Päevatoimetaja:
Heidi Ruul
Saada vihje

Erle Allas, kirglikult tasakaalu otsides

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Artikli foto
Foto: Aivo Kallas/Kliff ja Klaus Stuudio

Kui paljud arvavad, et kolmekümneselt elu alles algab ja parimad aastad on veel ees, siis meie fotosessiooni võitja, peagi 27. sünnipäeva tähistav Võrumaalt pärit tallinlanna Erle Allas on pigem seda meelt, et igal eal on oma head ja vead ning üleüldse on vanuse teema liialt ületähtsustatud.

«Mida vanemaks saad, seda rohkem on sul oma nägemust, oma pilti olukorrast ja iseendast,» tõdeb Erle. Kuid tegelikult ei muutu tema sõnul 30. eluaasta saabumisega midagi - elu läheb ikka samamoodi edasi.

Kokkuvõttes sõltub kõik Erle sõnul vaid sellest, kuidas inimene ise ennast tunneb. Ka 23selt võib olla eakaaslastest arengus kõvasti ees ja nii mõndagi saavutanud, toob ta näiteks oma õe. Ning 47-aastaselt minna uuesti ülikooli, tundmata end seejuures liiga vanana - jällegi näide samast perest.

Pealegi - kui seada endale eesmärke, mis kindla vanuse saabudes nimekirjas linnukese kirja peaks saama, võib ju selle võrra vaid rohkem elus pettuda.

«Ma vahel naeran, et minu elu on ikka tagurpidi käinud. Kui enamik inimesi lõpetab ära keskkooli, läheb ülikooli, leiab kaaslase, lõpetab ülikooli, kihluvad, naudivad ühist aega, abielluvad, loovad ühise kodu, saavad lapse - see on selline ilus ideaal -, siis minu elu on käinud täiesti teistmoodi, täiesti pilla-palla,» märgib Erle.

Ta on küll lõpetanud ülikooli ning jagab ennast nüüdseks töö ja pere vahel, kuid kindlat telge, mida mööda oma elu seada, pole tal enda sõnul olnud. «Ei ole abielu, ei ole kindlat kohta... ja mida täpselt teha tahan, ei ole olnud algusest peale selge,» räägib ta.

Pangatöötajast kirjaneitsi

Nimelt tudeeris Erle ülikoolis pangandust, kuid sai peagi aru, et pole just kõige õigem inimene numbritega tegelema. Ometi on ta töö siiani seotud just selle valdkonnaga. «Esialgu olin teller, nüüd olen samas ettevõttes olnud kaheksa aastat ja olen ostuspetsialist,» räägib Erle. Kuid selge on see, et noore naise hing ihkab endiselt midagi muud.

«Mida aeg edasi, seda rohkem ma saan aru, millega ma tegelikult tegeleda tahan. Pangandus annab mulle praegu väga, väga hea kogemuse,» ei alahinda ta sugugi praeguseid tööalaseid võimalusi, kuid lisab, et hobiks ja kutsumuseks on hoopis kirjutamine. Ja psühhooloogia. Need on kaks valdkonda, mis Erlet tõeliselt köidavad ning millega ta tulevikus ennast rohkem siduda tahaks.

Aasta-poolteist tagasi läks ta koguni psühholoogiat õppima, kuid see kõrgkool kaotas õnnetuseks akrediteeringu - kuigi teadmised tulid ja jäid, läks aasta aega ja raha mõnes mõttes siiski raisku. Sel sügisel tuli aga Erlel leppida mõttega, et töö ja kaheaastase lapse kõrvalt Tallinnast Tartus koolis käia oleks liig mis liig.

Tütar kauni nimega Liisbet on lasteaiakoha puudumise tõttu seadnud teatud piirid ka normaalsele pereelule - nimelt peab Erle klapitama tööl käimist oma elukaaslasega nii, et üks neist saaks alati lapsega koju jääda, kuna vanavanemad on kõik Tallinnast kaugel.

Täpsemalt tähendab see seda, et naine on neljani tööl ja mees läheb tööle õhtul kella viiest. «Seda me naerame, et isiklik elu puudub, sest üks vaatab ühel ajal last ja teine teisel ajal,» tõdeb Erle. Lootusekiir siiski paistab - kui laps saab sügisest lasteada, saab töögraafikud ümber mängida ning senisest enam nii perena kui kahekesi koos aega veeta.

Nüüd tahaks enda peale ka mõelda!

Kui küsida Erlelt, kuidas lapse tulek perre tema ja elukaaslase omavahelist suhet mõjutas, vastab ta kindlalt, et väga-väga-väga palju.

