Ta suundus äris kõrgeimale ametikohale, mis seni eestlannale usaldatud – Rootsi firma TeliaSonera viitsepresidendiks. Arter uuris, kuidas endine telereporter ja väikese poja ema nii kaugele jõudis.
Ettevõtlik õnneseen Piret Mürk-Dubout
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See nädal algas EMT senisele turundusdirektorile Piret Mürk-Dubout’le (40) teistmoodi: teda ootasid uus ametikoht ja rootslastest kolleegid, kel on nüüdsest au teda ülemuseks kutsuda.
Esimest nädalat suhtleb Piret tööasju ajades ainult inglise keeles ja tema vastutusvaldkond äriarenduse üksuse juhina hõlmab kuut riiki: Eesti, Leedu, Rootsi, Soome, Norra, Taani. Nääpsuke naine kureerib neis maades turunduse ja müügivaldkonna eest vastutavate inimeste tööd.
Arteri lugeja mäletab Piret Mürki küllap peaasjalikult teleekraanilt. Enam kui viisteist aastat tagasi astus ta südi reporterina üles Mati Talviku juhitud saates «Vaatevinkel», kust suundus «Aktuaalse kaamera» toimetajaks ja rahvusvahelise uudistekanali CNN korrespondendiks, jõudes ka toimetada toonases Reklaamitelevisioonis «Äriuudiseid».
Sealt edasi sai Piret Mürgist siseministeeriumi avalike suhete juht, kes töötas kokku seitsme ministriga, alustades Edgar Savisaarest ja lõpetades Olari Taaliga. Järgnes ahvatlev pakkumine Eesti Telefonist, hilisemast Elionist, ja EMT turundusdirektori toolilt rootslased ta lõpuks leidsidki.
Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonna lõpetanuist on Piret Mürk-Dubout teinud kindlasti ühe tähelepanuväärsema karjääri. Ta on istunud koosolekutel valdavalt meestest koosnevates kollektiivides ja olnud vaidlustes-aruteludes nendega võrdne.
Samas tuntakse Piretit kui väga naiselikku naist – oma veatult krunni seatud juuste, roosast tumesiniseni vahelduvate kostüümide ja põhjatuna näiva ehtelaeka poolest.
Praegu kolmeaastase poja Karl-Eriku õnnelikule lapsepõlvele mõeldes ehitas ta läbi mitme korruse ulatuva hubase kodu, mille elutoast viib uks kiige ja liivakastiga aialapikesele. Pireti südamega sisustatud kodus me vestlemegi, päev enne tema ärasõitu Stockholmi. Pakitud kotid ootasid esikus, mõtted olid suurel elupöördel ja ärevakstegev ootus hinges.
Mis saab sinu hoole ja armastusega tehtud kodust – müüd maha, üürid välja?
Loodan ikka mingil ajal Eestisse tagasi tulla. Meie kodu jääb siia.
Oled karjääri mõttes hõbelusikas suus sündinud naine. Sul ei ole CVs ühtki tagasilööki, ametikohad lähevad sujuvalt aina vastutusrikkamaks. Millega oma ametialast edu seletad?
Mulle on alati südamest meeldinud see töö, mida olen parajasti teinud. Kui rääkida mu uuest ametikohast, siis eks sellisel valikul ole mitu ratsionaalset põhjendust – Eesti telekommunikatsioonisektor on Lääne-Euroopas ja Skandinaavias väga heas kirjas. Sellel alal on praegu veel mõtet tegutseda, sest see ei ole suure hinnasõjaga ära lörtsitud ja on investeerimisvõimeline.
Teine põhjus peitub ehk mu loomuses. Mulle on öeldud: «You do business with passion» (sa teed äri kirega – toim) ja eks see passion olegi see, mis minust kiirgab. Olen ka suhtunud alati sügava austusega tiimidesse, kellega olen töötanud. Ilma nendeta poleks ma nii kaugele jõudnud.
Kuidas sellised pakkumised, nagu TeliaSonera viitsepresidendi koht, keset päist päeva sülle kukuvad?
Ma ei ole mitte kunagi mitte kuhugi kandideerinud. Elu on läinud niimoodi. Kui teed oma tööd südamega, see lihtsalt tuleb. Sul ei ole vaja kuhugi tõmmelda. Kuna TeliaSonera omandas aastapäevad tagasi sajaprotsendiliselt nii EMT kui ka Elioni, tulid koosolekutelauda globaalsed ja korporatiivsed teemad.
