NAISTEJUTUD ⟩ Lauluväljakutäis meie oma Eesti inimesi, kellega me ei arvesta
/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
8. märts 2023, 10:56
- Iga naine on naine. Erivajadus ei võta ära naiselikkust ega seksikust.
- Kõige soovimatum suhtumine on haletsemine, näpuga näitamine ja liigne tähelepanu.
- Ratastool võib kõrvalseisja silmis olla oluliselt suurem takistus kui selles istujale enesele.
«Vaikime maha, teeme, nagu neid poleks!» Sellise valusa suhtumise otsa põrkuvad liigagi tihti Eestis elavad erivajadusega inimesed. Milline raiskamine! Liikumispuudega inimesi on meil Eestis 55 155, lisaks liitpuudega 24 323. See on lauluväljakutäis inimesi. Kuidas on võimalik, et me nendega ei arvesta?
Need 79 478 hinge, kes vajavad liikumiseks ratastooli, on sageli väga valusalt elust kõrvale jäänud ja piiratud võimalustega, ehkki võiksid paljugi korda saata! Me ei näe linnapildis sageli ratastoolis inimesi ja nii võib tekkida petlik mulje, et probleemi polegi. On küll! See on lihtsalt kalevi alla lükatud.
Haiget teeb ka haletsev suhtumine. Ja see, et linnaruumis on ligipääsetavusega väga viletsad lood. Ka väike samm õiges suunas muudab maailma paremaks, teeme selle täna. Alustame sellest, et kõik naised on naised – kui mõni kasutab liikumiseks ratastooli või on muu erivajadusega, ei muuda see teda vähem naiselikuks või põnevaks isiksuseks. Saates on külas Carmen Tiidemann, noor ja tulihingeline kirjutav kogemusnõustaja, kes liigub ratastoolis ja seisab puuetega inimeste seksuaalsuse ja inimlike väärtuste eest.
Milline on suhtumine, mis erivajadusega inimest kõige rohkem häirib? «Haletsev suhtumine,» tunnistab Carmen ausalt. «Kõik, kes tulid tänaval ligi, tulid ütlema: «Oh sa vaesekene! Küll on kahju, et jumal tegi sinuga nii halvasti. Mis nüüd küll saab!» Arvestamine on see, millega võiks haletsemise asendada.»
Ometi võiks ilma ratastoolita inimene end korra teise olukorda panna – usu, ta on selle olukorraga kohanenud. Haletsemine ei aita teda, üksnes häirib. Inimene soovib ju hakkama saada ning säilitada oma eneseväärikuse. Haletsejad teevad seda iseenda enesetunde parandamiseks, et endale kinnitada: mina olen hea inimene ja hea inimene käitub nii. Aeg on seda suhtumist muuta! «Ma ootan, et suhtumist kui sellist ei oleks,» ütleb Carmen. «Ma soovin, et see oleks tavalisel tasemel inimlikkus. Erivajadus ei ole minu jaoks probleem, see on lihtsalt osa minust. Ma väga-väga sooviks, et see ei oleks ka teiste inimeste jaoks probleem.»
Puuetega inimesed seisavad Eestis värskelt silmitsi uue suure murega - ravimatult haiged inimesed saavad müstiliselt «terveks». Kuna puuet neil enam ei tuvastata. Erivajadusega inimese jaoks tähendab puude kadumine või selle raskusastme muutus aga toetustest ilma jäämist. Koos puude tuvastamise metoodika muutumisega on Eestis korrapealt üleöö paranenud 9000 inimest. Tegelikkus tähendab aga, et nende erivajadused on endiselt samad, kuid nüüd on nad ka ilma toetuse ja abita.
Lihtsalt küsi
Kuidas siis käituda nii, et erinev inimene tunneks ennast mugavalt? Selge see, et mitte keegi ei soovi liigset tähelepanu ega olla kellestki sõltuv. Ning valdav osa ratastoolis inimesi saab suurepäraselt ise hakkama. Ukse võid avada, aga ilma halata.
