AVAB SILMAD JA SÜDAME ⟩ Ajakirjanik pani end haavatavasse olukorda ja proovis, mis tunne on olla pime

Täna, 18. mail tähistatakse rahvusvahelist ligipääsetavuse päeva. Mida see tähendab? Tasub hetk mõelda neile, kes oma eripära tõttu niisama lihtsalt tegutseda ei saa. Milline oleks elu siis, kui sa ei näe?

Seda ei ole võimalik kirjeldada, seda saab ainult tunnetada. Panin silmaklapid pähe, haarasin kepi kätte ja hüppasin vette tundmatus kohas. Peab tunnistama, et hirm oli nahas küll! 

Põhja-Eesti Pimedate Ühingu majas toimuvad kogemusüritused annavad nägijale aimu, mis tunne on olla pimeda inimese nahas. Proovida saab pimerada «Seiklused silmaklappides». Päris alguses olen kindel, et feilin igal sammul, sest pimedad tunduvad mulle imeinimestena, kes teevad võimatut. Kuidas nad siin maailmas hakkama saavad?

Maailm ligipääsetavaks!

Eesti Pimedate Liit, Ligipääsuke ja Accessible EU korraldavad 18. mail, ülemaailmsel ligipääsetavuse päeval, lõunase veebiseminari nägemispuudega inimeste IT-lahendustest ja ligipääsetavusest.

Veebiseminar kestab kella 11.00–13.00.

Abi saab vaegnägija ja igaüks, kes neid inimesi soovib mõista. Registreeru veebiseminarile siin.

«Kasuta rohkem keppi!»

Pimerada algab trepil, kus me paneme silmaklapid ette ja võtame kepid kätte. Meid õpetatakse, et kepiga tuleb enda ees viibutada üsna madalal, üle põlve kõrguse ei maksa minna, sest siis ei leia maas olevaid takistusi enam üles. See on juba esimene väljakutse, sest ma ei suuda valget keppi üldse usaldada, vaid vehin vaba käega muudkui lisaks. «Kasuta rohkem keppi,» tuletab giid Julia muudkui meelde, kuid mul on raske seda äkitsi oma elustiiliga sobitada.

Proovisime omal nahal järele, kui lihtne või raske on liikuda silmaklappide ja valge kepiga. Foto: Erakogu

Klammerdudes käsipuu külge ja katsudes meeleheitlikult kepiga, millal trepp lõppeb, jõuan õnnelikult mademele. Mööda koridore liikudes jõuame näitusele, kus me «vaatame» (ka pimedad kasutavad seda sõna, ehkki mõtlevad selle all kompimist) väljapanekut, mille ühingu pimedad on ise meisterdanud. Kombin kätega kujusid ja püüan ära arvata, millega tegu. Mul läheb üllatavalt hästi! Või siis on kunstnikud olnud lihtsalt väga osavad. Loeme ka raamatut – see on tegelusraamat, kus on pimekirjas tekst ja lisaks üks karvane tegelane, kellega tuleb lehekülgedel eri ülesandeid täita. Katsun muudkui seda raamatut ja ei suuda ettegi kujutada, missugune see päriselt välja näeb.

Loe ka: Lauluväljakutäis meie oma Eesti inimesi, kellega me ei arvesta

Põhja-Eesti Pimedate Ühingu hoones on käsipuu, mida kasutades on pimedatel hõlpsam liikuda. Foto: Jaanika Juhanson / erakogu

Järgmine peatus on köögis, kus maitseme suupisteid ja katsume ära arvata, millega tegu. Üllatavalt raske on ilma silmadeta pakkuda, mis toit just suhu rändas. Üks toiduaine on äärmiselt tuttava maitsega ja mõtlen endamisi, et see on «imelik talvine maasikas, millel pole see õige maik veel». Tegelikult on see aga hoopis kirsstomat. Kui see on selgunud, siis tundub see mõistagi ilmselge ja ma ei saa aru, kuidas ma nii puusse panin.