Ilmselt on see minu loomuses, et ma ei saa vaiki olla, ütlen oma arvamuse kõvahäälselt ja julgelt välja, võitlen heade positsioonide eest, mis meil praegu Eestis mobiiliturul käes on.
TeliaSonera pakkumine tuli suure üllatusena. Küsisin ka ise, miks eestlane esimest korda Rootsi firmas sellisel kohal – kas te ei karda, et tulen väikeselt turult, mul võib olla piiratud teadmine ja väike kogemus rahvusvahelises diapasoonis? Nad ütlesid: me tahame inimest, kes oskaks mitte ainult äri ajada, numbreid ritta seada, vaid kes suudaks ka teiste riikidega läbi rääkida, kuidas võiks asju teisiti teha.
See on kahtlemata suur tunnustus sulle.
Ilmselt see nii on. Mul on olnud elus õnne ja head tiimid. Elioni kaubamärgi turuletoomine, säästubrändi Diil loomine, samuti see, et EMT oli ainus ettevõte, kes võitis, kui inimesed said oma numbriga operaatorite vahel liikuma hakata, on saavutused, mis on jäänud silma.
Viimasel ajal on EMT-l läinud küll kehvasti. On tekkinud kummalised häired, telefonid on olnud tundide viisi tummad.
On küll, ja see paneb meid väga tõsiselt muretsema. Oleme oma süsteemid väga keerukaks ajanud ja nende jälgimine muutub järjest komplitseeritumaks. Sellised tõrked ei tohi rohkem juhtuda.
Samas on eestlane kohutavalt harjunud, et mobiilsides kõik toimib. Me ei kujuta ettegi, kui mobiilivõrgud on maas kolm päeva järjest, nagu on juhtunud näiteks Inglismaal, Prantsusmaal ja Portugalis. Oleme Eestis saavutanud väga kõrge standardi ja jumal tänatud – see on pannud ettevõtteid investeerima ja pingutama.
Sa saad siit õigel ajal minema, ei pea enam kohapealsete jamadega tegelema, vaid juhid nüüd asja globaalsel tasemel.
Tegelikult on mul ikka päris kurb EMTst ära minna. Ma ei oskaks mõelda põnevamat töökohta, kui on EMT turundusdirektori oma. Seal on piisavalt võimalusi, see valdkond on pidevalt arenev – aastaid tagasi ei teadnud me midagi Apple’i iPhone’ist ega iPadist, ei olnud kuulnudki mobiil-TVst.
Nüüd on see kõik meil olemas, elu koondub üha enam mobiili. Tööreisidel uuritakse mu käest pidevalt, kas te tõesti pargite mobiiliga, kas teie väravad avanevad ja panete sauna küttesse samuti mobiiliga?
Kasutad sa ise kõiki neid võimalusi?
Jah. Olen pannud auto sooja mobiiliga. Avan koduse garaaži uksed mobiiliga. Tööl on meil samuti lahendus, kus väravad avanevad mobiiliga ning kus võid ajalehe või joogi just mobiili abil kätte saada. Ma ei oskagi teistmoodi parkida, kui ainult telefoniga.
Ülikooli ajakirjandusosakonna lõpetanud suunduvad tavaliselt poliitikasse, ka sul oli see võimalus, kuid läksid ärisse. Sinu sihikindlust ja ettevõtlikkust silmas pidades olnuksid praegu kindlasti riigikogu liige, võib-olla ka minister.
See on väga julgelt öeldud. Töötasin siseministeeriumis ligi viis aastat ja seitsme ministriga. Sain kõikide erakondadega, kes tol ajal olid, lähemalt tuttavaks. Üks põhjusi, miks ma poliitikas ei ole, ongi see, et nägin kõrvalt erakondade siseelu, võimalusi, pingeid. Protsessid otsusteni olid väga pikad.
Äri sobis rohkem minu stiili ja olemusega. Erinevad välismaised konsultandid on öelnud, et oleme siin Eestis uskumatult kiired otsuselangetajad. Erineme oma ärimentaliteedilt muust maailmast kõvasti, sest suudame teha kuni 40% äriotsustest muu hulgas kõhutunde põhjal.
Rootsis pean sügavalt järele mõtlema, kui kiiresti otsuseid vastu võtta. Kiire otsustamine ei ole seal mõistlik, sest ärikeskkond on hoopis teine. Olari Taal oli see, kes ütles mulle, et proovi ära ka ärisektor, ma olevat rohkem ettevõtja tüüpi.
