Kadri Luik: varjatud sabotaaž

Blogija Kadri Luik 1987–2016. Foto: Erakogu

Vabakutseline ajakirjanik ja blogija Kadri Luik kirjutab, kuidas ta kohtas inimest, kes teda pöördeliselt mõjutas ning pani maailma teisiti nägema.

Mõni aeg tagasi juhtusin ühele huvitavale üritusele. Kohale olid tulnud koorekiht karvaseid ja sulelisi, kes kõik üritasid mulle selgeks teha, et ma peaksin kuuluma nn eliitklubisse, kus käivad koos edukad inimesed.  Kõik on nii terved, rikkad, targad ja tublid ja kui kellelgi ka midagi on halvasti, siis selle tunnistamise asemel tõmbad suunurgad üles ja särad ning ütled, et: «Pole probleemi!»

Kõik naeratasid seal nagu võltsid ameeriklased ja olid omadega rahul. Ega siis positiivses mõtlemises polegi midagi halba, aga ma ei poolda sellist «mängime edukat» elustiili, eriti kui on tunda, et ülehinnatakse materiaalseid väärtusi. Loomulikult tuleb keskenduda positiivsele ja mõelda, et kõik saab korda, aga kui võetakse vabadus oma arvamust avaldada ja kui Sa julged mainida, et täna äkki polnudki maailma parim päev ning sõna otseses mõttes rünnaku alla sattud, siis mulle päris selline vabaduse piiramine ei sobi. Asi on maitses, eksole.

Ma väldin igasugu usulahke, «eliitklubisid» jms kollektiivseid ajupesulaid. Ma olen seda meelt, et tähtis on kuulata oma südamehäält, vältida välist infomüra ja vahel on vaja ka nõrkushetke või kehva päeva, oluline on lihtsalt selles olukorras tajuda, et see on loomulik asjade kulg ja mitte kuskile pahasse päeva kinni jääda.

Minu jaoks on ausalt veidi totter panna end uhkelt riidesse ja mängida edukat, ainult sellepärast, et keegi nii ütleb või ma kuhugi kuulun või sellepärast, et siis ma paistan edukas ja saan ka kindlasti edukaks. Kuigi ma üldse ei vaidle, et mõttel on jõud, aga kohtasin seal inimesi, kes koosolekule tulid küll üleslöödult, aga kodus nelja seina vahel on täiesti tavalised dressiinimesed. Sa ei loo ju siis mitte oma edu, vaid see on udupeen näitemäng.  Nii mõnigi väga rikas, tunnustatud või andekas inimene käib dressides ja see pole mingi näitaja. Näitavadki tihtilugu need, kel maski taga tühi kest on. Ema Teresa ei oleks selga pannud väikest musta kleiti, et näida edukana, ometigi oma tegemistes ta seda 100 protsenti oli ja maailma oma jalajälje jättis.

Aga see õhtu oli siiski väga olulise tähendusega minu elus. Ma tutvusin ühe inimesega, kellega ma sel õhtul karvupidi kokku läksin. Ta kuulus sinna leeri, kes kõik pidasid mind vastikuks isemõtlejaks. Ma julgesin kõva häälega öelda, et mulle tunduvad siin mõned põhimõtted natuke vastukarva olevat ja mind selline demokraatia ja sõnavabaduse piiramine häirib ja põhimõtteliselt, pärast selle väljaütlemist olin ma kohe rahvavaenlase rollis.

Ma tean väga hästi, et ka seesama inimene mõtles tol hetkel samamoodi. Aga midagi oli, mis mul silma/kõrva jäi – see oli tema lugu ja ma võtsin vaevaks talle kirjutada. Ja ta tunnistas, et vaatamata minu mässumeelsusele oli temagi sel õhtul koju läinud ja mõelnud, et huvitav mis inimene ma selline olen. Sellest totrast vahejuhtumist ja ebaõnnestunud õhtust kasvas välja üks äärmiselt oluline tutvus.

See polnud kindlasti mitte sõprus, mis oleks arenenud väga lihtsaid teid mööda, sest ette tuli korralikku egode põrkumist ja meil kummalgi olid väga tugevad sisemised konfliktid, millega oli tarvis tegeleda. Tänu sellele inimesele õppisin ma märkama, et liiga tihti ma saboteerin iseend. Ja igakord kui ta seda mulle ütles (ja seda juhtus väga tihti), siis ma muidugi vihastasin end kringliks, ärritusin ja hakkasin end õigustama ja vabandusi otsima. Selline käitumine oli väga oluliseks märgiks, et minu vastne sõber oli torganud täpselt mädapunni südamesse.

Minu suust võis ikka kuulda lauseid stiilis: «Mulle meeldibki, kui mul söögiraha pole, see õpetab ja kasvatab», «Ma olen tõepoolest kõike juba proovinud, et tselluliidist lahti saada», «Ma ei saa aru, miks kõik mu suhted logisevad, ma kogu aeg unistan härra Õigest ja harmoonilisest suhtest», «Mu tervis ongi nii kehv, ma ei saa ju ise midagi enam teha» ja muudki.

Ma nimetan seda enesega lollimängimiseks. Lahendused ei saanudki minuni jõuda, sest ma ajasin iseendale totaalselt pada. Oma varjatud ja valede mõtetega töötasin sõna otseses mõttes oma harmoonilise tuleviku vastu. Tähtis oli leida vabandus ja õigustus kõigele. Tõsine egolaks ikka küll, kui nüüd sel võõral inimesel on minu osas õigus ja üldse, kuidas keegi julgeb mulle öelda, et äkki ma oma olemuselt olengi lihtsalt kergemeelne flirtija või mis tähendab, et ta tuleb mulle ütlema, et ehk ma peaks trenni tegema (need pole tema sõnad, aga teemad olid umbes sellised).

