Kuldne reegel toodete looduslikkuse jälgimisel on, et kui koostisosad passivad süüa, siis võiks sellist kreemi julgelt ka nahale määrida. Koostisosade lugemise ja tõlgendamise oskus pakendilt on oluline, ent lõpliku usalduspitseri lööb mõni tuntumatest ökosertifikaatidest, mida antakse välja väga rangetel tingimustel. Paljud sertifikaadid tagavad, et toote koostisained pole üksnes sajaprotsendiliselt looduslikku päritolu, vaid suures osas ka orgaaniliselt kasvatatud. Tõhususega lood nii ühesed ei pruugi olla, ent kiigates uuesti ilumaailma algusaegadesse, Vana-Egiptusesse, -Roomasse või -Kreekasse, siis just looduslikud komponendid tagavad korraga nii ilu kui puhtuse, lisades ka aroomiteraapilisi mõjusid. Naturaalsed, mahekasvatatud toorainest õlid pakkusid kehale kuivas ja kuumas kliimas äärmiselt vajalikku niisutust ja toitu. Õlid (näiteks oliiviõli, mandliõli, seesamiõli) olid sedavõrd kõrges hinnas, et neid kasutati osaliselt tehtud töö eest tasumisel. Egiptlased olid küll edevad, ent isegi silmapaistval ja külluslikul silmameigil oli täita oma ülesanne, peletamaks tüütuid putukaid ning kaitsmaks intensiivse päikese eest. Seevastu mujal Euroopas lähtuti toona kosmeetikumide valmistamisel sootuks vastupidistest põhimõtetest, tulemuseks lausa eluohtlikud tooted. Tänapäeval on ilutoodete valik palju mitmekesisem.
Ilumaailma pioneerid – loodus- ja ökosertifikaadid
Olenevalt riigist või piirkonnast kasutatakse erinevaid sertifikaate, neist levinumad on Saksamaal alates 1995. aastast välja antav BDIH (nt Dr.Hauschka, Sante), Prantsusmaal 2002. aastast välja antavad Cosmebio (nt Couleur Caramel) ja Ecocert, 2008. aastast väljastatav kolmeastmelise süsteemiga NaTrue (nt Dr.Hauschka, Lavera, Vetia Floris, Swisscode pure) Euroopas ning ühe rangema standardina Ameerika Ühendriikides peamiselt toiduainete puhul kasutatav, ent ka tõeliselt kvaliteetsetel kosmeetikatoodetel leitav USDA Organic (John Masters Organics ja Miessence).