«Mitte pealetükkivus,» soovitab Carmen. «Mitte selline käitumine, et läheme ja tirime kellegi abivahendist, et hullupööra aidata. Või kukume ratastooli lükkama, teadmata, kas ma tahtsin minna vasakule või paremale või tagurpidi tagasi. Suhtlemine on see võti – lihtsalt küsi: «Kas ma saan teid aidata?» Ja kui vastus on ei, siis tuleb panna käed tasku, mitte ratastooli külge!»
Kes toetab puuetega inimesi ja kroonilisi haigeid?
Eesti Puuetega Inimeste Koja (EPIKoja) tegevuse eesmärk on puuetega inimeste toimetuleku, elukvaliteedi ja ühiskonnaellu kaasatuse parandamine.
Epikoda.ee lehelt leiab kasulikku infot nii erivajadusega inimesele enesele, lapsevanemale kui hoolivale sõbrale-tuttavale.
Eesti Puuetega Inimeste Kojal on ka oma podcast, saadet juhib Jakob Rosin.
Kui oled segaduses, kuidas erivajadusega inimesega käituda, siis asjatundjad on kokku pannud suhtlemissoovitused. Lühidalt: ole lihtsalt viisakas ja ära liialda abipakkumisega, see alandab teise eneseväärikust.
Variraportiga, mis kajastab puuetega inimeste eluolu Eestis, saad tutvuda siin.
ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni leiad Riigiteatajast.
Carmen Tiidemann on ratastoolis olnud sünnist saadik. Kuu aega enneaegsena jäi ta sünnitusel hapnikupuudusse. «Selle kahjustuse ulatusi saan ma nautida tänapäevani,» ütleb noor naine eluterve muigega. «See on ainus elu, mida ma elada saan ja tahan, nii et mul on tegelikult päris hästi vedanud selle kaardiga.»
Kasulik on arvestada – sina ehk tõesti näed seda kena inimest ratastoolis esimest korda ja oled seetõttu emotsionaalne ega oska käituda. Tema on sellisena elanud juba palju aastaid ja ei soovi, et erivajadusele liialt osutatakse.
Palju suletud uksi
Paljud meie keskel kahjuks kardavad probleeme ning eelistavad erivajadusi üldse ignoreerida. See hoiak meenutab totalitarismi, mida mäletame nõukaajast. Siis lahendati probleemid nii, et need lihtsalt «keelati ära» ja peideti ära. 2012. aasta 30. maist on Eesti puuetega inimeste õiguste konventsiooni ratifitseerinud. Selle kohaselt on puuetega inimestel teistega samaväärsed õigused. Praktika aga järele veel ei jõua.
«Ikkagi pigem kõnnitakse kaarega mööda,» märgib Carmen nukralt. Samuti kohtab kurvastavat suhtumist: lihtsam on erivajadusega inimesele ei öelda, kui leida võimalus, kuidas ka tema saaks teistega võrdselt osaleda.
/nginx/o/2023/03/07/15185460t1h7474.jpg)
Armumine kuulub elu juurde
Kui kerge või raske on deitida ratastoolis olles? «Kohutav on,» ütleb Carmen emotsionaalselt. «Eelkõige ma ju sooviks, et mind nähakse kui naist. Kui inimest, kes õpib, töötab. Aga on palju eelarvamusi ja palju ka äraütlemisi, sest kogemus puudub ja mõeldakse, et see on midagi kohutavat. Aga kui on ikka sinu inimene, siis ta on sinu inimene. Mitte sinu ratastooli-inimene. Ta saab üle asjadest.»
Kust üldse suhteid leida? Võiks ehk arvata, et kui liikumine on takistatud, leitakse kontaktid internetist, kuid Carmen kinnitab – tema puhul see paika ei pea. «Internetist pigem mitte. Täiesti võõraid ma väga ei usalda. Pigem kohtan uusi inimesi siis, kui sõbranna on välja vedanud või mina teda. Paber kannatab kõike ja Tinderi chat, ma usun, kannatab samuti kõike. Aga mina ei kannata, seega ma tahan ikka teada, mis toimub ja kellega.» Julge ja särava naisena on ta suhteid sõlminud ja kohtingutel käinud küll ning plaanib seda ka edaspidi teha.