Kas ma näiteks olin tõesti kõike proovinud, et tselluliidist vabaneda või olin ma proovinud ainult enda jaoks mugavamaid variante? Ma olin ju kõiki kreeme katsetanud, aga äkki oleks aeg trenni teha!? Selle variandi ma lükkasin oma peast sujuvalt välja, sest mulle ei meeldi sporti teha. Ma ei viitsi ja siis ma räägin ja kurdan kõigile, et ma olen absoluutselt kõike proovinud! Milline enesepettus!

Oma tervisejamasid ja rahalist seisu oskasin ma kohe eriti agaralt kaitsta ja õigustada. Kõik teised olid süüdi. Nii lihtne see oligi! Seda varianti nagu ei tulnudki pähe, et äkki oleks aeg ise vastutus võtta ja kõigile posijatele ja valgekitli tädide kõrval usaldada iseennast ja teha ise midagi konkreetset ära. Kui mulle seda öelda juleti, siis ma muidugi jälle vahutasin kolm päeva ja süüdistasin oma sõpra selles, et ta ei saa üldse aru, kui keeruline olukord on. Hoolimatu! Egoistlik!

Raha teema oli veel eriti terav ja valus. Ma ei tahagi ju raha üldse, mulle ei meeldigi raha. Mis sest, et üüri polnud enam millegi eest maksta ja praekartulid olid põhiteemaks. Ma olin eluga nii rahul, et ise ka ei usu. Tegelikult ma vist ise isegi uskusin seda juttu, aga mu sõber küll ainult muigas selle peale ja nüüd ma saan aru ka, miks see nii oli. Kellele ma siis õigupoolest päevad läbi valetasin? Iseendale ikka! Jah, ma pole iial olnud materialist, aga olgem nüüd ausad, ega võlakoormat ka selga ei sooviks ja vorst leiva peal oleks päris tänuväärne. Isegi kalamarjasaia lubaks enesele, aga ausõna (seekord ma ei valeta ei endale ega teistele), vahel harva ainult.

Ma olen sellele sõbrale väga tänulik, sest ta oli üks väheseid julgeid, kes võttis esiteks vaevaks mind tundma õppida ja sealhulgas ka mulle alati tõtt otse näkku öelda.

Aeg veeres edasi ja mina siplesin oma võrgus, püüdes lõpuks tunnistada endale, kes ma olen, et peegelpildi mittesobimisel oleks reaalne alguspunkt, kust muutustega alustada. Püüdsin mõista, mida ma siis tegelikult tahan, millised on minu võimalused, kui palju ma oma potentsiaalist reaalselt ära kasutan jne. Väga tänuväärne aeg ja palju sisemisi konflikte, mida selle ajaga lahendatud sai.

Nagu ikka, alati kui mõnest etapist välja tulen, saadetakse minu ellu keegi, kelle puhul ma saan nüüd võrrelda, kuhu ma jõudnud olen ja kui totakas see kõik oli. Ma tutvusin inimesega, kes oli nagu koopia minu eelnevast minast. «Ma olen nii haige, et ma ei suudagi rääkida,» rääkis inimene, kes jaksas päris edukalt iga päev tööl käia, aga siis kui oli tarvis rääkida, siis oli ta nii haige. «Ma ei tea, mida ma tahan!» Muidugi Sa ei tea, sest sa ei julge endale tõtt tunnistada. «Sina oled kõiges süüdi, ma teadsin kõiki vastuseid ja kõik plaan oli valmis, aga Sinu käitumine pani mind kahtlema.» Kes siis veel süüdi on, kui kõik teised, loogiline. «Mulle meeldivadki need 10 aastat vanad ja kulunud  teksad, mul on selline maitse ja need on väga mugavad.» Äkki tunnistad siiski, et poodlemine pole su meelistegevus ja naiselik abi kuluks vahel ära.

Ja kui ma midagi öelda julgesin või vihjasin, et tundub, et Sa ei aja mitte kägu mulle, vaid pigem iseendale, siis ma alles kuulsin, kes ma olen. Ega ma siis paha pärast! Ja nüüd ma saan aru oma sõbrast, kes ka mitte ei öelnud sellepärast, et mind päevast päeva närvi ajada, vaid sellepärast, et ma õpiksin endale tõtt tunnistama, et ma ei töötaks iseenda vastu, et ma ei elaks oma elu liiga keeruliseks ja et lahendused saabuksid minu ellu kiiremini.

Karta on, et minu puhul ma lihtsalt ei viitsinud sporti teha ja ma ei viitsinud vastutust enda elu üle võtta ja ma ei julenud tunnistada, et olen rahaasjades saamatu ega oska küsida õiglast tasu. Ja seda ma ei julenud ka tunnistada, et ma ise ju alati keerutasin endale kokku need n-ö keerulised suhted, sest mulle alateadlikult meeldiski kogu see draama ja action, ma nautisin seda, see oli inspireeriv. Ja mulle meeldis pärast kurta, et kuidas küll minul alati nii juhtub! Ei tea tõesti, kes seda suppi ise pidevalt keetis, oot, vaatan veel ümberringi. Kas Sina keetsid mulle selle supi? Või Sina? Oi, pagan, ma tegin seda ise!  Nii tore oli õigustusi otsida ja vaielda... Kui rumal!

Lõpeta enese saboteerimine! See ei täida Sinu kõrgemat eesmärki!

Selle loo eest sai Kadri auhinnaks Amway Beautycycle Tule niisutava toimega maski (150 ml). Kirjuta Sinagi ja võida iluauhindu! Loe lähemalt SIIT!