Tartu naiste varjupaiga psühhoterapeut Kait Sinisalu tõdes, et vägivalla nõiaringist pole kerge pääseda. Seda, et oma naise suhtes vägivaldne mees ennast lõplikult parandaks, juhtub tema sõnul harva; lisaks kipuvad ohvrid üha uuesti sama reha otsa komistama.
«Me tuleme ju ikka oma lapsepõlvest ja võtame oma traumad sealt kaasa - näiteks isa on jätnud pere maha, mees jätab mind maha,» selgitas Sinisalu. Naised, kellel endal ei olnud lapsepõlves terviklikku perekonda, otsivad psühhoterapeudi sõnul just perekonda, püüavad seda iga hinna eest säilitada ning on seejuures valmis selle nimel lõputult palju alla neelama - saamata aru, et see ei ole tegelikult õige perekond, kus saab pidevalt peksa ja ollakse alandatud.
«Need on väga väga tüüpilised traumad, mida me siis ühteaegu üritame lahendada ja teistpidi jälle komistame kogu aeg nende otsa,» lisas ta.
Sinisalu sõnul võib see tähendada, et ühe korra vägivaldsest suhtest vabanenud naine satub üha uuesti ja uuesti täpselt sama reha otsa - leiab endale taas vägivaldse kaaslase, kuigi tegelikult tahaks ju vägivallast oma elus lahti saada. Nõiaringist pääsemiseks peaks naine põhjalikult läbi analüüsima, miks ta pidevalt sellistesse suhetesse satub.
Vägivallatseja käitumine võib olla tsükliline
Ka lootus, et vägivaldne suhe ise aja jooksul muutuks, pole psühhoterapeudi sõnul kuigi põhjendatud. Tavaliselt läheb vägivald väidetavalt vaid hullemaks. Vägivallatseja käitumise paranemist võib oodata vaid siis, kui ta õpib oma viha talitsema, käib teraapias.
Samas selgitas Sinisalu, et vägivaldsus on käitumuslik, mitte psühholoogiline probleem. «Me ei saa alati seletada või õigustada oma traumadega neid samme, mida me teeme nüüd täiskasvanueas. Vägivallatseja valib oma käitumise - kas ma lähen näiteks ära või löön kellegi nokki,» märkis ta.
Vägivallatsejal on tihti psühhopaatilised jooned - ta ei ole võimeline tundma teise inimese valu, tema jaoks on oluline ainult tema enda isik, enda vajaduste rahuldamine, kättemaks. «Selline küllaltki kalk ja külm ja empaatiavõimetu maailmavaade,» nentis Sinisalu.
«On tõesti juhtumeid, kus tüli käigus läheb silme eest mustaks ja tehakse midagi, mida hiljem kahetsetakse - näiteks lüüakse lahtise käega või pigistatakse. Kui sellele aga järgneb partnerilt andekspalumine ja probleemi selgeksrääkimine omavahel, siis on võimalik kogemusest õppida ja edaspidi taolisi olukordi ennetada,» lisas psühhoterapeut.
Sageli pole kahetsus aga hoopiski mitte siiras, vaid teeseldud ja manipulatiivne - perepsühholoogid nimetavat seda uuteks mesinädalateks, kus naise läbi peksnud mees hakkab risti vastupidi käituma, muutub üleöö hoolitsevaks ja heaks.
Selle juurde võivad kuuluda roosid, vahuvein, kingitused, «unelmate reis», kõikvõimalikud lubadused. Mõne aja pärast vallandub aga taas vägivald.
Sellise tsüklilise käitumisega kaasnevad Sinisalu sõnul sageli ka naiste provokatsioonid. Nimelt ei jõua paljud vägivallaohvrid enam oodata, millal jälle midagi juhtub ja kutsuvad mehe raevu kas teadlikult või alateadlikult ise esile, norivad tüli, et kõige hullem taas kiiremini mööda saaks. «Pinge kasvab nii suureks, sest iial ei tea, mille eest uus rusikarahe tuleb,» selgitas psühhoterapeut.
Sügavalt psühholoogiliselt on ohvergi vägivallatseja ja vägivallatseja omakorda ohver. «Ohvri käsutuses on passiiv-agressiivsed vahendid,» lisas Sinisalu.
Sina saad aidata. Saada SMS numbril 15151 märgusõnaga Naisteabi ja toeta Tallinna naiste kriisikodu. Ühe sõnumi maksumus on 26 krooni. Kõigi toetajate vahel loosime välja tänuauhindu.