool oma lugu. Ehk on tema lugu ja maailm nii huvitavad (eelkõige muidugi tema enda jaoks), et ta oli oma võimalust kannatamatult oodanud viimased pool tundi, jättes tähele panemata seetõttu suure osa sinu loost. Ning nüüd andsid sa talle võimaluse, mida ta ei jäta kasutamata.
Ta hakkab vatrama kõikidest nendest toredatest seiklustest ja uskumatutest (eelkõige ikka tema jaoks) juhtumitest, mille elu tema ette on seadnud, ja kust ta vapralt läbi on tulnud. Umbes tund aega hiljem jääb ka tema vait, lõpetades oma monoloogi lausega: «Selline (lahe tüüp) olen siis mina».
Nüüd istute seal lauas, ja hetkeks ei olegi võib-olla midagi enam rääkida, sest mõlemad on oma lood ära rääkinud, eeldades, et teine inimene teab nüüd «täpselt», kellega on tegemist. Ja kuna kumbki arvab, et tema lugu on maailma kõige põnevam, ootavad mõlemad pinevalt lisaküsimusi, mida aga ei tule, sest mõlemad on kinni oma loos, tahtmata keskenduda ja huvi üles näitamata teise loo suhtes. Loomulikult on see näide üsna äärmuslik, aga siiski täiesti eluline.
Me kaitseme enda maailma
Kuni teised inimesed meie maailma ja valikute osas meiega samal meelel on, on kõik korras. Kujuta aga hetkeks ette olukorda, kus sa oled äsjakohtunud inimesega kohvilauas ja ta ütleb peale sinu loo ärakuulamist, et see on kõige igavam elu, mida ma eales kuulnud olen. Missugune on sinu reageering sellele? Kas sa tunneksid solvumist ja pahameelt, et ta sinu lugu üldse ei austa? See on ju siiski sinu maailm, sinu elu, ja sa loodad, et teised inimesed sellest ka lugu peaksid.
See lugu, mille me enda pähe iseendast loome, paistab meile üldjuhul olevat ainuõige. Kui keegi tuleb seda kahtluse alla seadma, oleme praktiliselt oma elu hinnaga valmis seda kaitsma. Miks? Sest just see lugu loob meile identiteedi - me oleme see, kes me oleme, tänu sellele, et me arvame seda olevat.
See viimane lause võib kõlada segaselt, aga kui sa kohe sellest aru ei saa, siis loe mitu korda. Kogu meie arusaamine iseendast tugineb «lool», mille me iseendale räägime. Kui keegi tuleb ütlema, et see lugu ei ole õige või hea, või piisavalt seiklusterohke (kuigi me ise peame oma elu ja lugu tõeliseks westerniks), võtame kohe sisse kaitsepositsiooni, sest me ei taha oma loost, oma maailmast ja seeläbi iseenda identiteedist loobuda. Kui me kaotaksime selle loo, kaotaksime tegelikult iseenda ja kogu oma maailmapildi (mis on ilmselgelt vale, sest meie lugu ei ole midagi muud kui lihtsalt hunnik mõtteid iseendast ja oma elust).
Minu maailm + Sinu maailm = Meie maailm
Nii nagu sinul on sinu maailm, ja sinu uuel kaaslasel on tema maailm, tekib teie ühiste kohtumiste tagajärjel uus maailm - Meie maailm. See näitab, kuidas 1+1 ei võrdu alati 2, vaid antud juhul tekib kahe maailma liitumisest kolmas maailm: minu maailm (minu lugu kuni meie kohtumiseni), sinu maailm (sinu lugu kuni meie kohtumiseni), meie maailm (meie ühine lugu alates meie kohtumisest).
