/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2010/01/12/295508t1h8b03.jpg)
Olen 66-aastane naine. Elan aktiivset töö- ja pereelu, mul on lapsed ja nende lapsed. Kõik on korras ja muretsemiseks pole nagu põhjust. Samas painavad mind tihti mõtted, et elada on jäänud nii vähe ja kahju oleks lahkuda.
Lugeja küsib: kuidas hirmust lahti saada?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jüri Ennet
psühhiaater
Hirmul on nii kasulik kui kahjulik pool. Kasulikule poolele paigutaksin lapsed ja lapselapsed, samuti tööd ja tegemised, mis pooleli, ja asjad, mis vaja veel ära korraldada. Nimetaksin seda kohusetundeks nende ees, kes meist edasi elama jäävad.
Aga kui karta ja väriseda, siis hakkavad valutama süda ja pea ning peagi tulevad ka unehäired. Selline negatiivse märgiga hirm vajaks juba tohtri kaasabi. Tänapäeval on väga palju psühhofarmakone, mis hirmu maha võtavad, kui sellega ise toime ei tule. Kui suurem hirm arstirohuga maha võetud, siis saab korrigeerida ka eluhinnanguid, et minna selle positiivse poole peale.
Niikaua kui inimene elab, on ta ühiskonnale, oma perele või mõnele lähedasele sõbrale väga vajalik. Seda tasub meeles pidada.
Süngete mõtete peletamiseks saab ka ise mõndagi ette võtta. Terves kehas terve vaim ehk liigutamine paneb ka vaimse poole paika. Hea on igasugune töö, aga eriti füüsiline. Kuid ka jalutamine või kivikeste merre viskamine aitab.