GALERII ⟩ Tanel Veenre ühendas käed erakordselt põneva loomeinimesega

Kuu, alastus, ilu. Need sümbolid tiivustasid Tanel Veenret looma uut muinasjuttu. Mida seal näeb ja kellega ühendas geenius käed?

Kunstimaailma kõige tundlikuma käekirjaga muinasjutuvestja Tanel Veenre on taas loonud ühe erilise maailma, kuhu külaline saab sisse minna. Sel korral saab minna Kuule! Tanel ühendas käed unikaalse «eeterliku olendi» Kuu Elinaga. Kuid loodi teinegi sild - merihobude ja draakonite vahele, mida näeb imekaunil «Langebraun ja Veenre» näitusel Suurgildi hoones. Vaata kõike ise:

Tanel, kuidas sinu seekordne inspiratsioon just Kuu pealt pärit on?

Kuningas kukkus Kuu pealt. (Naerab.) Mul on kusagil mälu tagaosas minu õpetaja Kadri Mälgu sõnad, et põhjamaalased on alati olnud Kuu-usku. Hõbe ja Kuu. Salapära. Külmad, jahedad elemendid – need on meie elemendid.
Lõunamaal kontrastid, kuld, Päike. Seal on terved mõttesüsteemid. Ja kui ma seda kuulsin, siis tõdesin – jaa, nii ongi. 

Samal teemal

Sündmused

27. november

Suur lugu

GALERII ⟩ Vaata, kes käisid kirgedest tulvil Napoli raamatu glamuursel peol

Tanel avab ukse muinasjuttu. Foto: Mihkel Maripuu

Ühtpidi olen ma ise rõõmsameelne inimene, aga minus on hästi tugev melanhoolne allhoovus, mis lükkab end pinnale kõiges, mida ma teen. Eks Kuu ole mõnes mõttes klišeelik, aga samas ka lihtne sümbol sellele.

Miks sa panid nimeks just «Lunula», väike Kuu, mitte suur Kuu?

Lunula tuli ajurünnaku etapis. Siis ma loen, vaatan, uurin. See on väljendina täiesti kasutusel – see tähendab ladina keeles kuukene, väike Kuu.

Ajaloos on kaks korda olnud Kuu elemendina tohutu suur mood. Ühe korra oli see nii Rooma impeeriumis, kui tütarlapsed kandsid Kuud amuletina. Ja see mood levis üle kogu impeeriumi.

Ja Iirimaalt on leitud Kuu-kujulisi, tõeliselt tseremoniaalseid kaelaehteid. Ma olen väga ajalootundlik inimene, sealt see ka jooksis ilusti kokku. 

Ma tegingi asjad hästi väiksed, kuigi prototüübid on mul tavaliselt suured. Tooteid luues pean ma ikkagi hästi arvestama kandjaga. Aga see kunst, mida siin merihobude kujul näitusel näha saab, seal ma saan olla vabam. Oma Kuu-ehted kadreerisin ma selliselt, et oleks kantav kõigile. Nunnu.

Kristiina Ljadovi kõrvu ehivad juba tuliuued kuumotiividega Tanel Veenre kõrvarõngad. Foto: Mihkel Maripuu

Kohal oli palju kuulsaid ja kauneid, kunstimaailmas tuntud nimesid ja seltskonnastaare. Vaata galeriid!

Tanel Veenre muusa ja kirglik kunstifänn Mari-Liis Meremaa. Foto: Mihkel Maripuu

Kuid need kuud, mis sul siidist hõlstide peal on koha sisse võtnud, nende kohta väike Kuu on küll veidike liialdus öelda. Mina tunneks ennast neid kandes nii, nagu oleksin otse taevatreppi mööda laskunud siia Maa peale, kui mul on hõlma all pilved ja rinnal hiigelsuur Kuu.

