Naised Köögis: Mis on prostituut ilma kundeta? Helme ütles väga halvasti Eesti meeste kohta...

• Naised Köögis said valmis oma neljanda albumi «Kordub kõik all päikese».
• Albumit esitletakse 4.–14. augustini üle Eesti.
• Naiste looming saab väga palju tuge ja jõudu pärimus- ja rahvamuusikast.

Bändi Naistega Köögis liikmed Sofia Joons Gylling, Katrin Laidre, Kairi Leivo ja Kristiina Ehin on terava pilgu ja tundliku ühiskondliku närviga naised, kes pikivad nii mõistust kui ka hinge vaevavad teemad osavalt oma laulusõnadesse. Näiteks hiljaaegu andsid nad välja loo «Sõjapäevik», mis räägib Ukraina sõjast. Sõda ning Eestis ja maailmas toimuvat arutasime nendega ka intervjuus.

Mida arvab Naised Köögis Eesti valitsuskriisist ja lastetoetuse tõstmise eelnõust?

Laidre: Julgeolekukriisi ajal on kriminaalne tegeleda populismiga. Loomulikult leiame kõik, et lastetoetustega võiks edasi minna, ja neid plaane on varemgi tehtud, kuid pole õige ennast sellega praegu esiplaanile tuua.

Joons Gylling: Mõni teema peaks olema apoliitiline. Laste ja vanuritega on väga karm mängida.

Ehin: Ühe väärika, maailmas tunnustatud, laineid lööva peaministri tekkimine on paljude aastate töö nii ühe naise kui ka kogu Eesti jaoks. Ja lasta sellel vastu tuult minna on praeguses olukorras vastutustundetu ja rumal. Kaja Kallas on esindanud julgeolekukriisi ajal Eestit ja kogu Ida-Euroopa ajaloolist traumaatilist kogemust väga väärikalt. Ta kanaliseerib seda asjatundlikult Lääne-Euroopasse, kus ollakse nendes küsimustes kogenematumad ja rumalamad. Ta harib neid. Mul on selle üle tohutult hea meel.

Leivo: Ja teda ka kuulatakse.

Ehin: Just. Ma ei tea, kas see on juhus, et vastaspooles, selles populistlikus pooles, on eelkõige esil mehed. Ma ei saa kuidagi mööda mõttest, et seal võib olla tegemist kurikavala kadedusega.

Laidre: Arvan, et Eesti rahvas hindab Kaja Kallase tööd praegu rohkem kui kunagi varem. Riigil polegi vaja rohkem kui üht silmapaistvat inimest – räägime siis Soome peaministrist Sanna Marinist või Eesti peaministrist Kaja Kallasest või Leedu välisministrist Gabrielius Landsbergisest. Piisab ühest inimesest, kes suudab oma sõnumit nii veenvalt edasi anda, et kõik suhtuvad sellesse usaldusega.

Milliseid mõtteid tekitab suhtumine, millega Kaja Kallas on pidanud riigikogus toime tulema? Nagu näiteks Kalle Grünthal oma «kust sa, lilleke, siia said»-märkusega, Mart Helme kommentaar Kallase jaki nööpide kohta, mis meenutavad koera silmi jne.

Joons Gylling: See on kahjuks väga tavaline. Ma ei teagi, on see ajaga läinud tavalisemaks või ma lihtsalt ise olen vanuse kasvades seda nii palju näinud. Kuid see pigem tõstab inimest, kelle kohta selliseid märkusi tehakse. See on justkui lasteaed: kui sõnade ja tegudega oma tahtmist ei saa, siis hakatakse kasutama odavaid trikke.

Leivo: Ei rünnata seisukohti, vaid isiklikult.

Joons Gylling: Sama on ka vastupidi. Lihtne on kellegagi manipuleerida komplimentide kaudu.

Loe ka seda: Toomas Uibo: «Ma pole end kunagi staarina tundnud ja loodetavasti see jääbki nii.»

Mis selle hoiaku taga võiks olla? Kas kadedus?

Joons Gylling: Kahjuks ka klišee. Seal taga on näha struktuure, mis hoiavad naisi tagasi. Küsimus polegi selles, mida naine täpselt tegi, vaid põhimõttes, et naised ei tohiks nii teha.

Ehin: Sellel suhtumisel on pikad juured. Ajalooliselt on meestel olnud vaja naisi tasalülitada, alla suruda, ennast tähtsamaks teha. Ja mis sobiks selleks paremini kui välised näitajad.

