Inimesed jagunevad kaheks – need, kes oskavad kirjutada, ja need, kes ei oska. Krister Kivi (35) oskab, seda on ta tõestanud juba aastaid ajakirjanikuna ning kahe reisiraamatu, «Eesti Maja» (2007) ja «Ime!» (2008) autorina. Kivi esimene ilukirjanduslik raamat «Üksteist» on viimaste aastate üks tugevamaid debüüte meie kirjandusilmas. See on haarav ja oskuslikult komponeeritud raamat.
Kaarel Kressa sildistas Kivi raamatu geiromaaniks, mina temaga nõus pole. «Üksteist» on pigem sootu. Neljast tegelasest kahel, kes tegelikult on Kivi romaani paralleelselt kulgeva kahe loo peategelased, pole nime, isegi mitte nimetähti. Kivi nimetab neid lihtsalt minuks ja sinuks. Nende sugu, amet pole oluline (kuigi raamatu edenedes saab teada nii soo, ameti kui ka kilde lapsepõlvest).
Kivi kirjutab üksindusest ja armastuse igatsusest. Elust ootuses. Ja hirmust. «Hirm selle ees, et ka armastust pole olnud; et kõik, mis on olnud, on olnud üksnes paaniline kartus saada keskealiseks ja vanaks, et siis, ühel keskpärasel hetkel, saad surnuks, olles jätkuvalt üksi.» (lk 174)
«Sa võid hakata moslemiks või HIV-postiivseks, võid minna tagasi sillale ja end ära tappa või võrrelda hindu kõigil vaateakendel, mis su koduteele jääavad. Sa võid teha seda kõike, sest keegi ei hooli. Sa võid teha kõike, mida iganes tahad.» (lk 196)
Kivi tegelased pole pereta, aga nad elavad kodust eemal, suurlinnas, miljonite võõraste keskel. Neil on sõpru, kolleegid, kuid nad ihaldavad enamat. «Ning sa tunned segadust ja uhkust ja ühtekuulumist ja võimalust pääseda ning see kõik on peidus selles teises paadis, selles teises kehas, kelle poolt elatavasse ellu sa end nüüd tahaksid litsuda; kelle sülle sa tahaksid end peita. Aga sa ei mahu.» (lk 79) Jah, armastatu, ihatu, raamatus siis nimetähtede N ja A taha peituvad inimesed tahavad kedagi või midagi muud.
Kivi tegelaste elus on olulisel kohal mobiiltelefon ja arvuti, olulised vestlused peetakse maha messengeris, Skype’is, lahku minnakse e-kirja teel. Kivi suudab suurepäraselt lugejateni tuua nende suhtlusvahendite paine, kuidas mõni «head ööd» näib teisel pool ekraani meeleheitliku karjatusena, mis lärtsatab vastu monitorikumerust nagu tatitilk (lk 106).
Kivi tõesti teab, millest ta kirjutab – SMSi ootusest, messengeri valvamisest – «ma lihtsalt muudan end nähtamatuks ning istun edasi messengeris» (lk 28), ohtralt smailide lisamisest, «et ta saaks aru, et mul on hea tuju ja rõõm teda näha. Kuid täna ei tundu olevat see päev, mil ta suhelda tahaks» (lk 28) või «ja et ta jumala eest aru ei saaks, et mul nüüd pisarad täiesti kontrollimatult mööda nägu alla voolavad, lisan ma kirja lõppu suure smiley-märgi.» (lk 85)
Tugev ajakirjanduslike reportaažide kirjutaja Kivi on suutnud ka raamatus luua detailide, vahest isegi kõige tühisemate kirjeldamisega meeleolu. Ta viib lugeja kohale, näiteks ühes peatükis laseb ta lugejal piiluda minategelaskuju aknasse – näeme (st loeme), kuidas 20.04 süttib toas laelamp, «et poetada köögilauale kaks pruunist jõupaberist poekotti ning võtta rutaka liigutusega kaelast sall. /…/ Ma kummardun, sest see miski, mida ma võtma olen läinud, on riiulil, ma haaran ta pihku ja uurin lähemalt selle sõnumit, selle sisu. /…/ 21.30 ei juhtu midagi tähelepanuväärset ning ma vaatan liikumatult rätsepistes telerist filmi /…/ Kell 00.30 kustutan taas kord tule.» (lk 14–16)
Aeg on Kivi romaanis oluline. Ja mitte ainult kellaajad. Kõik juhtub just nüüd ja praegu – sündmused arenevad 2010. aasta sügisel ja 2011. aasta kevadel. Lisaks tänase päeva tabamisele leiab «Üksteisest» leidlikke kujundeid – vanaema on kui kotitäis märgi kartuleid, vanaldane stjuardess kui osaliselt sulanud ja väga punaseks värvitud huultega lumememm.
Hea leid on tutvumisportaali võrdlemine veekoguga, «mis enamasti on lihtsalt pruun ja igav tühjus, mida sa näed – riiulite kaupa inimesi otsekui öises tühjas supermarketis. /…/ Ning siis, kusagil seal teispool suuri sägasid ja riimvees ringi saalivaid härghaisid – ja pikki pruune limaseid vetikaid; seal kus lõppeb jõgi ja algab puhtam ja sügavam meri – on need vähesed, keda ma tegelikult tahaks leida; need, kes on otsekui haruldased karbid, mille sisse on mingi uskumatu kokkusattumuse tulemusel tekkinud pärl. Ainult et erinevalt pärlikarbist on neid võimatu otsida, sukeldu kui palju tahad. Nemad tulevad alati ise – kui nad peaksid tahtma.» (lk 58)
Kivi on saanud olulisele pihta. Ta on tabanud ära meie tänase päeva. Ehk isegi kirjutanud oodatud põlvkonnaromaani. Mina usun Kivi tegelasi, nad on meie kõrval.
Raamat
Krister Kivi
«Üksteist»
Menu, 2010, 200 lk