Jaa, see on õige. Konkreetne motiiv on kuuvarjutus. Aga need kaftanid ja hõlstid ongi väga vähestele, see on selline mittedemokraatlik toode üksikutele huntidele. 

Tanel Veenre “Lunula” kuudega kaftanid. Foto: Mihkel Maripuu

No mis sa räägid, igaühele sobib ju! Lõige pole figuurikriitiline.

Aga tegelikult ikkagi... Ma teen igat ühte ainult üks kuni maksimum neli. See on ikkagi väga-väga nišikas toode. Ma ei oskagi öelda, miks, aga nii on. Me näeme ju ka – kaftanit kantakse vähe. Araabiamaades on see kõigil, nii meestel kui naistel. Aga Eestis väga vähestel.

Kuid on kaftani-inimesed, päriselt selline tõug on olemas. Ma arvan, et nad tunnevad, kuidas see kaftani all alastiolek on selline puhas olek. Peaaegu et rituaalne.

Liisi Eesmaa kannab Tanel Veenre kaftanit. Foto: Mihkel Maripuu

Kas Tanel Veenre on üks kaftani-inimene?

Muidugi ma olen proovinud! Ma tunnen vabadust ja olen vabaduse usku. Ma magan alasti ja ei taha oma keha üldse ahistada. Olen läinud seda teed, et kuidagi mu riideid on ka XXL. Vabadus on oluline ja kaftan on selle ultimate-väljund. Selle all lendad. 

Aga kuidagi ei ole väga neid kohti, kuhu sellega minna. Ma ikkagi tööle ei lähe, sest ma jalgrattaga ei sõida sellega.

Mis sa räägid! Mina sõidan nagu niuhti kaftanis jalgrattaga.

No sa oled ka eriline. Üks miljonist. Ma arvan, et kaftan on väga seotud sellega, milline on sinu ja keha suhe. See on riietusese, mis tegelikult väga palju redefineerib sinu suhet oma kehasse, sa tunnetad oma ihu, oma nahka. 

Toni Käsper ja Kristina Herodes. Täna on kaftani asemel küll minikleit. Foto: Mihkel Maripuu

Sa oled nagu telgis seal all! Võid ükstakõik mida teha, ta peaaegu ei olegi nagu riietusese, ortodoksses mõttes. Jaa, see mõte mind väga intrigeerib. 

Ma arvan, et see on hea vihje. Autor ütles! Tehke järgi.

Kuu Elina, Tanel Veenre uue ehte- ja moekollektsiooni “Lunula” muusa. Foto: Mihkel Maripuu

Vestleme muusaga

Taneli viimase kollektsiooni inspiratsiooniallikas oled sina, Kuu Elina. Mis tundeid see tekitab?

Ma tahaks uskuda, et Tanel ikkagi mõtleb suuremalt kui kellegi isiku põhiselt. Lihtsalt ilmselt mingil hetkel see kuidagi kõlksus kokku. Ma olen väga tänulik, et me oleme siin ühes ruumis. Tanel Veenre on nii inspireeriv kunstnik. Me oleme kuidagi üksteist luuranud aastaid ja mul on hea meel, et me täna just praegu ja siin kohtume.

Tanel avaldas mulle, et täna juhtus teil üks päris eriline äratundmishetk.

Kuidagi jaa, me hakkasime nimedest rääkima. Tanel rääkis oma nime taustast ja tähendusest. Ja siis ta küsis minu nime – Elina – tausta. See kõlab väga kummaliselt, sest ma olen ju terve elu oma nimega elanud, aga ma ei olnud kunagi guugeldanud oma nime tähendust heebrea keeles. Ja see on tõrvik või kuu. Ja kuna mu artistinimi on samuti Kuu Elina, mis tekkis hoopis mu stuudionimest, siis täna oli selline hetk, kus meil mõlemal olid külmatäpid. Vaatasime üksteisele otsa – kuidas see võimalik on!? Mingid sünkroonsused ja infod jõuavad ühel hetkel kokku.