Ja siis, nagu sõrmenipsust, tuligi kohe pakkumine?
Jah, see on üks huvitav asi, et nii kui hakkan mõtlema, kaua ma veel ühel ametikohal töötan, nii lööb välk sisse. Tookord olid pakkumised Tallinna Sadamast ja Eesti Telefonist. Valisin viimase, sest see oli keerulisem. Väga raskes olukorras firma, endine monopol, sain aru, et tuleb põnev aeg. Olin seal üle viie aasta.
Oled sa TeliaSoneras tööle hakates valmis, et sinult võetakse n-ö seitse nahka? Vastutus on suur ja tegevusvaldkond lai, lisaks eeldab amet pidevat riigist riiki sõitmist.
Ma pean õppima kaitsma seda elu, mis jääb väljapoole tööd. Tunnen sageli poja ees süümepiinu, kui lähen töölt liiga hilja koju. Siis naudin temaga iga minutit. Olen kehtestanud reegli, et pärast koju jõudmist ma ühtegi töist telefonikõnet vastu ei võta – isegi mitte oma vanemate oma või kui, siis räägime tõesti lühidalt.
Olen ainult oma poja päralt. Me mängime, laulame, teeme kõike koos. Olen olnud sageli pikad päevad ära, tihti komandeeringus – poeg on aga väike ainult üks kord. Kõige rohkem muretsengi praegu just poja pärast, et kas temal saab Rootsis kõik hästi olema. Kui käisin Stockholmis korteriasju ajamas, siis pühendasin terve päeva sellele, et Karl-Erikut ootaks ees vahva tuba koos koduste mänguasjadega.
Milline on olnud sinu lahkumisnädal Eestis?
Ausalt öeldes uskumatult närviline ja tihe. Ühest riigist teise kolimine tähendab kogu eluolu läbimõtlemist. Näiteks kuidas mu panga otsekorraldused jooksma hakkavad, mis saab kodu turvasüsteemist, perearstist. Muutub kõik, mis meid seni ümbritses.
Uus on mitte ainult kultuurikeskkond, vaid ka maksusüsteem, arstiteenused ja rohud. Kindlasti ei ole neil hanerasva ja sinepiplaastreid. Olen neid kotitäie varunud. On olnud asjaajamised Rootsis lasteaiakoha leidmisega, selgus nimelt, et sealsesse eesti lasteaeda on kaheaastane järjekord.
Nüüd on võimalus, et Karl-Erik läheb prantsuskeelsesse lasteaeda. Kogu elukorraldus muutub, toiduni välja.Aitab sind keegi selles keerulises bürokraatias?
Sellise tasemega ümberpaiknemiste puhul on Rootsis abiks firma, kes annab baasinfo, millega pead teises ühiskonnas arvestama. Mina kui teisest riigist tulev tööandja pean end kurssi viima ka Rootsi tööseaduste ja kriisiabiga, nende ametiühingu- ja õigussüsteemiga.
Kuigi minu ametlik töökeel on inglise keel, õpin nii kiiresti kui võimalik ära ka rootsi keele. Teadma peaks ka prügiveost ja pesutubadest – Rootsis ei ole nimelt väga paljudes korterites pesumasinaid, vaid on ühistu pesuruumid, mis on meile üsna võõras asi. Ümberpaiknemise rõõmud ja mured algavadki pisiasjadest.
Kui kaua läks otsuse tegemisega, et võtad Rootsi pakkumise vastu?
See oli kõige pikem ja keerulisem protsess minu elus. Isegi abiellu astumine prantslasega oli lihtsam (naerab). Mõtlesin poolteist kuud. Rääkisime rootslastega läbi. See on ikka väga suur otsus võtta oma laps siit riigist ära ja minna mujale elama. Isiklikult on see muidugi väga põnev väljakutse – millal siis veel, kui mitte neljakümnendates teha tööalaseid tõuse?
Kellega nõu pidasid?
Eks ma olen rohkem kass, kes kõnnib omapead. Kõik minu lähedased mehed, nagu mu abikaasa või need, kellega olen aastaid koos töötanud, teavad, et ma teen oma otsused lõpuks ikka ise. Rääkisin Jaan Männikuga, kellega olen aastaid koos töötanud, ja Valdo Kalmiga, kellega olen 11 aastat koos töötanud. Veel mõnega.
Mis mehed ütlesid-soovitasid?
