Mõned head aastad tagasi reklaamiagentuuris töötades, mäletan, tehti jõulukinke sarnaselt kooliaja loosipakkidega - selle vahega, et igaüks pani oma nime juurde kirja ka kingisoovi. Võiks öelda, et see lihtne rituaal on toonud mu ellu mitmeid pöördeid.
Ühel aastal tabas mind seletamatu kirjutamistuhin, mille ajel panin väikesele soovisedelile kirja pea kõik tol hetkel olulised soovid. Ma ei tea siiani, kes tookord mulle kingi tegi, kuid see ei olegi praegu oluline. Peamine on hoopis, et need soovid hakkasid järjest aasta jooksul täituma.
Sõnasta oma soovid
See hetk, mille ma kirjutades endale võtsin, programmeeris justkui mind ennast ümber. On see midagi müstilist või tavapärane toimemehhanism, mida mitmed juhtimiskonsultandid õpetavad, ma ei tea. Küll aga olen pärast seda hakanud üha enam uskuma, et soovide sõnastamisel võib olla oluline osa nende täitumisel. Selle tulemusena hakkame teadlikult või vähemalt alateadlikult käituma nende teoks saamise suunas.
Ma soovin, et kõigil oleks mahti vahel aeg maha võtta ja julgust oma soovid kirja panna. See ei pea sugugi aset leidma aasta lõpus. Seda võib teha millal tahes, kui tekib tunne, et ellu on muutust vaja.
Ka teel olekut võib ja peabki nautima
Tänu lastele on aeg omandanud minu jaoks teistsuguse kuju. Peamiselt on seda muidugi liiga vähe ning sellest tulenevalt on mõningate toimetuste planeerimine senisest efektiivsemaks muutunud. Kui varem võisin oodata tükk aega «õiget» hetke mõne asja tegemiseks, siis nüüd tuleb ära kasutada see aeg, mis antakse, ja lisaks ka aeg, mida ei anta, aga mille ma «varastan».
Murelikuks teeb seejuures aina pidev rutt kuhugi – asjaolu, et piiratud aja jooksul võiks jõuda kindla hulga asju ära teha, ei peaks panema kogu aeg jooksma, olemaks teel kuhugi. Ka teel olles, kas siis kaude või päriselt, ei pea mõtlema üksnes sihtpunkti jõudmisest, vaid võib nautida teekonda ja olla kohal.
Mõttes võib ju mõlkuda järgmine tase – põnevam amet, toredam kodu, suurem sissetulek –, ent seejuures ei tohiks ära unustada käesolevat hetke. Heaks indikaatoriks on siin lapsed. Kui nende kõrvalt jääda seda müstilist hetke kusagil tulevikus ootama, on nad juba nii palju suuremad! Aega oma perega siin ja praegu ei kaalu miski üles.
Enesetundele mõjub kindlasti hästi, kui suurem osa ülesannetest oleksid mitte «ma pean», vaid «ma tahan» või «ma võin» tegevused. Kui see on vähegi enda valida või kõigest ümberhäälestamise küsimus, tasuks seda teha. Meelepäraseid asju tehes on tulemused paremad ja oleme ise ka märksa rõõmsamad.
Kui mõni ülesanne on nagu salakaval haigus kuklas, mida sealt välja ei saa ega saa, siis oleks targem see anda lahendada kellelegi teisele, sest kasvav rahulolematus teeb karuteene kõigile osapooltele. Kohustustest ei pääse, kuid tore oleks neid natukenegi kontrolli all hoida.
Tuleb ka tegutseda
Lastega kodus olles olen tundnud, et ma ei ole seda tüüpi ema, kes suudaks sajaprotsendiliselt ainult lastele ja perele pühenduda – tahaks midagi muud ka teha. Juba esimese lapse ajal hakkasin kaastööd tegema naisteajakirjale.
Kui teine laps sai kevadel aastaseks, hakkasin ääri-veeri uurima tööandjalt, kas oleks võimalik osalise ajaga lapse kõrvalt tööle naasta. Kui esimest korda oma soovi mainisin, siis polnud naisteportaalist veel konkreetset juttu, aga midagi oli juba õhus. Naine.postimees.ee avati oktoobri alguses, vaid üksikud päevad hiljem lõppes mul emapalk.
Tähtis on ise huvi üles näidata, niisama ei sünni midagi, kinnitas mulle see kogemus. Kui on endal olemas vähegi ettekujutus, mida teha tahad või mida soovid, siis jaga seda teistega ja uuri ka ise aktiivselt, mida saaksid omalt poolt ära teha. Nii suurendad tõenäosust oma soovide täitumisel. Magavale kassile võib hiir suhu joosta, ent nurga taga on teisigi kõutse hiilimas.
Andmine on parem
Möödunud aasta õpetas mulle ka seda, et vahel võib raasuke naiivsust ja sinisilmsust kasuks tulla. Võtnud ette väikese heategevuskampaania Tallinna naiste kriisikodu toetuseks, sain teada, kui ebapopulaarne võib üks tundlik teema ühiskonnas olla.
Kui naistevastase vägivalla vastu võitlemise nädalal meie portaali külastati, sain tagasisidet, et leht on liialt masendav. Teisalt, hiljem kampaania tänuauhindade võitjatega suheldes sain kinnitust, et need inimesed, kes varjupaika toetasid, need lood ja teema puudutasid.
Nad mõistsid, et tegemist ei ole tingimata mingist teisest sotsiaalsest rühmast või rahvusest naistega, vaid et kurnav suhe võib tabada staatustest hoolimata. Avatud suhtumisega olid ka kõik firmad, kes kampaaniat tänuauhindadega toetasid. Aitäh teile kõigile!
Jagan juba siin ja seal aasta lõpus kõlanud mõtet: tehkem väikseid häid tegusid ning maailm muutub paremaks!