/nginx/o/2008/07/02/53557t1h4176.jpg)
/nginx/o/2012/10/15/1373434t1hc315.jpg)
Kustas on sirgete lumivalgete juuste ja kahvatu näonahaga vanahärra, kelle veidi vesised silmad on peitunud paksude prilliklaaside taha.
Pildike elust: Kustase lugu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olime varem mõne korra juttu ajanud, kuid seekord oli Kustases midagi teisiti. Mehe pea oli langenud rinnale, hääl kähedaks kuhtunud ja Kustase pilk oli seekord selline, mis kutsus vaatama tema hinge.
Vana mehe abikaasa oli mõne aja eest kiirabiga haiglasse viidud ja tema tagasitulekuks arstid lootust ei andnud. Ilmselt oli paratamatus Kustasele nüüd kohale jõudnud.
Ta oli hiljuti saanud 83-aastaseks ja nad olid tähistanud laste ja lastelaste seltsis oma abielu 62. aastapäeva. Selle ajaga kasvatakse tervikuks. Nüüd oli pool Kustasest olematusse haihtumas.
Aimasin tema ehmatust ja valu. Kustas oli pidanud rohkem kui aasta hooldama oma järjest kaugenevat abikaasat, kes viimastel kuudel enam voodist ei tõusnud, aeg-ajalt lapsigi ära ei tundnud ja kelle meeleolud vahetusid minutitega ülevoolavast armsusest kriiskavaks vihaks. Mees sai puhkehetki, kui kutsus tütre paariks lühikeseks tunniks appi.
Siis läks vana mees tänavatele kõndima. Otsis pilguga kaasinimeste silmi, justkui küsides, et miks küll. Sisekõne iseendaga, mida Kustas päevade ja ööde kaupa pidi pidama, kippus mõistust tumestama. Vanad töökaaslased, kellega oleks ehk saanud muret jagada, olid juba läinud. Uusi sõpru selles vanuses ei teki.
Ometi! Kord helistas Kustasele üks vähestest endistest koolivendadest, kes veel alles. Mees kutsus Kustast vanade meeste klubisse. Omasuguste seltsi. Mitte haigustest kurtma, mitte maailma parandama, mitte valitsust kiruma. Lihtsalt vabalt ja lahedalt koos olema, kasvõi koroonat mängima, mõnikord kusagile ekskurseerima, mõnd oma ala spetsi kuulama, mõnd noorepõlve juhtumit jutustama.
Kogu selle aja, kui abikaasa vaevaliselt igaviku poole liikus, ei olnud Kustasel võimalust mõtelda tulevikule midagi toredat kujutledes. Nüüd märkas ta, et klubivendadega tehtavad plaanid annavad jälle tuleviku tagasi, põhjus kodust välja sõita mõtestab ooteaja ja koju tagasi jõudes saab taas rahuliku une.
Igaühe jaoks peab olema keegi. Omasugused tajuvad, ehk ka mõistavad. Ja kindlasti on nad ka sinu jaoks kusagil olemas.
Kustase käepigistus klubiõhtul oli pikk ja tugev. Iga kord, hakates koju minema, jättis ta kaaslastega kättpidi hüvasti. Tänuks ja ka seetõttu, et mine tea, kauaks...