«Elukaaslane, lapse isa on isarollis super. Ma võin täitsa ausalt öelda - ma ei oskaks paremat isa tahta oma lapsele. Aga see muutis ikka väga palju suhteid, võttis nagu sarvi maha ja rahulikumaks,» lisab Jäära tähtkujus sündinud kirglik ja keevaline Erle.

«Eks lapse järgi peab oma elu seadma - temal on oma soovid, oma tahtmised. Paratamatult sa pead mingil ajahetkel oma soovid hetkeks tagaplaanile lükkama ja mõtlema üldse terviku peale,» selgitab ta.

Kuid nüüd, kui Liisbet on saanud kaheseks, tunneb Erle, et peamiselt pere ja lapse peale mõtlemise järel tahaks lõpuks taas ka enda peale mõelda. Sügisel plaanib ta uuesti ette võtta psühholoogia- või ehk ka ajakirjandusõpingud ning jätkuvalt proovida edasi kirjutamist.

«Muud eesmärgid on nagu igal inimesel, sellised maised. Tahaks suuremat kodu,» räägib Erle. Kuigi perel on praegugi oma korter, jääb see naise sõnul väikese mürgeldaja tõttu paratamatult juba väikeseks.

Lisaks on Erle üles kasvanud Võrumaal looduse keskel ning tahaks lapselegi sama pakkuda. Õnneks on perel olemas kaks suvekodu - üks Võrumaal, teine Saaremaal - ning vähemalt suvi möödub neil ratastel. «Kõik nädalavahetused ja kõik puhkused me oleme linnast väljas.»

Kuid enda elu linna ja maa vahel jagades on pere plaanidesse siginenud ka tõeline dilemma - kuidas edasi? «Tundub, et elukaaslase süda kisub rohkem maale ära ja mina pole veel nõus päris sinna maale minema,» selgitab Erle.

«Siis me otsime vahepealset varianti,» lisab naine, viidates sellele, et tänapäeva suhted toimivad vajadusel ka distantsilt. «Võimalik, et tulevikus nii ongi, et on kaks elukohta. Oleme harjunud iga nädalavahetus sõitma ka, nii et reedel pakime asjad ja pühapäeval tuleme - miks mitte.»

Aeg teineteisele?

Samas on selge see, et praegu jääb pelgalt teineteisele pühendatud aega noortel väheks. «Eks me üritame seda aega leida - tööpäeva lõpus, kui laps magab, siis ikkagi istume maha ja räägime päevajutud ära,» märgib Erle.

«Et kahekesi koos välja minna, seda praegu meil olnud ei ole ja täitsa teadlikult - ilmselt ma olen paras kanaema ka,» arvab naine. «Ma tunnistan ausalt, et kahe aasta jooksul esimest korda me lähme sellel nädalavahetusel ilma lapseta peole - eks see räägib iseenda eest.»

Erle hinnangul peitub põhjus selles, et nii nagu paljud teised emadki, on ta vähemalt siiamaani tundnud, et saab ise oma tütrega kõige paremini hakkama, sest keegi teine ju ometi ei mõistaks kõiki lapse emotsioone!

«Ilmselt ma olen selles väga palju kinni olnud, aga nüüd laps muutub iga päevaga järjest iseseisvamaks,» mõtiskleb Erle, lisades, et kahjuks on vanavanemad mööda Eestit laiali ja seegi seab piirid näiteks kahekesi teatrisse minekule.

Kuid paratamatult tekib sellist elu elades naise sõnul küsimus, kas koos ollaksegi ainult lapse pärast. Nii on plaanis vähemalt suvel kahekesi olemiseks aega võtta. «Laps hakkab resideeruma aeg-ajalt Võrumaal vanavanemate juures,» selgitab Erle.

Teist last ei tahaks ta aga nii pea just iseendale niivõrd vajaliku aja puudumisel - kui enda unistused jääksid lapse tõttu teostamata, tekitaks see kahtlemata rahulolematust.

Ning abielust rääkides jääb Erle napisõnaliseks. Ei ole lapsest saati sellest unistanud, nagu paljud tüdrukud, ega pea seda sugugi nii tähtsaks, nagu paljud tema sõbrannad. «Mis kindlustunne sul selle paberiga tekib?» küsib Erle konkreetselt.

***

Erle Allas võitis meie möödunud aasta lõpus välja kuulutatud lugejamängu, kus professionaalsele fotosessioonile saamiseks tuli kirjutada oma lõppeva aasta kogemustest ja õppetundidest.

Erle meigi tegi Stagecolori jumestuskunstnik Liisi Roht, pildistas Kliff ja Klaus Stuudio fotograaf Aivo Kallas.
 

Tagasi üles