Mida teha, kui laps kisub avalikus kohas jonni?

Jonn Foto: SCANPIX

Isa ja viieaastane tüdruk kõnnivad tänaval. Ümbruses on mõned inimesed, kes ruttavad tööle, kooli ja poodi. Esialgu on kõik kena, kuni see juhtub see, mida kõik lapsevanemad kardavad.

Väike eksitus vestluses ja hetkega saab isast lapsega vaatemäng, mida ümbritsevad inimesed altkulmu huviga jälgivad. Algab avalik jonn.

Armas ümmargune lapsenägu, mis hetk tagasi oli rõõmus ja rahul, muutub vihast punaseks, kirjutab Psychology Today. Pisike plikatirts turtsub, trambib jalgu ja vehib kätega, nagu oleks ta kurjast vaimust vaevatud. Kõige hullem on aga see, et ta ka karjub.

Mida teeb isa? Ta seisab tummalt ja mõtleb, kus ta tegi vea, kuid juba on liiga hilja. Šõu on alanud ja vaene vanem on selle peaosas. Inimesed vaatavad last ja vaatavad isa ning nende pilkudest võib lugeda ilmselget hukkamõistu. Mida see mees ometigi oma lapsega tegi? Kas laps käitub alati nii halvasti? Kas isa lasebki oma lapsel nii käituda?

Kas lased?

Kui oled kaval, siis on selle vastuseks: «Jah, lasen küll». Avalikkuse surve all võib olla suureks kiusatuseks lapse soovidele järele anda, pakkuda kommi või mänguasju. Küllap soovib nii mõnigi meist siis last anuda, paluda või talle «altkäemaksu» pakkuda, et piinlikust olukorrast pääseda. Ükstapuha mida, peaasi, et see lõpeks.

Pidevalt lapse jonnile järeleandmine on aga pikemas perspektiivis väga halb, sest nõnda õpib laps kiusuga saama seda, mida ta tegelikult välja teeninud ei ole. See on komme, mis võib kesta aastaid.

Kerge on ka lapse peale ägestuda, kuid hääle tõstmine ja karistusega ähvardamine saadab lapsele signaali, et teda ei austata ja teda ei kuulata. See on lähenemine, mis võib tulevikus põhjustada veelgi enam jonnihooge.

Eelnevalt kirjeldatud olukord on küll raske, kuid kõige parem, mis isa saab teha, on last kohe karistada aja maha võtmisega, mis siis, et kõik vaatavad. Hilisem karistamine (kui ollakse tähelepanu alt pääsenud) ei ole paraku sama tõhus, sest lapsel on möödunud sündmust hiljem raske karistusega seostada.

Meie viieaastase tütre isa ei anna lapsele laksu ega pane teda tänaval nurka, vaid improviseerib ja kõnnib laamendavast lapsest pisut eemale ning toetub väga rahulikul ja kannatlikul moel vastu majaseina. Ta räägib lapsega rahulikul toonil ja ütleb, et võib lapse soove arutada kohe, kui too on maha rahunenud. Ta annab lapsele selleks ka piisavalt aega.

Sellise käitumise sõnum on selge: olukorda saab muuta kannatlikkuse ja veidikese ajaga. Laps saab sellest aru ja rahuneb peagi. Ka pealtvaatajad kõnnivad edasi ning vaatemäng on läbi.