Carmen on võluv, väike ja naiselik naine, kellel on täiesti selge oma sarm, mida märkavad paljud. «Mida on välja toodud, on mu ilusad kulmud, silmad ja muidugi mu blond pea. Keegi veel jalgade kohta komplimenti pole teinud ja kui teeks, siis vist ega ma väga ei usuks ka,» keerab kena naine teema ikkagi eneseirooniliseks naljaks.
«Ma soovin, et suhted mu elus oleksid ka viie aasta pärast sama tõelised, kui nad praegu tunduvad,» unistab ta. «Ja ma soovin, et õpiks tundma inimesi rohkem ja võimalik, et ka usaldama neid rohkem. Uusi inimesi mu ellu püsivalt väga tihti ei satu.»
Kristinka on Carmenist maalinud suure portree. See juhtus enne silmast silma tuttavaks saamist ja keegi polnud kordagi maininud, et kaunitar on ratastoolis. Kuid häälestudes, maalimise käigus tuli kogu see eriline elulugu iseenesest kohale. Samuti Carmeni tulevikuunistused: uued võimalused, vabadus, valgus, eneseteostus. «Ma isegi ei olnud selle pildi tagamõtet mitte kellelegi avanud peale iseenda, aga see jooksis väga hästi kokku. See suur pilt on väga vajalikul kohal mu toas ja mu elus praegu ka.»
Puudega inimesed on seksuaalsed
Terved inimesed võivad vahel ebameeldivalt unustada, et ka puudega inimesed on seksuaalsed olendid nagu nad ise. Carmen usub, et seis on isegi hullem: «Ma arvan, et seda ei unustata ära. See välistatakse oma peas kohe väga kategooriliselt! Ka naistearsti juures olen kohanud suhtumist, et miks sul seda, teist või kolmandat üldse on vaja. Mõeldakse, et erivajadus on nii suur taak, et mis tast enam elulooma üldse on. Kuigi minul on ka reproduktiivorganid olemas – võib-olla sellepärast? Aga ise peab müüte murdma.» Naine rõhutab, et inimese seksuaalsed vajadused ei ole midagi, mida peaks erivajaduse tõttu välistama või arvama, et neid ei ole. Inimene ise peaks tundma end hästi ja mitte enda ees võimalusi kinni lööma.
Carmen armastab seksikaid riideid ja väljendab end julgelt. «Seksuaalsus on minapildi osa ja ma ei sea endale piire, et kui istud ratastoolis, siis nii lühikest kleiti ei pane. Panen küll ja veel teine päev otsa! Olen selline, nagu ma olen. Ja kui see läheb naise definitsiooniga kokku, siis tore! Ja kui ei lähe, siis defineerige ümber,» teatab ta kuraasikalt.
Ratastool ei takista kellelgi peret luua või emaks saada. Carmen küll tunnistab, et ta pole kindel, kas nii kurja maailma on vaja veel uusi hingi juurde tuua. Kuid unistus on tal ikkagi olemas ja kui on võimalik stabiilsust pakkuda, siis kätt ette ei paneks. «Paraku küll väga paljud on arvamusel, et imik ja invaliid ei peaks ühes ruumis viibima, et see on ohtlik. Aga tegelikult ma olen oma maailmas adapteerunud ja tean, kuidas midagi peab tegema nii, et see oleks ohutu. Need viisid ei ole võib-olla tavapärased, aga kindlasti saaks kõigega hakkama.» Carmen rõhutab ka, et ütleb esimese lause vaid iseenda kohta, mitte solvamaks kedagi teist. Tasub meelde jätta, et sõna «invaliid» ei kasutata!
Kõrvaline arvamus on siin tegelikult kaalutu ja kasutu. Ratastool võib kõrvalseisja silmis olla oluliselt suurem takistus kui selles istujale enesele.
