Rünnak Rahumäe rongipeatuses: miks keegi appi ei läinud?

Pilt on illustratiivne. Foto: Vladislav Musakko/Postimees

Viimaste sündmuste valguses, kus 25. mail Rahumäe rongipeatuses naist ja tema 3-aastast last ning hiljem rongis veel ühte inimest rünnati, on paljudes küsimuse tekitanud: miks keegi appi ei läinud? 

Tavaliselt tunneme end teiste inimestega ümbritsetult turvaliselt ja usume, et kui midagi peaks juhtuma, siis keegi ikka aitab. Kuid kas ikka aitab?

Rahumäel toimunud intsidendis (loe lähemalt SIIT) jäi naine ja tema laps ilma abita. Pealtnägijate seas tekkis «pealtvaataja efekt» ja keegi ei astunud esimest sammu, et emale ja lapsele appi minna.

Miks keegi appi ei läinud ja kuidas oleks saanud aidata?

Põhjuseid, miks rünnaku korral võib abi osutamata jääda on palju. Vaadates olukorda läbi sotsiaalpsühholoogia teooriate, saab seda seletada «pealtvaataja efektiga».

Nimelt kui ümbritsevaid inimesi on rohkem kui üks, on väiksem tõenäosus, et üks inimene appi läheks. Seega suurema tõenäosusega osutatakse abi, kui pealtnägijaid on üks. See juhtub, kuna abi osutamise vastutus on jagunenud kõikide kohalviibijate vahel, siis eeldatakse, et keegi teine astub esimese sammu. Kui keegi tõttab appi, siis suure tõenäosusega tormavad ka teised kohale.

Võimalus sellest efektist üle olla, on seda lihtsalt endale teadvustada ja astuda ise esimene samm. Arusaadav on ka see, et kui on näha, et ründaja on sinust füüsiliselt üle, siis appi minemisega seaksid ka ennast ohtu. Sellisel juhul oleks mõistlik pöörduda kellegi poole isiklikult ja kutsuda ta endaga kaasa abivajajale toeks olema. Antud situatsioonis oleks olnud suureks abiks, kui mõni kõrvalseisja oleks lapse oma tiiva alla võtnud, et ema saaks enda kaitsmisega tegeleda.

Enne sekkumist tuleks arvestada ka võimalusega, et ründajal on relv. Kui sul ei ole võimalik midagi ette võtta, on kõige tähtsam helistada võimalikult kiiresti politseisse ja sündmust dokumenteerida. Hea on ka tekitada segav faktor ehk viia ründaja tähelepanu mujale. Näiteks pöördu rünnatava poole, temalt midagi küsides. See näitab ründajale, et ohver pole üksi. Võib rääkida ka ründajaga ja öelda, et ta lõpetaks selle, mida ta teeb.

Kuidas ennast kaitsta rünnaku korral?

Enesekaitsena on üks tõhusamaid ja esimesi viise rünnaku vältimine. Tuleb vältida selliseid olukordi ja kohti, kus on võimalus rünnaku ohvriks sattuda. Teatud kellaaegadel, pimedatel tänavatel ja kohtades, kus abi on kaugel, ei ole mõistlik üksi liikuda. Kui selline olukord või käik on vältimatu, on hea hoida käepärast näiteks pipragaasi (pipragaasi omamine on lubatud alates 18. eluaastast). 

Esialgu tuleks hädaolukorrast märku anda karjudes. See võib ründaja eemale ehmatada, aga nii ka kuuleb sind keegi ja saab appi tulla või politseisse helistada. Hea moodus enesekaitseks on ka lihtsalt ära jooksmine, kas siis rahvarohkemasse kohta või kui see pole võimalik, siis aitab see ründaja lihtsalt maha raputada. Seaduste kohaselt võib ründajale ka kahju tekitada, kui see on enesekaitseks vajalik. Kuid kui ründaja pole vägivaldne, siis ei ole põhjust kasutada füüsilist jõudu.

Kui näed, et kedagi rünnatakse, tegutse järgmiselt:

• Tee kõva häält, mis annab märku, et olukorras on abi vaja, ühtlasi ehmatab vali kisa ründajat.
• Helista politseisse.
• Pöördu kõrvalseisja poole, et koos appi minna.
• Aja ründaja segadusse, ehk hakka tema või rünnatavaga rääkima. 
• Kasuta äärmisel vajadusel pipragaasi.
• Olles ise rünnaku ohver, siis jookse, karju, pöördu kellegi poole isiklikult, et ta tuleks appi.
• Võid enda kaitsmiseks ründajale füüsilist kahju tekitada. Nii vähe kui võimalik, nii palju kui vajalik.