Gilbert kooselust: kala ja lind võivad ju armuda, aga kus nad elama hakkavad?

Elizabeth Gilbert «Abielutõotus. Ühe armastuse lugu» Foto: Kirjastus Varrak

Avaldame katkendi teise osa Elizabeth Gilberti oktoobri lõpus eesti keeles ilmuvast raamatust «Abielutõotus. Ühe armastuse lugu» kirjastuselt Varrak.

Häda oli selles, et kuigi Felipel ja minul oli palju ühist ning me nautisime samu inimühiskonna hüvesid, ei laienenud see rahvuslikule kuuluvusele. Tema oli Brasiilias sündinud, Austraalia kodakondsusega ja meie kohtudes elanud pikemat aega Indoneesias. Mina seevastu olin ameeriklanna, kes, reisimist kõrvale jättes, oli veetnud suurema osa oma elust USA idarannikul.

Kumbki ei osanud esiotsa arvata, et meie isamaatu armulugu võiks meile sekeldusi kaasa tuua, kuigi tagantjärele tarkusega võiks ju öelda, et oleks pidanud taipama – mingi jama sellest veel tuleb. Nagu ütleb vanarahvatarkus: kala ja lind võivad ju armuda, aga kus nad elama hakkavad?

Meile endile vähemalt tundus, et selle probleemi lahendab mõlema rändav eluviis (mina võisin ju olla sukelduja lind ja Felipe lendkala) ning esimene kooseluaasta mööduski nii-öelda vee kohal õhus rippudes – soov teineteise seltsis aega veeta lennutas meid pidevalt üle ookeanide ühelt kontinendilt teisele.

Õnneks tegi mõlema tööelu sellise maapinnast irdumise võimalikuks. Mina kui kirjanik sain oma töö igale poole kaasa võtta. Väärisehete ja kalliskivide maaletooja Felipe, kes müüs oma kaupa USA-s, pidi nagunii palju reisima. Polnudki vaja muud, kui reisiplaanid omavahel kokku sobitada.

Niisiis lendasin mina Balile; tema tuli Ameerikasse; me läksime koos Brasiiliasse; järgmine kord saime kokku Sydneys. Tennessee Ülikool korraldas loova kirjutamise lühikursusi, nad pakkusid mulle tööd ning me veetsime mõned ulmelised kuud ühes Knoxville’i räämas hotellitoas. (Muuseas, ma soovitan just seesugust majutusvarianti kõigile, kes tahavad iseloomude sobivuse oma noores suhtes tõeliselt proovile panna.)

Meie elu kulges staccato-rütmis, me olime kogu aeg lennus, enamasti koos, kuid alati teel, nagu me oleksime kuulunud mingi veidra rahvusvahelise tunnistajakaitse programmi alla. Meie suhe, olgugi et isiklikul tasandil turvatunnet pakkuv ja tüün, osutus logistika koha pealt mitte ainult närvesöövaks, vaid ka neetult kulukaks, arvestades pidevaid rahvusvahelisi lende.

See oli ka hingeliselt kulutav. Iga taaskohtumine tähendas vajadust teineteist uuesti tundma õppida. See alati korduv ärevusesööst lennujaamas, kui sa ootad tema saabumist, peas kummitamas küsimused: Kas ma tunnen temas ära sama mehe? Kas tema tunneb minus ära sama naise?

Niisiis hakkasime mõlemad juba aasta pärast midagi stabiilsemat tahtma ja see oli Felipe, kes astus suure otsustava sammu. Ta loobus oma tagasihoidlikust, kuid imearmsast Bali eluasemest ja kolis minu juurde tillukesse majja, mille ma olin hiljuti Philadelphia äärelinnas üürinud.

Valmisolek vahetada Bali mingi Philly magala vastu võib tunduda mõnele veider valik, kuid Felipe vandus mulle, et troopikas elamine on teda juba ammu ära tüüdanud. Ta kurtis, et Balis on elu liiga lihtne – iga päev on eelmise päeva meeldiv, kuid igav kordus. Ta oli juba mõnda aega sealt ära tahtnud, koguni enne meie tutvuse algust.

Ma saan muidugi aru, et inimesel, kes ise pole mitte kunagi paradiisis elanud, võib olla raske mõista, kuidas keegi üldse saab elust paradiisis ära tüdineda (mulle endale tundub see ausalt öeldes pisut hullumeelne), kuid Felipele oli see hakanud aastatega täiesti siiralt närvidele käima.

