Viis asja, millele lahutavad lapsevanemad peaksid tähelepanu pöörama

Foto: SCANPIX

Me kõik oleme kuulnud inetuid lugusid lahutustest: lapsevanemast, kes mustab oma endist kaasat; vanemast, kes annab endast kõik, et mitte lasta lapsi teise vanemaga kokku; lapsevanemast, kes manipuleerib alimentidega. Kõike tuleb ette, kuid kannatajateks on enamasti ikka lapsed.

Siiski on ka täiskasvanuid, kes lahutavad õigesti, sest nad mõistavad, et see mõjub lastele väga raskelt, kirjutab Fox News. Need vanemad üritavad oma lapsi igal sammul traumast päästa.

Keskendu lastele. Sinu peamiseks fookuseks peaksid olema lapsed, mitte raha või viha, kurbus ja hirm. Lahutus mõjub küll laastavalt lapsevanematele, kuid lastele on see enamasti veelgi koormavam. Nad ei pruugi oma kannatusi välja näidata sellisel moel, nagu vanemad eeldaks, kuid see ei tähenda, et neil poleks muresid.

Vanemate lahutuse tõttu on lapse elu pea peale pööratud. Kogu tema elu on järsult muutunud ja miski ei ole enam kindel. Lapsevanem, kes keskendub lapse vajadustele, märkab selgemini lapse hirme ja segadust ning oskab teda aidata.

Märka emotsionaalse stressi märke. Enamik lapsi ei oska hästi oma tunnetest rääkida. Seega, kui laps on endast väljas, hakkab ta tavaliselt halvasti käituma. See võib väljenduda jonnihoogudes, õppeedukuse langemises, endasse sulgumises, alkoholiga eksperimenteerimises, narkootikumide kasutamises või ka juhuvahekordades.

Vanemad näevad lahutust tavaliselt kui mõõna või kriisiperioodi, mis saab läbi, kui lahutus on jõustunud ja logistilised probleemid lahendatud. Vanemate puhul see ongi enamasti tõsi. Lapsed näevad aga olukorda teisiti. Neile ei ole lahutus sugugi ajutine nähtus ning sellega kaasnev halb käitumine võib kesta veel kaua. Ema või isa peaks märkama seda, kui laps on vanemate lahkumineku tõttu endast väljas ning laskma tal vabalt oma tundeid väljendada. Seejärel saab nende tunnetega tegelema hakata ja õpetada lapsel keerulise olukorraga toime tulla.

Lase lapsel oma elu juhtida. Kõik tahaksid oma elu ise juhtida ning lapsed ei ole erandiks. Juttu ei ole muidugi täielikust kasvatamatusest ja vabadusest, mis jätaks lapsele mulje, nagu ta elus poleks sootuks korda või kindlust, kuid eriti pärast lahutust vajab laps pisut vabadust ja võimalust valida, et tal ei jääks tunnet, nagu ta oleks lahutuse pärast lükata-tõmmata. Elukorraldus on lastele (ja irooniliselt ka lapsevanematele) võtmeküsimuseks.

Üha enam soovivad vanemad lapsi võrdselt kasvatada ja seetõttu jagatakse ka lastega koosolemise aeg võrdselt ning tekib kaks kodu. Paraku ei näe lapsed alati selles head. Kahe kodu asemel tundub nüüd lastele, et neil ei olegi ühtegi õiget kodu, kus tunda end täiesti vabalt. Kujuta ise ette, kui mugavalt end tunneksid, kui peaksid pidevalt sõitma edasi-tagasi, ühest elamisest teise?

Tänapäeval osakavad paljud vanemad sellesse küsimusse loovamalt suhtuda, lubades lapsel valida, kus ja millal ta ööbida tahab. See väike muutus võib laste nägemust lahutusest oluliselt paremaks muuta.

Hoia endise kallimaga sõbralikku (või vähemalt viisakat) suhtlusstiili. Enda tunnete varjamine võib olla väga raske, kuid laste vaimse tervise nimel on targem end tagasi hoida.

Teadlik lapsevanem ei räägi teisest vanemast laste kuuldes halvasti. See õpetab lastele, et isegi kui inimesed ei saa omavahel läbi, õpivad nad siiski koos edasi elama. Lahutus võib olla vältimatu, kuid selle tagajärgedega tegelemine on lastele väärtuslikuks õppetunniks.

Lase lastel lasteks jääda. Nii mõneski peres jäävad varem lapsevanemate kanda olnud ülesanded järsku laste õlule. Olgu selleks väiksemate õdede ja vendade eest hoolitsemine või midagi muud, aga vanemad peaksid mõistma, et laps (ka mitte teismeline) ei ole täiskasvanu ning talt ei tohiks eeldada täiskasvanu vastutusvõimet.

Lahutuse järel peaks lapse elus olema piisavalt järjepidavust, mis toob ellu kindlust. Abi võib saada teistelt pereliikmetelt ja sugulastelt või sõpradelt. Vanemad peaksid mõistma, et lahutamine oli nende valik ning selle tõttu ei peaks lapsi karistama.