Roosimägi on tegev mitmes organisatsioonis: Tallinna ja Harjumaa puuetega naiste ühing, Eesti neurofibromatoosi ühing, Eesti jagamismajanduse liit ja veebikeskkond Helpific. Erivajadustega naiste huvikaitse esindajana alustas ta juba ülikooli ajal, mil tegeles sotsiaalõigusega ja kirjutas oma magistritöö puuetega inimeste õigustest. «Soovin kaitsta puuetega naiste huvisid, et nad oleksid julgemad ja ettevõtlikumad. Puue või krooniline haigus ei pea inimese elu määratlema. See võib paratamatult seda piirata, aga siis tuleb leida viis, kuidas teha asju lihtsalt teistmoodi.»

«Ilukirurgid andsid mulle tunde, et olen naine.»

Viisi, kuidas teha asju teisiti, on Roosimägi leiutanud juba lapsepõlvest peale. Ta põeb geneetilist haigust, neurofibromatoosi, mis tähendab healoomuliste kasvajate teket, luude arengu häireid, pisemat kasvu, skolioosi ja nägemishäireid. Neurofibromatoosi põdevatel inimestel võivad tekkida ka tasakaalu- ja kuulmishäired ning kasvajad siseorganitesse ning ümber selgroo. Lastel on sageli ka õpi- või käitumisraskused.

Roosimägi oli enda sõnul lapsena inetu pardipoeg, suurte silmadega ja kleenuke. Kuna tol ajal ei teatud geneetilistest haigustest kuigi palju, sai ta diagnoosi 12-aastaselt. Tänapäeval räägitakse neist asjust rohkem – näiteks filmis «Elevantmees» on peategelasel neurofibromatoos.

Roosimägi polnud edukast ja rikkast perest, vaid elas emaga kahekesi maal, kus neil oli kõigest puudus. Õnneks tal nupp nokkis ja lõputunnistusel olid vaid viied. Pole ka ime – üksildane tüdruk veetis palju aega raamatukogus. «12-aastasena lugesin juba Äripäeva ning unistasin ettevõtja või ÜRO peasekretäri ametist,» rääkis ta.

Pärast keskkooli läks ta õigusteadust õppima ja temast sai jurist. «Ravi ma lapsena ei saanud, kui jätta välja 12-aastasena skolioosioperatsioon Tallinna lastehaiglas. Mul oli vasakul küljel suur kasvaja, millesse arstid ei sekkunud. Nende põhimõte oli mind ellu jätta, aga esteetiline pool ja kuidas ma end vaimselt tunnen, jäi kõrvale.» Nõnda sai kasvaja edasi areneda ja Roosimägi vabanes sellest alles kuus aastat hiljem, 18-aastasena, kui ta lõpetas gümnaasiuni ja leidis endale arsti taastava kirurgia kliinikust.

Dr Olavi Vasar oli nõus eemaldama selle suure kasvaja, mis kattis Roosimäe terve vasaku külje. «Ta on teinud mulle üle 20 operatsiooni kindlasti, pärast suure kasvaja eemaldamist ka teistes piirkondades. Ilukirurgid andsid mulle tunde, et olen inimene ja naine,» kiitis Roosimägi. «Sain tunda end hulga vabamalt, kanda avatumaid riideid ja käia rannas.» Kui Roosimägi pidi eelmisel sügisel taas kliinikusse minema, et jalga kohendada, sai ta uue diagnoosi, mis ta maailma pahupidi keeras. Sarkoom.

«Sügisel panin tulbisibulaid maha ja mõtlesin, kas ma näen kevadel neid tulpe.»

Roosimäel oli 10–12 aastat olnud ümber selgroo healoomuline kasvaja. Eelmisel suvel algasid tal seljas valud, mis üha kasvasid. Ta oli juba eelnevalt onkoloogide järelevalve all, sest 2018 oli tal gist, mis on ka sarkoomivorm, kuid seda sai õnneks opereerida.

Aasta tagasi saadud diagnoos oli aga lõplik. «Healoomuline kasvaja mutanteerus halvaloomuliseks ning ei allu keemiaravile. Samuti ei saa mulle teha operatsiooni, sest ma jääksin halvatuks, lisaks tuleb sarkoom suure tõenäosusega tagasi – siis oleksin ma lisaks vähile ka voodihaige,» rääkis Roosimägi. «Praegu saan ma siiski kõike teha ja ringi toimetada, ehkki teistmoodi kui enne. Ka kiiritusravi ei saa mulle teha, sest siis saaksid mu neerud kahjustada.»

Praegu jälgivadki arstid, et kasvaja ei liiguks seljaajukanali suunas. «Sain pool aastat keemiaravi, kuid see ei vähendanud kasvajat, küll aga võttis ära valud ja hoidis kasvajat kontrolli all. See pikendab elu, kuid ei ravi mind terveks. Eelmisel sügisel panin tulbisibulaid maha ja mõtlesin, kas ma näen kevadel neid tulpe. Ma nägin.»

