Väikesed tüdrukud ponisid taltsutamas

Sõbrad koos: Emma Erm (paremal) oma poni Tähniga ja Karmen Klaassen Miaga tänavusel ratsaponide ülevaatusel Kurtnas. Foto: Priit Simson

Päris oma ponist unistavad paljud pisikesed printsessid. Kahe noore tüdruku suur soov on viimaks täide läinud. Aga lisaks rõõmule on nad saanud kaasa hulga kohustusi.

Üheksa-aastane Emma Erm ja kümnene Karmen Klaassen pole enda sõnul kunagi arvanud, et ponid on roosat värvi, maani lakaga ja kappavad üle vikerkaare nagu multifilmis. Nende jaoks on ponid ikka päris loomad, kellega tore trenni teha ja muidu tegelda.

«Kui suuremaks saan, hakkan kindlasti suuremate hobustega ratsutama,» teatab Karmen. «Aga enne seda jõuan veel natuke aega poniga sõita ja oma Mia tubliks ja targaks õpetada.»
Poniratsanik ei tohi olla vanem kui 16-aastane.

Nõue tundub igati asjakohane, kui arvestada, et lühikeste jämedate jalgade ja lopsaka lakaga väikeponide turja kõrgus ulatub pelgalt 120 sentimeetrini.

Ilunipid, ilutrikid

Emma ja Karmen teevad oma ponidega kolm korda nädalas trenni, ja selle juurde kuulub ka nende eest hoolitsemine. «Peame ponidel näiteks kapju õlitama ja enne trenni kogu varustuse valmis panema,» selgitab Emma. «Enne võistlusi määrin oma ponile laka sisse palsamit, et tal soeng läigiks ja paremini välja paistaks.»

Ponide soengumoest on tüdrukud rõõmuga nõus rääkima, sest sellel olevat looma välimuse juures väga oluline osa. Tuleb välja, et laka kammimine, patside punumine ja lipsukeste sidumine pole kuigi kerge töö – nimelt on ponidel kombeks sel ajal pead raputada või hoopis minema joosta.

«Ega endale ju ka väga ei meeldi, kui keegi juustest sikutab ja mingit soengut teha tahab,» on Karmenil ponide põikpäisusele põhjendus varnast võtta.

Lisaks tavatreeningule teevad tüdrukud oma ponidega hüppeid ja koolisõitu. Viimane tähendab, et poni peab liikuma vabalt ja korrapäraselt ning alluma ratsanikule mängleva kergusega. «Koolisõit on minu lemmiktrenn,» mainib Emma.

Kuigi ratsasport õpetab lastele loomadega suhtlemist, parandab füüsilist võimekust ja annab kauni rühi, on see kindlasti riskantsem ala kui näiteks sulgpall või võimlemine.

Ohtlikud lemmikud

«Mina lendasin kunagi ühe poni otsast viieks päevaks otse intensiivravi palatisse,» meenutab Emma. «Ja siis ma tean ühte tüdrukut, kellele hobune ribidesse astus. Ta viidi Saaremaalt helikopteriga Tallinna ja pidi kaks kuud haiglas olema.»

Karmeni jutu järgi peab ponidega tegelejal jaguma jõudu ja järjekindlust. «Kõige raskem on neid galopile ajada – selleks on üks nõks, mida peab jalaga tegema, aga meie jalad on veel nõrgad ja poni nahk on ka päris tugev,» lisab ta.

Sellele, miks mõni jonnakas poni terve trenni vältel maneeži keskel seisab ega mõtlegi paigast liikuda, on Karmenil samuti selgitus olemas: «Minu meelest saavad nad aru, kas inimene oskab ratsutada või ei oska, ja kui ei oska, siis hakkavadki kohe lollitama.»

Emma sõnul mõistab tema Tähni kohe, kui tal paha tuju on – poni tuleb siis juurde, paneb pea sülle ja proovib nagu kallistada. Muidugi läheb perenaise tuju seepeale hetkega paremaks.

Ratsaponide ülevaatuse ehk iga-aastase ponide päeva korraldaja Anu Kull kinnitab, et Eestis on ponisport tõusuteel ja ratsanike järelkasv rõõmustavalt suur. «Väikeponide puhul on iseloom väga oluline, ja õnneks on meil päris palju koostöövalmis lasteponisid,» räägib ta.

«Paljudest tublidest väikeponidega tegelejatest saavad tulevikus kindlasti edukad ratsanikud! Ponide päeval me kohti ei jaga, aga lapsed võtsid asja väga tõsiselt.»