Miks osa naisi teiste naiste halvustamisega kaasa läheb?

Leivo: Ma olen selle üle imestanud, et naised valivad neid mehi.

Ehin: See kuulub müstika valdkonda, seda võiks analüüsida Igor Mang. (Naeravad.) Ta on pädevam inimene.

Loe ka seda: Kristel Aaslaid: mõnel on suhtes vaja kogu aeg plahvatusi ja kirehoogusid

Joons Gylling: Ka mina ei mõista, kui naised kasutavad teiste naiste kohta samu klišeesid. Sa saed ju oksa, millel ise istud. See mõttemudel lihtsalt ei vii mitte kuskile. Selle eest on vaja psühholoogilist kaitset ja häid kaaslasi.

Mart Helme pelgas ka, et kui Ukraina naised Eestisse tulevad, siis nad võivad hakata prostitutsiooniga tegelema.

Joons Gylling: Mis on prostituut ilma kundeta? Järelikult ütles Helme midagi väga halvasti Eesti meeste kohta.

Ansambel Naised Köögis Foto: promo

Kes vastutab Ukraina-Venemaa sõja eest? Kas Vladimir Putin, Vene sõjavägi, Venemaa kodanikud?

Leivo: See on olnud väga pikk ajalooline protsess, nii et ühtainsat süüdlast polegi võimalik leida. See on vene rahva sõda, mitte üksi Putini sõda.

Laidre: Minu meelest on kõige hirmsam see, et on suudetud muuta inimeste mõttemaailma, nii et nad usuvad, et mõnda rahvust ei peakski olema. Ja nad kiidavad takka tapmistele ning vägistamistele. Vene sõdurid helistavad koju, kust saavad täielikku tuge. Emadelt, naistelt, kellel on endil täpselt samamoodi lapsed kodus kasvamas nagu ukrainlastel.

Ehin: Me seisame silmitsi äärmusliku kurjusega, mis ei taha pähe ära mahtuda. See ei tohigi mahtuda. On tehtud palju katseid mõistatada, mis toimub Putini peas, aga leian, et me ei peagi väga kurja inimest lõpuni mõistma. Piisab sellest, kui saame aru, et ta on kuri ja halastamatu. Ebainimlik.

Leivo: Eesti kaitseväe kolonelleitnant Kaarel Mäesalu ütles tabavalt, et kõikidel riikidel on presidentide hulgas olnud kas kirjanikud, muusikud, näitlejad või humanitaarid, aga Venemaal on olnud juba sajandeid ainult julgeolekutöötajad. See, keda nad valivad, näitab midagi ka rahva kohta.

Joons Gylling: Näiteks kuningatel on kõik avalik ja sümboolne. Venemaal käib aga kõik kuskil tagatoas. See segab mind kõige rohkem asja juures. Ja propaganda.

Ehin: Osalesin hiljutisel Kultuurikoja konverentsil «Muutuv maailm. Kuidas edasi?» ja seal küsiti välisministeeriumi kantslerilt Jonatan Vseviovilt, mis oleks sõja võit. Ta ütles, et üks võidu tunnus on see, kui kurjategijad lähevad kohtu alla ja saavad karistuse. Süüdi on kõik, kes on sooritanud kuritegusid Lääne-Euroopa mõistes, ja nad peavad saama karistuse. Isegi kui nad päriselt seda karistust kunagi ära ei kanna, ripub see neil elu lõpuni pea kohal nagu mõõk. Nad ei saa reisida, nad ei saa end vabalt tunda.

Demokraatia õigluse maksma panemine on tähtis. Lisaks sellele, et me loodame, et Ukraina võidab.

Kuidas oma vaimset tervist praeguses olukorras kaitsta? Lihtne on ju sattuda masendusse.

Leivo: Masendusse on väga kiire tee. Meie ansamblina teeme enda hoidmiseks laule. Värske looming aitab perspektiivi hoida. Kui laulad kevadistest tulbisibulatest taskus, tundub elu helgem.

Laidre: Samas ei vii see muret lõpuni ära. Mul on tänavune kevad olnud süngem ja nukram. Ei saa ka ignoreerida sõda. Teisalt on tunne, et pead teadma toimuvast.

Leivo: Teine teema on ka see, kuidas seletada sõda oma lastele nii, et nende lapsepõlv ei oleks turvatundeta. Kuidas hoida kodus meelerahu ja tasakaalu, et lapsed ei tunneks, et nad on ohus.

