Vahel tunnen ma ennast süüdi, sest ma eelistan barbecue´le mozzarella-salatit teha. Palun vabandust. Eelmisel nädalal mu meilikasti saadetud meil tuletas mulle selle teema jälle meelde. Mispärast eeldatakse, et süte ääres liha grillimine on tavapärane osa mehe elust?
BBQga on mul muidugi oma lugu: nimelt on see üks põhjustest, miks mu Brasiilia eksiilist asja ei saanud.
Kui aus olla, siis mul on tunne, et seksistlikumaid tavasid kui see õues grillimine annab otsida. Erinevalt Euroopast on Brasiilias barbecue´d aasta läbi tavapärane iganädalane tegevus, kus kõigil on väga selgelt määratud rollid.
Stiilipuhas etendus: mehed hoiavad sütel silma peal ja joovad samal ajal õlut, räägivad autodest ja jalgpallist; naised valmistavad kõrvalroogi, lobisevad lastest ja oma ebameeldivatest naabritest.
«Äh, João, mida sina siin teed? Kohe tagasi aeda ja aita meestel lihaga tegeleda…» Mul on oma tollase brasiilia tüdruksõbra Cláudia hämmastunud pilk siiani meeles. Grilliahju ümber kulgenud vestlus oli olnud igav ja ma olin otsustanud liituda naiste seltskonnaga köögis. Andestust tõesti.
Cláudial oli tõsi taga: ta nõudis, et ma köögist kohemaid jalga laseks ja tagasi aeda läheks. Kuuletusin. Naised ju jõllitasid mind ja tõeline mees peab oma maine eest seisma.
Ei tohi unustada, et suurim oht mehele on meheks olemise ja mehelikkuse teemal tagarääkimine. Tema mehelikkuse mõnitamine. Selle tagajärjed võivad olla pöördumatud. Mõistate? Ja mul oli õigus: kui ma tagasi grilli juurde jõudsin, kommenteeris üks seltskonna liikmetest juba kõva häälega, kuidas ma olevat käitunud nagu ehe portugali memmekas.
Brasiilia pole ainus koht, kus konventsioonide eest pääsu pole. Kaugeltki mitte – seda kohtab igal pool. Ainus suur erinevus on see, et Euroopas on soorollid veel pisut tagasihoidlikumad kui troopilistel laiuskraadidel.
Nii et on loomulik, et mainitud eelmise nädala meil mu sõbralt Franciscolt mind teema üle järele mõtlema pani. Kümmet tavalist BBQ etappi meenutades mõtlesin selle vana rituaali sümboolsele poolele:
esiteks: naine käib poes ja ostab kõik vajalikud toiduained;
teiseks: naised teevad salatid, koorivad kartulid ja mõtlevad välja magustoidu;
kolmandaks: naised teevad lihale marinaadi ja toovad liha õue, kus mehed on juba õlut rüüpamas ja teevad ettevalmistusi oma Suureks Missiooniks;
neljandaks: pisut enam austust, palun, hei: on saabunud hetk, mil mees asetab liha grillile;
viiendaks: naine pöördub sisse tagasi ja katab laua kümnesele seltskonnale;
kuuendaks: naine märkab, et mehed on nalju visates liha ära unustanud ja tõttab päästma, mis veel päästa annab;
seitsmendaks: kuna naine on juba nagunii välja tulnud, paluvad mehed tal külma – ebavajalikult külma - õlut juurde tuua, liha võib nii kauaks üksi jääda;
kaheksandaks: liha tundub valmis ja peremees tõstab selle kandikule, mille naine on selleks otstarbeks köögist valmis toonud;
üheksandaks: pärast söömist peseb naine nõud ja peseb grilli puhtaks;
kümnendaks: külalised tänavad peremeest ja kiidavad teda unustamatu lõuna eest, mille mees neile valmistas.
Need kümme sammu ei ole pelk nali, ei, nad visandavad tabava karikatuuri inimsoole omastest erinevat riskitaset sisaldavatest konventsioonidest. Tunnistan, osade meeste suhtes võib see pisut ebaõiglane olla.
Aga mis mind ikkagi kogu selle loo juures kõige rohkem ärritab, on see, kui matšolikult naised sageli siinjuures käituvad. «Mis siis on, Cláudia? Mulle meeldib salatit teha…» üritasin talle seletada.
«Ei, mine-mine!»
Kolmteist aastat ja sadakond grillipidu hiljem pakun teile siinkohal välja ühe väikese mängu. Terapeutilise kogemuse. Väljakutse. Mis oleks, kui vahetaksime sel hooajal grillitiimi liikmete rollid ära?
Liha grillimine ei ole üldjuhul ohtlikum kui pannil muna praadimine. Kallid naised, süte süütamine ei ole raketiteadus ja grilli kõrval istudes sobib väga hästi ka head roosat veini mekutada.
Mina jääks hea meelega mozzarella-salati juurde, sobib?
*Valik João Lopes Marquesi arvamuslugusid on koondatud kogumikesse «Minu ilus eksiil Eestis» ja «Minu väga ilus eksiil Eestis».
Tõlkinud Teve Floren