HULLUNUD SÕDURID ⟩ Mis toimub ründajate peas, kuhu kaob inimlikkus ja vastutus oma tegude eest?

Foto: Shutterstock

Ukraina rindeuudised meenutavad üha enam õudusunenägu – vägistatud lapsed ja vanaemad, kohutavad piinamised. Hiljuti ehmatas avalikkust teade sellest, et agressori väed on halastamatu tsiviilisikute tapmise kõrval relvad hoopis üksteise vastu suunanud. Kas täie mõistuse juures inimene tõesti teeb selliseid asju? Huvitavalt mõtestab protsessi lahti Nobeli preemiaga tunnustatud William Golding oma tuntuimas teoses «Kärbeste jumal», mille pealkirjast on saanud ülemaailmselt mõistetav sümbol.

Seiklusjutu vormis sügav psühholoogiline teos illustreerib inimloomuse mustemat poolt – enamikus inimestes on vaen ja toores tung tappa, mis äärmuslikes tingimustes välja lööb. Kui kollektiivne tegutsemine kaotab ka isikliku vastutuse, langeb inimene loomalikule tasandile ning on valmis omakasu või hirmu tõukel kasvõi teise kõri kallale minema.

«Hullunud diktaatori oleks vabalt võinud peatada juba alguses, poleks järgnenud neid õudusi. Diktaatorid tuleb hävitada eos!» ütleb saate «Müstiline Venemaa» saatejuht ja ajaloolane David Vseviov. Kas sama tuleks teha hullunud sõduritega? Kui inimene on minetanud inimlikud jooned, kas on üleüldse veel mingit alust temast inimlikkust oodata? Vseviov hoiatab passiivsuse eest, rõhutades – kui ei tegutseta otsustavalt kohe, saab lõpptulemusena ohvrite arv olema tuhandeid kordi suurem.