Ma ei tea, kas see on õiglane niimoodi väita, aga tundub, et sellisel viisil kahe ego liitumisel tekib kolmas, kollektiivne ego. Iga inimene on absoluutselt kinni oma loos, sest sellel lool tugineb tema enda identiteet ja maailm. Kui nüüd tekib kolmas maailm - meie maailm - , hakkavad mõlemad inimesed lisaks iseenda loole (mis jätkub tegelikult ka «meie maailma» sees) tuginema ja end identifitseerima ka kollektiivse loo - meie maailma - kaudu. Just seetõttu satuvad mõnikord sünnipäevapidudel mitte ainult inimesed vaidlustesse, vaid terved paarid omavahel, sest kõik paarikesed kaitsevad oma lugu, oma maailma, mis on nende ühise aja vältel tekkinud.
Kõige äärmuslikumalt öelduna (ja ma juba tean ette, et saan selle eest kriitikat) võrdub armastus kollektiivse egoismiga. Teisiti öelduna, nagu inimestel oma loo kaitsmisega veel vähe probleeme oleks, on vaja paarissuhte puhul hakata kaitsma meie lugu, mis laieneb ning tugevneb iga aastaga.
Miks kallimast nii raske loobuda on?
Ehk läksid viimased lõigud liiga keeruliseks, kuid see annab lihtsa selgituse sellele, miks oma kallimast nii raske loobuda on. Piltlikult tähendaks oma kallimast loobumine sama, nagu inimene peaks loobuma iseenda identiteedist. Kuidas sa end tunneksid, kui sulle öeldakse, et unusta ära, kes sa oled, mida sa saavutanud oled, kus sa õppinud oled, missugused kogemused sul on jne? Unusta ära kõik iseendaga seotud aspektid, ja alusta alates tänasest täitsa nullist - justnagu oleksid täna alles sündinud.
Sama olukord on siis, kui me kallimast lahku läheme ja püüame otsast peale alustada. See ei ole ju võimalik, sest meie pea on täis mälestusi, mis moodustavad meie ühise maailma (mis on siiski vaid mõtted möödunust). Kuna mitte ükski inimene ei suuda loobuda iseenda loost, iseenda maailmast, on väga palju palutud kelleltki, et ta peaks hetkega loobuma «meie maailmast», «meie loost».
Kas sellele on siiski ravi? Nagu enamike hädade puhul meie maailmas, on ka see häda psühholoogilist laadi ja praktiliselt kõikide psühholoogiliste valude vastu aitab teadlikkuse arendamine. Kui sind on juba maha jäetud või otsustasid seda ise teha, siis muidugi on raske kogu seda artiklit üldse mõista. Ära parem püüagi, sest sinu 100 protsenti oma egoistliku maailmapildiga samastunud «mina» lihtsalt ei võta seda omaks. Pigem soovitab see sul hoopiski alla kommentaaridesse üks sapine kommentaar jätta - sellisel viisil tunneb su ego end vähemalt korraks minust targemana olevat ja ei tunne end ja oma maailma ohustatuna. Kui sa selle tungiga kaasa lähed, tõendad sa kogu minu juttu iseendale empiiriliselt.
Kui sa aga suudad seda impulssi märgata ja seda ignoreerida, näitad sa iseendale, et sinu sisemine tarkus ning teadlikkus on ärganud ja on üle sinu egost. Sa oled teel meistriks. Kui see on juhtunud, oled sa tõenäoliselt ka oma igapäevaelus rahulikum ning tasakaalukam kui paljud sinu sõbrad ning tuttavad. Ja seda mitte seetõttu, et sa lihtsalt oled nendest parem, vaid seetõttu, et sinu teadlikkus märkab hetki, kui sa soovid oma «egol põhineva looga» samastuda. See on väga hea platvorm meelerahu arendamiseks ja seestpoolt väljapoole rahumeelse elu loomiseks.
Kui me õpime märkama oma «lugu», millega samastumine meile nii tihti haiget teeb, oleme valmis märkama ka «meie lugu», millest ilmajäämine võib meid viia lausa agooniasse. Õppides seda märkama ja sellest lahti laskma, õpime ka kiiremini eluskriisidest läbi minema, ja oma kogemusi kiiremini selgeks saama. Kuni ühel hetkel oleme vabad. Kõik on nii nagu oli varem - on minu lugu, on sinu lugu, ja võib - olla saab olema ka «meie lugu», aga me ei jää enam ühessegi nendest kinni.