Sünkroonsused juhtuvad ainult siis, kui asjad on väga õigesti ja hästi. Mida sinu jaoks Kuu tähendab ja sümboliseerib?

See on hästi suur küsimus. Mingis mõttes tahaks öelda, et ma ei taha seda defineerida. Aga ma hästi armastan seda paika, kus ma elan – Eestit. Ja ma olen alati olnud seda usku, et oma varjupooli samuti emmata. Mitte ainult valgussäras olla või varbad sooja liiva sees.

See aeg ka, kuhu me praegu sukeldume – kaamosesse – on ka hästi selline sissepoole vaatamise aeg. Ma arvan, et on võimalik väga kõrgele tõusta, kui julgeda oma sügavustesse ka vaadata. Ja suures plaanis sümboliseerib Kuu minu jaoks just seda – julgust vaadata endasse.

Kuu pole täna mitte ainus tähtis teema. Avasid näituse Langebraun ja Veenre. Mida sellel näeb?

Suurgildi hoones on meil Langebrauni ja Veenre näitus draakonitest ja merihobudest. Need kuud ongi siin ainult täna õhtuks. See on draakoniaasta lõpetuseks. Ajaloomuuseumi kuraator Anne Ruussaar tuli nutikale ideele, et Langebrauni legendaarne orientalismist pärinev draakonimotiiv, mis oli 1920ndatel ja 1930ndatel Eestis väga populaarne, ning minu merihobud on omamoodi armas vaste draakonile. Mul on nad ju krooni ja tiibadega, selline armas muinasjutuline olend. See andis mulle võimaluse teha merihobude retrospektiiv.

“Langebraun x Veenre” - legendaarsed draakonid. Foto: Mihkel Maripuu

“Langebraun x Veenre”, Tanel Veenre merihobukesed. Foto: Mihkel Maripuu

​Kui sa vaatad draakoneid ja merihobusid, nad on selgelt sugulased. Nad on sama nägu ju!

Jaa, see on nagu luubi küsimus! Suurendusklaas vahele ja saab merihobust hirmuäratav draakon. Lohe.

Tanel, sul ei ole mitte kunagi ilma tähenduseta lugu. Merihobul on ju ka oma tohutu tähenduste, sümbolite ja maagiliste võimete kompott kaasas. Mis sinu jaoks neist kõige kõnekam on?

Ma olen maagiaga natuke ettevaatlik. Alati kui maagiat püüda sõnastada, siis ta pudeneb sul tolmuks pihus. Ma ei usu võltsmaagiasse ja sellesse, et panen tähenduse peale ja nii on. Tähendusi me loome ise ja meie assotsiatsioonid, kogemus, väärtused. Mina ütlen pigem märksõnu. See, et ma panin merihobule tiivad külge ja krooni pähe, on pagemine. Teatud eskapism. Kunstnikuna ma proovin anda inimestele võimaluse siseneda maailma, mis vabastab ja tiivustab, aga mille olemasolust nad võib-olla ei olnud isegi teadlikud. 

Tanel Veenre merihobuehe on tõesti nagu tilluke draakon. Foto: Mihkel Maripuu

Raske on öelda, et meie tänane maailm ei oleks rusuv. Elu peaaegu apokalüptiline tumedus voolab meile sealt Postimehe ja teiste meediamajade esilehtedelt ju vastu. Ma ei eira seda, olen väga teadlik, sotsiaalselt tundliku närviga. Aga selleks, et jääda terveks ja seda tasakaalustada, tulebki mängu kunsti roll.

Ka kuu on üks peamisi sümboleid, mis jookseb läbi. Kõige pimedamal hetkel on Kuu see, mis näitab teed.

Kunstnik Tanel Veenre ja muusa Kuu Elina uue ehte- ja moekollektsiooni “Lunula” esitlusel. Foto: Mihkel Maripuu