Kes ütles, et olen hull (naerab). Enamik ütles, et see on minu koht. Öeldi, et olen inimtüüp, kes saab alati hakkama, ükskõik kuhu lähen. Kõik mu lähikondsed kinnitasid, et see on minu tee ja et see oleks varem või hiljem tulnud. Kui lõpuks mu lapsehoidja ütles «jaa», siis tegelikult otsustaski tema selle ära. Kui hoidja oleks öelnud «ei», oleks ka mina arvatavalt öelnud «ei».
Räägime ka motivatsioonipaketist. Võidad sa sissetulekus senisega võrreldes palju?
Olen olnud väga rahul oma tingimustega Eestis. Kui võtame maksuerinevused Rootsi ja Eesti vahel, siis ega suurt vahet mu senise töötasuga tulegi. Mu elustandard jääb enam-vähem samale tasemele.
Mis on aga erinev, on pensionisüsteem, samuti kõik lastesse puutuv – huvialaringid, lapsehoid –, see on Rootsis tuntavalt soodustatud, aga selle eest on ka kõrgemad maksud.
Ettevõte kompenseerib sinu kolimise, korteri ja muu ümberasumise kulu?
Kolimise, sisseelamise, esimesel aastal ka korteri.
Kuidas leidsid Stockholmis viietoalise elamise?
Stockholmis on teatava hinnatasemega korterid, mida renditakse suurkorporatsioonide tarbeks töistele ümberpaiknejatele, eraldi kinnisel turul, ja neid on saada äärmiselt napilt. Valida tuleb tundide jooksul ning põhimõttel: kes ees, see mees.
Mul oli koosolekute vahel aega neli tundi ja valida oli kolme korteri vahel. Kõik need kolm sõitsin selle ajaga läbi. Mul läks väga hästi. Kui olin teel korteri poole, mis, nagu hiljem selgus, mulle kõige enam sobis, kaardus talvises taevas vikerkaar.
Siis mõtlesin, et midagi peab selles keerulises olukorras hästi minema. See on tõesti küllalt suur korter. Asub Stockholmi südalinnas ja on sisustatud, ei asu kõrgel korrusel ning sinna ette tänavale saab parkida auto. Läheduses on park ja toidupood. Mul vedas.
Ütle nüüd päris ausalt, nagu naine naisele, kas sa natuke kardad ka ees ootavat üüratut tööpõldu ja vastutust?
Ma ei tea, kas see on hirm, aga ootan põnevusega, kuidas suudan ees ootavas infotulvas end vee peal hoida.
Minu kätte jookseb meeletult palju infot numbrite, projektide, investeeringute näol. Ja kogu selles äris on ka suur annus poliitikat. Kuidas teha õigeid valikuid? Loodan heale koostööle kõigi nende riikidega. Loodan heale tiimile, keda praegu alles valin.
Mu lauanurgal on hunnik CVsid kõigist kuuest riigist – hakkan kõigepealt tegema tööintervjuusid. Väljakutset näen kindlasti selles, et minu hallatavad kuus riiki on väga erineval tasemel – Eesti EMT ja Rootsi Telia on turuliidrid. Taanis on käes alles kolmas-neljas positsioon, aga ka nende ambitsioon on saada liidriks.
Kuidas oled korraldanud lapsehoiu komandeeringute ajal?
Olen äärmiselt tänulik Karl-Eriku lapsehoidjale, kes mind Rootsi aitama tuleb. Sest ma ei kujuta teisiti seda tööd lapse kõrvalt ette – olles abielus välismaalasega, kes ei saa minuga 24 tundi koos elada.
Ja jälle on sul vedanud, et su lapsehoidja jätab siinse elu ja tuleb teiega koos Rootsi elama.
Mul on tõesti jälle vedanud. Saan Rootsi riigi mõistes tema tööandjaks. Olen üdini tänulik, et osake kodust tuleb meiega kaasa. Lapsele on see äärmiselt oluline, sest ta on niigi kahe riigi vaheline ja kakskeelne, nüüd tuleb kolmas maa veel juurde.
Kust sa sellise koduhaldja leidsid?
Pidin pärast last päris kiiresti tööle tagasi minema, täiskohaga alustasin, kui laps oli üheteistkuune. Leidsin hoidja EMT intranetist, ta oli just kellelgi meie töötajal vabaks jäänud. Mu lapsehoidja on üle kuuekümnene kaasaegne proua, kes on suutnud kohaneda mu pöörase elu- ja töötempoga.