«Oluline on, et ühiskond annaks meile ligipääsu,» ütleb Carmen. «Hästi suur otsimine ja infovahetamine käib omavahel, et kuhu saab ja kas sinna ikka saab. Tore on naistearsti juures käia, aga kui seal on trepid, siis anna mulle andeks! Kuidas, palun, saab sinna üldse?»
Mai Puuram, EPIKoja nõunik ligipääsetavuse alal:
Täna on olukord ligipääsetavusega selline, et kuna meid ümbritsev keskkond ei ole ligipääsetav, siis tihti vajab puudega inimene teiste inimeste kõrvalabi. Võib öelda, et puudu on ligipääsetavuse info teenusepakkujate kodulehel, puudub või on vaid osaliselt tagatud füüsiline ligipääs. Ka ligipääsetavuse kolmas oluline komponent, ligipääs sisule, peab arvestama nii nägemis-, kuulmis-, kui intellektipuudega inimestega. Kogu kasutajateekond on võimalik luua ligipääsetavana ning toetada inimese väärikat hakkamasaamist ümbritsevas keskkonnas ja inforuumis.
Eesmärk peab olema tagada kõigile ligipääsetav keskkond ja võimalikult iseseisev toimetulek, elamuste saamine, teenuse jpt kasutamine. Praegu saab eeskujuks tuua osa avaliku sektori asutusi, väheseid eraettevõtjaid. Kokkuvõttes peab ligipääsetavuse tagamise eest ka avalikult tunnustama ja ligipääsetavaid sündmuseid, teenuseid ja miks ka mitte tooteid teistele eeskujuks tooma.
Eestis on puuetega inimesi üle 120 000, liikumispuudega inimesi veidi alla 80 000. Rahvusvaheline statistika ütleb, et puuetega inimesi on kogu elanikkonnast 10–12 protsenti, kellele lisanduvad nende lähedased, tuttavad, elukaaslased ja sõbrad. Kindlasti ei tasu väita, et puuetega inimesed mõnedes kohtades ei käi, kui ei käi, siis pole selleks loodud võimalusi.
Ligipääsetavusest võidavad kõige rohkem puuetega inimesed, eakad ja lapsed ning kokkuvõttes võidab kogu ühiskond.
Sõbrad on need, kes näevad inimest
Carmeni tutvusringkond koosneb peamiselt neist, kel pole nähtavat erivajadust. «Õnneks olen ma ka piisavalt otsekohene, et kui keegi suhtub minusse halvasti, siis ma lihtsalt lõikan ta oma sõpruskonnast välja,» tunnistab ta. «Minu ümber on väga ägedad inimesed, kellega käia ja teha ja koos olla.» Sõbrad naise ratastoolist välja ei tee. «Mina olen ikkagi mina ja seda on nad mu ratastooli sees õnneks näinud.»
Ka võõraste heasoovlikkust on ta kogenud – antakse piletijärjekorras koht või aidatakse suurest rahvamassist läbi. Carmen soovitab kõigile: ärge jääge koju konutama! Ta ise soovib saada osa kõigest sellest, mida ka ilma ratastoolita inimesed ette võtta saavad. «Õnneks on nii, et kui oled juba välja tulnud, siis keegi ei ütle, et mis teed siin.»
Kõigega saab hakkama
Carmen on üks neist erivajadusega noortest inimestest, kes saab oma eluga ise hakkama ning on päris iseseisev. «Ma vajan liikumiseks ratastooli abi, aga olen kohanenud oma erivajadusega. Ma saan hakkama kõigega, millega ma tahan hakkama saada.» Ta elab iseseisvat ja sisukat elu. See ei loe mitte midagi, et mõni kõrvalseisja ahhetab, et kuidas ta küll saab... Uskuge, inimesed on leidnud meetodid toimetulekuks.
Sulle meeldis? Kõik «Naistejuttude» 286 osa leiad siit!
Ühine meiega Facebookis, Instagramis ja Spotifys ning iga laupäev kell 11 portaalis Postimees Naine.