Laidre: Sa ei saa last täielikult inforuumist eemal hoida, aga teda ei pea ka uputama sellesse. Meil näiteks ei olegi kodus telekat.

Joons Gylling: Lapsed ei saa aru ka pildimaterjalist, mis meedias on.

Laidre: Oma lapsepõlvest mäletan, kuidas mind hirmutas Afganistani sõda. Nägin seda telekast ja ma ei saanud aru, kus see on ja mida see tähendab, aga hirm oli suur.

Leivo: Tänapäeva meedia toob sõja sulle kodu ukse alla. Ja praegu ongi sõda ukse all. Üks on kindel: me ei tohi tunda hirmu!

Ehin: Mind aitab laul. Lauluõpetaja Natalja Trošina, vana Itaalia häälekooli esindaja, on rääkinud, kuidas panna vaimu valmis, et üldse lauluhäält teha. Tuleb teha uudishimulikku ja aktiivset nägu. Lootusrikas ja maailma suhtes uudishimulik nägu suudab laulda. Mind aitab see väga. Kui viin end meeleseisundisse, et ma loon endale selle näo, siis pole see mask, vaid sisemine häälestus, et mitte võtta elu masendunult ja traagiliselt.

Joons Gylling: Rasketel aegadel on laul vabastav. Saab minna laulude maailma puhkama. Iga laul toob ise mõtted ja hoiakud, häälekasutuse, liigutused. Me võime laulda ka neist asjust, mida me kunagi oma elus läbi ei ela, ja see on väga äge.

Ehin: Et saab võtta mõne nõmeda macho-mehe rolli.

Joons Gylling: Jaa! See on lõbus ning annab võimaluse vaadata elu teisest perspektiivist.

Ehin: Nagu «Sõjapäevikuski» on sõnad, et kui Putin vaataks peeglisse, mis ta seal näeks. «Putler seisab peegli ees, peegel ütleb: «Prrr, sinust tuhat korda ilusam on Volodõmõr.» Selle väljamõtlemine lõbustas meid väga.

Kuidas te kirjutasite «Sõjapäevikut»?

Leivo: Laul tuli spontaanselt päevauudiste põhjal, aga uudiseid tuli pidevalt juurde ja pidime laulu mitu korda ümber tegema. Peaaegu kolm kuud kirjutasime. Iga päev tuli uusi uudiseid.

Ehin: Meil on veel kümmekond salmi, mis lihtsalt ei mahtunud laulu. Mõni uudis läks vanaks juba. See oli omamoodi pikk tee.

Joons Gylling: Hakkasime seda lugu tegema, kui oli šokiaeg. Oli vabastav, kui seda esimest korda esitasime. Sai natuke naerda, naeruvääristada nõmedust, saada jõudu endale tagasi.

Laidre: Ukrainlased ise on öelnud: kui on raske, siis nuta. Kui on väga raske, siis laula. Ja kui on väljakannatamatu, siis tee nalja.

«Naised Köögis», vasakult: Sofia Joons Gylling, Kairi Leivo, Katrin Laidre ja Kristiina Ehin. Foto: Konstantin Sednev

Kurja Putini vastu on tõusnud kangelasena Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi.

Laidre: Tõepoolest, Zelenskõist ei ole saanud mitte ainult Ukraina, vaid kogu vaba maailma kangelane. Talle pakuti sõja alguses ju võimalust riigist põgeneda, aga tema vastas, et tal ei ole vaja küüti, vaid relvi.

Ehin: Kui korra rääkida Zelenskõist kui mitte presidendist, vaid kogu elu koomiku ametit pidanud inimesest, siis tundub mulle, et klouniamet on äärmiselt loominguline, ehe ja sa pead olema kontaktis ka väga palju muuga kui publik. Vajad tundlikku närvi ja suurt elukogemust. Mina suhtun Zelenskõisse kui pika kunstnikutee läbi käinud inimesse, kes on karastunud selles maailmas. Palvetan, et ta peaks vastu selles armutus eluhetkes, kuhu ta on sattunud.

Joons Gylling: See on vist tõesti esimest korda ajaloos, kui keegi luuletab endale presidendirolli ja siis saab see tõelisuseks. Rootslastele tegi nalja, kui kroonprintsessi tulevane pidi käima enne abielu printsikoolis, sest ta oli tavaline mees. Zelenskõil oli aga presidendikool. Think out of the box («mõtle kastist välja») – kõlab nagu nõme klišee, aga ta on seda teinud.