Ta on ka väga hea pedagoog. Ma ise olen selline pehmeke, lubaksin lapsele päris palju. Eks see ole iseloomulik neile naistele, kes on hiljem emaks saanud. Mina sain emaks päris hilja, 37-aastaselt. Mul on kalduvus last liiga palju kuulata ja temaga arvestada, aga armastust pole vist kunagi liiga palju. Üksinda hellitaksin ta päris ära. Hoidja suudab mind tasakaalustada.
Kui tihti sa näed visiitsuhtes olles oma prantslasest abikaasat?
Kolm nädalat veedame eraldi, suhtleme telefoni ja videokohtumiste teel, keskmiselt ühe nädala kuus oleme koos. Siis on mu elu hoopis teistsugune. Francois katab õhtusöögid – prantsuse toidukultuur eeldab ju aperitiive, eel- ja järelroogi, juusturinge... Selline abielu annab elule värvi, rutiini ei teki.
Kellena su abikaasa töötab?
Mu abikaasa on poliitik, ta kuulus aastaid Prantsusmaal põhjaregiooni parlamenti, ent on hetkel samuti töökoha vahetamise protsessis – ta suundub ilmselt tööle Euroopa Komisjoni juurde Brüsselis. Ta on muusikapedagoog, mänginud aastaid sümfooniaorkestris. Iseenda produtsent, korraldab väikesi muusika- ja teatrietendusi, on andnud Prantsusmaal välja 11 CDd, väga mitmekülgne inimene. Oma töökohtade vahel kombineerib ta reise Eestisse. Meie käime seal rohkem suvepuhkuse ajal.
Kuidas on võimalik hoida distantsilt tundeid värskena?
Eks see ongi keeruline. Väga suur võimalus on kasvada lahku. Telefonikõne ei ole ju sama mis füüsiliselt teise inimesega koos olemine. Pingutame mõlemad selle nimel, et meie suhe püsiks värske ja kirglik. Samas oleme mõlemad nii tööle pühendunud, et mõistame – selline kooselu sobib meile.
Sa ei mõelnud Prantsusmaale kolida?
Ma ei oska olla koduperenaine. Ma lihtsalt ei püsi kodus. Kui mees pärast tutvumist pooleteise aasta pärast abieluettepaneku tegi, teadsime juba kindlalt, et ega mind siit lahti ei kanguta. Nüüd muidugi on kangutatud (naerab). Olen mehele öelnud, et jään Eestisse, aga nüüd lähen hoopis Rootsi.
Aga see on olnud minu kire, minu töökohaga, seotud. Teisalt, ma ei oleks saanud seda pakkumist vastu võtta, kui mul oleks olnud siin abikaasa ja pere. Olen selline naine, kel on eluaeg olnud oma arvepidamine ja oma eluolu.
Mul on töö, mida armastan, ja sissetulek, millega tunnen end turvaliselt. Olen sättinud oma elu nii, et suudan iseenda ja lapsega ise hakkama saada.
Kuidas sa oma abikaasaga kohtusid?
See juhtus kuus aastat tagasi Riias Olümpia hotelli liftis enne hommikusööki. Tema arvas, et olen kindlasti prantslanna. Ta kõnetas mind prantsuse keeles, ja nii palju kui tollal oskasin, tönkasin vastu.
Tagantjärele on Francois öelnud, et sai kohe aru, et minust saab tema tulevane naine. Mina selles nii kindel ei olnud. Ta oli Riias konverentsil ja tuli järgmisele hommikusöögile juba lillekimbuga ning lubas mulle, et külastab kord Eestit.
Ta on minust 11 aastat vanem. Abiellusime detsembris 2006 ja meie poeg sündis täpselt üheksa kuud hiljem. Ju on meie kohtumine üks saatusesõrm olnud. Vajame mõlemad oma seotuse kõrval vabadust, tunneme suurt kireallikat töistes sfäärides ja kuulume samas kokku. Meil olid pulmad nii Eestis kui ka Prantsusmaal.
Mida kostis abikaasa Rootsi töö kohta?
Ta toetas mind väga. Tema ütles varem «jaa» kui ma ise. Eks põhjus ole ka selles, et Rootsi ja Prantsusmaa vahet on kergem liigelda, lennuliine on vähemalt viis korda rohkem. Meil on seal lihtsam suhelda.
Kuidas oled kõigega üksi hakkama saades suutnud säilitada nakatavalt positiivse ellusuhtumise – sa ei hädalda vist kunagi?