Ma ei unusta mitte kunagi ühte neist viimastest sulnitest õhtutest, mille me veetsime koos tema Bali pesakeses: me istusime aias, paljajalu, ihu pärlendamas novembrikuu soojast hingusest, jõime veini ja vaatasime tähistaeva tuledemängu riisipõldude kohal.

Aromaatne tuulehoog sahistas palmioksi, kandes me kõrvu templitseremoonia kaugeid helisid. Felipe vaatas mulle otsa, ohkas ja ütles ilma keerutamata: «Mul on kogu sellest pasast nii kõrini. Saaks juba tagasi Phillysse.»

Niisiis, Philadelphiasse, lahkesse lohulinna viis meid tee! Kahtlemata meeldis see kant meile mõlemale. Meie väikesest üürimajast mitte kaugel elas mu õde oma perega, nende inimeste lähedus oli juba aastaid minu meelerahu tagatis ja tekitas uues kohas kohe koduse tunde.

Pealegi, pärast pikki ühiseid reise kaugetesse maadesse oli järsku mõnus ja isegi innustav elada USA-s, mõlema jaoks kõigi ta vigade kiuste huvitavas riigis – kiirelt muutuvas, multikultuurses, lakkamatult arenevas, hulluksajavalt vastuolulises, loomingulisi väljakutseid esitavas ja ürgselt elujõulises paigas.

Philadelphia oma peakorteriks valinud, asusime me Felipega korraldama esimesi pikemaajalisi katseid jagatud koduse elu vallas, mida saatis kohe julgustav edu. Tema müüs oma juveelitooteid; mina tegelesin sellise kirjatööga, mis eeldas paigalpüsimist ja taustauuringuid. Tema tegi süüa, mina hooldasin muru, tuli ette sedagi, et üks meist lülitas sisse tolmuimeja. Kodune elu kulges sujuvalt, me jagasime kodutöid ilma tülideta. Meeleolu oli edasipüüdlik, produktiivne ja optimistlik. Elu oli ilus.

Kuid sellised stabiilsuse perioodid ei kestnud kunagi kaua. Felipe viisatingimused lubasid tal kõige rohkem kolm kuud seaduslikult USA pinnal viibida, mistõttu ta pidi vahepeal mõneks ajaks kuhugi ära sõitma. Seega lendas tema minema ja mina jäin niikauaks üksinda oma raamatute ja naabritega. Paar nädalat hiljem, saanud kätte uue üheksakümne päeva viisa, naasis Felipe Ühendriikidesse ning me võisime oma kodust rutiini jätkata.

Sügavat ärevust, mida püsisuhte igavikuline iseloom meis tookord äratas, aitab illustreerida tõsiasi, et need üheksakümnepäevaseks nüditud kooselutsüklid tundusid meie jaoks täpselt parajad – pikema aja peale tehtud tulevikuplaanid oleksid kahele ärahirmutatud lahutusohvrile ehk isegi liiga ahistavad tundunud. Siiski mõnikord, kui mu ajakava seda võimaldas, saatsin ma Felipet tema seadusega ettenähtud viisareisidel.

Mis seletab ära, miks me ühel ilusal päeval tulime kahekesi tagasi tema ärireisilt ookeani taha ning maandusime – nagu saatus oli määranud odavate ümberistumisega lennukipiletite läbi – Dallase Fort Worthi rahvusvahelisel lennuväljal. Mina läbisin passikontrolli esimesena, liikudes sujuvalt edasi koju naasvatest kaasmaalastest koosnevas järjekorras. Teisele poole jõudnud, jäin ootama Felipet, kes seisis alles pika välismaalaste järjekorra keskel.

Ma vaatasin, kuidas ta jõuab viimaks immigratsiooniametit esindava mehe palge ette ning kuidas ametnik asub keskendunud tähelepanuga uurima tema piiblipaksust Austraalia passi, jätmata vahele ainsatki lehekülge, märget, hologrammi.

Harilikult polnud passikontroll nii põhjalik ning ma hakkasin juba muretsema, miks seekord nii kaua aega läheb. Ma vaatasin ja ootasin, kõrv kikkis, et mitte maha magada õnnestunud piiriületuse võidukat heli – külalislahke pitseri jõulist, matsuvat vajutust, mis viisa ainsa liigutusega heaks kiidab. Kuid see jäigi mul kuulmata.

Selle asemel tõstis ametnik hoopis telefonitoru ja ütles midagi summutatud häälel. Hetk hiljem saabus USA Siseriikliku Julgeoleku vormi kandev mees ja viis mu kullakese endaga kaasa.