Miks sõja puhul lisandub tapmistele, piinamistele alati ka vägistamine?

Laidre: Kas alati? Vene sõjaväe puhul küll.

Joons Gylling: Ma ei saa aru, kuidas see puhtfüsioloogiliselt on võimalik. Mis neis meestes on, et see võimalikuks muutub? Ma ei saa aru ka sellest, mis nende peas toimub – mis läbielamised need on ja mismoodi need juhtmed paigast ära on läinud.

Leivo: Sajal tuhandel inimesel juhtmed korraga paigast ära ajada on riiklik poliitika.

Laidre: Ma mõtlen ka, et kui see sõda millalgi läbi saab, mis saab kuritegusid sooritanud jõhkarditest. Millised ühiskonnaliikmed neist saavad? Millised lapsevanemad? Kes sealt eluga tagasi lähevad, on ju puhtaverelised jõhkardid.

Joons Gylling: Seal on kindlasti palju rääkimata lugusid, mis jäävad hinge painama.

Ehin: Lugesin hiljuti üle Imbi Paju raamatu «Soome lahe õed» ja soovitan seda kõigile, sest see on praegu väga aktuaalne. Seal analüüsitakse Soome ja Eesti sõda Venemaaga naiste sõjakogemuste kaudu.

Paju võtab luubi alla Lottad, Soome naiskodukaitsjad, kellel oli sõjas väga tähtis roll. Kui aga saabus Nõukogude Liidu «suur võit», vaikiti need kangelaslikud naised maha ja jõuti isegi selleni, et 60ndatel–70ndatel hakati Lottasid alavääristama kui teisejärgulisi sõjahoolekandjaid, kes olevat kandnud ka meeste vajaduste eest hoolt. See oli niivõrd ülekohtune, et lõi Soome naiste, eriti vanemate põlvkondade hinge haava.

Imbi Paju räägib sellest väga huvitavalt ja empaatiliselt. Ta näiteks kirjeldab üht seika, kus Vene sõjavägi ajas Lottade salga jääsaarele ja hakkas neid kohe vangi võtma, aga naised, eelkõige noored Soome naised, otsustasid, et nad pigem veeretavad end jäisesse lahvandusse. Nad tegid massiliselt enesetappe, et mitte langeda vene sõdurite meelevalda, sest nad teadsid, mis järgneb.

Sõjas naine olla on paraku selle hirmsa külje tõttu veel haavatavam ja õudsem. Meeleavaldused, mis on toimunud üle maailma ja ka Eestis, on olnud äärmiselt vajalikud ning hea, et need pole olnud leebed ja pilkupaitavad.

Mida me saame sellest õppida? Me peame naistena seisma ka teiste naiste eneseväärikuse eest. Ja nende eest, kes ei suuda ennast kaitsta, ja nende eest, kes on olnud väga kangelaslikud ja vaprad.

Hiljaaegu jagati sotsiaalmeedias ilusaid pilte Kaja Kallasest ja Sanna Marinist ning nende omavahelist õelikku õlatunnet oli nii hea näha.

Kas te kardate, et sõda jõuab Eestisse?

Laidre: Alguses rohkem. Praegu mõtlen, et kunagi ei tea.

Joons Gylling: Elan Soomes ja mul on pere Rootsis ning ma tunnen end Eestis turvalisemalt kui nendes riikides. Tunnen siin kõike ja tean, kellele helistada, kui midagi juhtub. Lisaks on siin ka mentaalne valmidus teine. Kuid ma olen pidanud läbi mõtlema, mida ma teeksin igasuguste stsenaariumite korral.

Naised Köögis Foto: Kaja Hiis

Naised Köögis lähevad suvetuurile

Ehedad ja vägevad Naised Köögis tuuritavad 4.–14. augustini üle Eesti oma neljanda, värske albumiga «Kordub kõik all päikese».

Naiste looming saab väga palju tuge ja jõudu pärimus- ja rahvamuusikast, mis ühendab rasketel aegadel rahvast. Rahvalaul on aegade tuultes kõva tuleproovi läbi teinud. Ka hiljaaegu ilmunud loos «Sõjapäevik», mis jõudis samuti uuele albumile, on setu salmi viis ja Ukraina rahvalaulu vahemängu meloodia. Kuid Naised Köögis teeb oma sõnad, seaded, esitused ja suuremalt jaolt ka viisid ise.