Elus ja äris on igasugust jama, aga ükstapuha, kui raske meil on – kõik läheb mööda. Kindlasti nutan ka mina pihku, aga ma ei ole tahtnud oma pisaraid kellelegi näidata. On ka mul olnud väga raskeid hetki.
Tead, mida tähendab üksi kõigega hakkama saada?
Tean. Kõik me elame üle depressioonihetki. Aga see on vist tegusa eesti naise kood – olla iseseisev, mitte sõltuda, teed ennast taas tugevaks ja lähed.
Ma usun, et see, kuidas sul läheb, on enda mõtlemise küsimus. Mul on ka elus olnud perioode, kus tunnen end kehvasti, kõik tundub nii läbinisti negatiivne, aga siis saan aru, et see on ju sinu peas! Tuleb leida endas üles jõud mõelda asju paremaks.
Muidugi on raske üksi last kasvatada, majapidamisega hakkama saada. Ent sellega tuleb leppida. Mul on suurepärane vend, kes alati hea nõu ja jõuga toetab – ei kujutagi ette elu ilma vennata, kes on mulle väga lähedane inimene.
Samuti on mul elujõudu täis vanemad – ema on Viljandis stomatoloog ja isa Vene Teatri haldusjuht –, kelle jaoks olen endiselt veel laps ning kes igal võimalusel oma hoolitsusega mind aitavad.
CV
Piret Mürk-Dubout
Sünd 17. märtsil 1970, Viljandi
Haridus:
2006 Estonian Business School, rahvusvaheline ärijuhtimine, MBA
1997 Juristide Täienduskeskus, Tartu Ülikool
1994 TÜ filosoofiateaduskond, diplom (žurnalistika osakond)
Töökäik:
2011– … TeliaSonera Grupp, äriarenduse üksuse juht (Vice President of Commercial Development)
2007–2011 Eesti Telekom AS, strateegiadirektor turunduse ja müügi alal
2004–2011 AS EMT, juhatuse liige, turundusdirektor
1999–2004 Elion Ettevõtted AS, kommunikatsioonidirektor
1995–1999 siseministeeriumi avalike suhete osakonna juhataja
1995 Hill and Knowlton / Eesti, vanemprojektijuht
1994 AS Reklaamitelevisioon (RTV), «Äriuudiste» toimetaja
1992–1994 CNN International, korrespondent
1992–1994 ETV «Aktuaalse kaamera» toimetaja
1989–1992 ETV saate «Vaatevinkel» reporter
1986–1989 Ajalehe Sakala korrespondent
Abielus Francois Dubout’ga, poeg Karl-Erik (3)
Arvamus
Valdo Kalm
EMT peadirektor,kauaaegne kolleeg
Olen töötanud Piretiga koos üle kümne aasta. Kui läksin aastal 2003 Elionist EMTd juhtima, kutsusin Pireti kaasa. Olime kujundanud Eesti Telefoni ümber Elioniks ja Piretil oli seal kandev roll. Nägin tema oskusi, ärilist tunnetust. Arve tuleb jälgida, aga kui vaadata suuremat äri, siis väga paljud otsused tehakse emotsionaalselt.
Piret on tunnetuses väga tugev. Ta on hea juht, seisab oma inimeste eest. Oma sisemise energiaga oskab ta kolleege kaasa tõmmata. Piret on heas mõttes võimukas, aga ega muudmoodi asju ellu ei viigi.
Võimu tuleb ise võtta, ega keegi seda nii lihtsalt ei anna. Piretil on ka oskus kuulata, enne otsuste langetamist peab ta nõu, konsulteerib välisekspertidega ja paneb ne nde arvamusi tähele. Olin seotud ka talle tehtud TeliaSonera viitsepresidendi koha pakkumisega, ka minuga peeti sel teemal korduvalt nõu. Rootslased tunnistasid, et Piret sobis kõige paremini sellele kohale kõigi maade kandidaatide hulgast, keda nad kaalusid. See on tunnustus Pireti tööle ja EMT turundusele.
Oleme ka perekonniti suhelnud, nii et võin öelda, et poeg ja pere on talle väga tähtsal kohal. Aga siis on kaks millimeetrit vahet ja tuleb kohe karjäär. Uuel ametikohal soovitan Piretil vastu pidada, sest ega see kerge saa olema. Õrn ja väike naisterahvas, nagu ta on – hoidku ennast. Et töö ja eraelu püsiksid ikka balansis.