Nüüd sai Roosimäel aasta diagnoosist täis ja valud on naasnud, võimalusi midagi selle vastu ette võtta aga napib. «Võin proovida veel üht keemiaravi, et vabaneda valudest ning takistada kasvaja agressiivset arengut.»

«Kui jumal on olemas, siis miks ta tahab, et ma siin olen?»

Saatuselööke on Roosimägi kogenud rohkesti. «Mul on kokku olnud 58 operatsiooni, enamus neist ülirasked. Olen ka kaks rasket avariid läbi elanud. Olen mõelnud, et kui jumal on olemas, siis miks ta tahab, et ma siin olen?»

Kui jumal on olemas, siis võib-olla soovib ta temasugust eeskuju ja toetajat teistele abivajajatele. Operatsioonide ja nendest taastumise kõrvalt lõpetas Roosimägi ülikooli õigusteaduse erialal ja on võtnud ka igasugu täiendkursusi. Ta tegeles üle kümne aasta perekonnaõigusega ja lõi oma ettevõtte. Lisaks on ta juhtinud ja löönud kaasa heategevus- ja teiste organisatsioonide tegevuses, mis võitlevad õiguste ees ühiskonnas. Roosimägi on elanud ka aktiivset seltsielu, palju reisinud, olnud abielus ja tal on teismeline poeg.

Kust kõige selle jaoks vaimujõudu ammutada? Nüüd veel ka selle viimase hoobi, vähidiagnoosiga toimetulekuks? «Olen lapsest saati palju lugenud – ka spirituaalseid, psühholoogilisi ja religioosseid raamatuid –, käinud koolitustel ning mõelnud paljude asjade üle. Olen ka ristitud ja leeritatud, ehkki mulle ei meeldi end ühegi religiooni alla sildistada. Minu juristitöögi eeldab teatud psühholoogilisi teadmisi. Kuna olin ka juba enne raske haigusega, siis vähidiagnoos ei olnud mulle võib-olla nii välk selgest taevast, kui see olnuks tervele inimesele,» ütles Roosimägi. «Kuigi see oli loomulikult mullegi väga šokeeriv, eriti esimene poolaasta, sest seekord oli tegemist millegi lõplikuga.»

Ta tõdeb, et raske haigusega elades on suhtumine ülioluline. «Mu tädi ütles kunagi, et elada tuleb nii, et surm ka sind kardab. Arvan, et need inimesed võetaksegi rutemini ära, kes jäävad voodisse mõtlema, mis kõik kehvasti on ja mida ta ei saa,» ütles Roosimägi. «Olen alati olnud ülimalt aktiivne ja kui sul on elus nii palju asju pooleli, siis ei saagi ära minna.»

«Kui on s*tt olla, siis las ollagi ja kui on põhjust rõõmu tunda, siis nii on.»

Roosimägi toonitas, et ellusuhtumisest rääkides ei pea ta silmas positiivset mõtlemist. «Tänapäeva ühiskonnas meid muudkui sunnitakse positiivselt mõtlema. See on terve äri, õnnetööstus, mis müüb eneseabiraamatuid jms ning mille taga on tegelikult raha. Kõik tunded tuleb endast läbi lasta. Kui on s*tt olla, siis las ollagi ja kui on põhjust rõõmu tunda, siis nii on. Elu ongi duaalne.»

Seda teab ta ka seetõttu, et põeb kroonilist depressiooni, mis käib tal tsüklitena kallal. «Ma ei ütle, et inimene ei peaks olema positiivne ja elujaatav, aga teatud piiri ületades pole see enam eluterve ning tekitab inimestele vaimse tervise häireid juurde. Kõige tähtsam on olla vaba, sest ise tunned end kõige paremini. Igal inimesel on oma elutee ja tempo, kuidas ta suudab eluga toime tulla ning survestamine tekitab stressi. Nii tekibki üha rohkem depressiooni ja teisi vaimse tervise häireid, sest see surve on lihtsalt liiga suur.»

Küll aga ei tähenda kõigi emotsioonide läbi elamine negatiivsusse uppumist, vaid tuleb leida raskete emotsioonide kõrvalt tegevusi, mis teevad meele rõõmsaks. «Mina hakkasin keemiaravi ajal heegeldama salle, ehkki ma pole eales heegeldanud. Ma ei oska heegeldada, kududa, õmmelda ega kooki küpsetada. Kuid nüüd olen ka maalima hakanud, värviraamatuid värvinud ja teinud scrapbook’i.»

Roosimägi tõdes, et depressioon on endiselt tabuteema. «Sellest ei juleta tihti rääkida, eriti kui oled näiteks juht või muul vastutusrikkal ametikohal, nagu jurist või arst. Arvatakse, et depressioon vähendab inimese võimekust spetsialistina, mis ei vasta tõele.»