Valgest kepist pole alati kasu

Giid Julia Kabanova tõdeb, et alati pole valgest kepist kasu. Näiteks tänaval postide küljes olevad prügikastid valmistavad pimedatele omajagu peavalu, sest kuna nad on kõrgemal, siis kepiga neid ei leia, ja nii võib neile otsa põrutada.

Kas tänaval on veel midagi, mis muret valmistab? Abivalmis inimesed viivad vägisi üle tee! «Tead seda anekdooti, kus Juku hilineb kooli, sest aitas vanamutti üle tee, aga too ei tahtnud minna? Seda juhtub küll harva, aga tuleb ette, et mind viiakse üle tee kohas, kus ma minna ei tahtnud,» ütleb Julia naerdes. Tegelikult hindavad pimedad nägijate abi kõrgelt ja ikka tasub küsida, mis bussi pime ootab, või öelda talle, et valgusfooris läks tuli roheliseks. Seejuures võiks kergelt puudutada teda käsivarrest – see on neutraalne koht –, sest vastasel juhul ei pruugi pime aru saada, et temaga kõneldakse.

Kui kohtad tuttavat pimedat, siis tutvusta ennast, sest ta ei pruugi sind hääle järgi ära tunda. Ära minnes ütle nägemist, et ta ei jääks omaette rääkima.

Arvutiruumis saame tutvuda tehnikaga, mis on pimedatele sobivaks kohandatud. Telefoni ja arvutit kasutavad nad hääle abil. Kõige ägedam on väike aparaat, mille paned, kuhu soovid, ja siis ta piuksub värvi. Seejuures on ta väga punktuaalne, kasutades selliseid sõnu nagu «hallikasbeež» ja «kahvatupruun». Tõeline meelelahutus. Vastuoksa väga ebapopulaarne on nurgas seisev kaal, mis peale astudes ütleb kolm korda valju häälega su kaalu. Sinna ei kipu miskipärast.

Kui ei saa silmi kasutada, tuleb keskenduda ülejäänud neljale meelele. Kuid ühtlasi hakkab kujutlusvõime lokkama nagu ei iial. Koridorides kõndides on mul silme ees, kuidas ma kõnnin mööda vanamoodsat mõisa, kus on paksust tumedast puidust seinad ja rasked punased vaibad maas. Muljet kinnitab tunne, justkui läbitud vahemaad oleksid väga pikad, kuid tegelikult liigun lihtsalt tasapisi.

LOE KA: «Elada tuleb nii, et surm ka sind kardab.» Rasket haigust põdev Keiu Roosimägi võitleb puuetega naiste õiguste eest

Pimeraja lõpetamegi sellega, et võtame klapid eest ja kõnnime kogu raja avatud silmadega uuesti läbi. Uskumatu, kui teistmoodi on kõik päriselt, kui mina oma peas kujutlesin. Vahemaad on hulga väiksemad, giid Julia polegi punapea ja paksust puidust seintest pole jälgegi. Lisaks on ruumid hoopis teise suuruse ja kujuga kui minu vaimusilmas.

Põhja-Eesti Pimedate Ühing asub Tallinnas aadressil Tondi 8A. Foto: Jaanika Juhanson / erakogu

Kas ma siis feilisin igal sammul, nagu algul ennustasin? Tegelikult tundsin, et mul läks üsna hästi ja see kogemus tõepoolest tõi pimedad mulle lähemale – mis on ka selle raja eesmärk. Mitte et ma alahindaks nende raskusi või arvaks, et see rada on käkitegu, aga ma ei mõtle pimedatest ka enam nagu müstilistest olenditest, kes teevad enneolematuid tegusid. Soovitan kõigil pimedate eemalt imetlemise asemel proovida pimerada, sest see aitab pimedaid paremini mõista ja neid lähemale tuua.

Tahad ka proovida, kuidas pimerajal hakkama saad? Loe lähemalt SIIT või SIIT.

