On hämmastav, kuidas midagi nii lihtsat nagu inimeste kokku tulemine ja oma südame jagamine võib muuta iseenda ja ümbritseva reaalsuse tunnetust nii võimsalt. See on tervendav ja elluäratav, eriti ajastul, mil tavainimese elu on üha rohkem robotiseeritud.
Viimase kümne aastaga on saanud enesearengu ja oma vaimsusega tegelevate inimeste maailmas üha olulisemaks südameringid - sinna alla kuuluvad nii naiste-, meeste- kui ka ühisringid, mis võivad omada kindlat teemat või taotlust, aga olla ka lihtsalt juturingid, kus tuleb esile täpselt see, mis kellegi jaoks oluline ja mida ta soovib väljendada.
Sellised jagamisringid pärinevad põlisrahvaste vanadest kultuuridest ning olid põlisameeriklaste seas äärmiselt olulisel kohal. Niimoodi võeti vastu tähtsaid otsuseid ja jagati infot. Nagu nimigi ütleb, istuti siis tavaliselt ringis maas ja järjest käest kätte käis jutupulk, mis julgustas ringisolijaid end ausalt väljendama ning puhtalt südamest rääkima. Rääkis see, kelle käes jutupulk parajasti oli, ning teised kõik kuulasid. Jutupulk sümboliseerib, et iga ringisolija mõtteid ja lugusid austatakse.
Sellele, kes jutupulka enda käes hoidis, ei tohtinud mitte keegi vahele segada, kuni ta andis märku, et on lõpetanud. Teised pidid samal ajal respekteerivalt kuulama ning tema sõnumi vastu võtma. Igaüks ringis sai võimaluse jutupulka enda käes hoida, oma mõtteid ja tundeid jagada. Kui jutupulga saanu ei soovinud rääkida, võis ta selle austusega järgmisele inimesele edasi ulatada. Ringis viibides on kõik võrdsed ja omavahel ühendatud.
Samasugused reeglid kehtivad erinevates südameringides, mida peetakse tänapäeval.
Mille poolest erineb see tavalisest koosviibimisest?
Sõpraderingis ja ka töökollektiivides märkame tihti, et on keegi, kes domineerib ja räägib teistest üle, ning samas keegi, kelle eneseväljendusele jääb minimaalne ruum. Need viimased aga ei soovigi end kuidagi kehtestada, sest nad ei ela selliste reeglite järgi, et peaks end vägisi kuuldavaks tegema – nad jäävad ootama, et ehk keegi kunagi märkab ja kuulab neid.