Julia koos oma juhtkoeraga. Foto: Jake Farra

Pimeraja giid Julia Kabanova: «Nägija kardab pimedust»

Julia Kabanoval hakkas pimeraja ideeseeme idanema, kui ta töötas kunagi Tallinnas Ahhaa keskuses näitusel «Dialoog pimeduses», kus oli mitu pimedat ruumi, mida grupid läbisid. Esiti hakkas ta eri Eesti linnades läbi viima pimeõhtusööke, mida ta on nüüdseks teinud kümme aastat. Kogu aeg oli aga tunne, et tahaks seda veelgi mahlakamaks teha, võiks olla kuidagi raskem ja seiklusrikkam.

«Nägija kardab pimedust. Ta kujutab ette, et ta ei leia oma suudki pimedas üles,» ütleb Julia. «Mulle meeldib, et pimerada kogedes saab ta aru, kui palju ta suudab. Üks osake minu motivatsioonist ongi missioonitunne, sest ma tahaks rohkem tunda, et inimene mõistab mind ja saab aru, et ma ei ole ufo, vaid ma teen asju täpselt samamoodi nagu kõik teised. Soovin anda enda panust, et ühiskond oleks ühtlasem. Keegi ei peaks minusse ega ka teistesse pimedatesse suhtuma nii, et sa oled pime ja kõik muu tuleb pärast: naine, ema, õpilane jne.»

Valget keppi kasutada on emotsionaalselt raske

Pimedust jaotatakse kolmeks: täiesti pime, praktiliselt pime ja vaegnägija. Julia on praktiliselt pime. See tähendab, et ta näeb valgust ja kontrastsemaid värve, ent see ongi vaid värv, mitte kuju. «Tuttavas kohas saan ma anda värvilaigule tähenduse – näiteks, et see on valge laud. Võõras kohas see mind aga ei aita. Kuigi riideid šopates värvide nägemine jällegi aitab,» muigab ta.

Julia nägi kuni teise eluaastani paremini. Pärast seda nägi ta ühe silmaga umbes kahe meetri kaugusele ja väga hägust pilti. Kui terve inimene näeb kogu silmaga, siis Julia nägi justkui läbi augukese. «Teismelisena ma valget keppi ei kasutanud, sest selleks oli vaja kõik enda jaoks läbi mõelda, et miks ja kuidas. Valge kepiga hakkasin käima siis, kui ma ülikooli läksin, ning paari aasta pärast sain ka esimese juhtkoera. Praegu käin tänaval valge kepi või koeraga,» räägib Julia. Pimedal tuleb tema sõnul jõuda ka emotsionaalselt selleni, et ta võtab valge kepi kätte ja läheb tänavale. «Nad mõtlevad, et kui ma kasutan valget keppi, siis ma olen ju täitsa pime. Nad on selle fakti ees. Töötan ka rehabilitoloogina ja see on suur töö panna inimene mõistma, et valge kepp pole vaenlane, vaid abimees. Kuid see ongi keeruline.»

Lapsi ei tohi hoida vati sees

Julia töötab lisaks nägemispuudega inimeste rehabilitatsioonikeskusele massöörina ning viib läbi pimeõhtusööke ja -radu. Tal on kaks teismelist last, keda ta üksi kasvatab.

«Teismelisena oli mul eneseotsimisperiood nagu kõigil. Mina ei saanud tollal pimeduse kohta nõu ja abi, sest polnud selliseid võimalusi nagu tänapäeval. Seetõttu ma sõitsin tavalise jalgrattaga, ronisin puude otsas ja katustel, jooksin ja hüppasin – sain kõik kogemused, mida soovisin. Ma lihtsalt läksin ja tegin. Lapsi ei tohi hoida vati sees, sest nad jäävad siis sinna terveks eluks. Mul on väga põnev elu ja ma teen kõike, mida tahan,» ütleb Julia. «Olgu, mitte päris kõike, sest selleks pole võimalusi, aga ma proovin neid leida. Takistusi tuleb, aga siis ma vaatan, kuidas neist mööda saada.»