R, 7.10.2022

NAISTEJUTUD ⟩ Reisimine hullul ajal: «Seisin lühikeses kleidis bordelli trepil, selja taga silt «Happy hour»...»»

Suur galerii rannapilte
Kristina Herodes
, ajakirjanik
Reisimine hullul ajal: «Seisin lühikeses kleidis bordelli trepil, selja taga silt «Happy hour»...»»
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments

Reisimine tänases maailmas ja praegusel ajal võiks vabalt kanda hoiatavat silti «ainult hulludele». Vähemalt viitavad sellele meie rohkem ja vähem naljakad ning vahel ka väga piinlikud reisiseiklused. Naistejutud annavad sel korral võimaluse korraks muremõtted välja lülitada, maailmas toimuvale traagikale mitte mõelda ja elu kergema pilguga vaadata. Saad kindlasti ka turvaliselt meie üle naerda. Seksikaid seiklusi selles saates jutustavad kirglikud reisisellid Triin Palmipuu ja Kristina Herodes.

«Bordell oli väga meeleolukas koht,» meenutab Triin oma reisi Dominikaani Vabariiki. «Mul oli hommikul vaja tööle helistada ja tulin välja tänavale levi otsima. Ja kõik need väiksed kohalikud tormasid mind jumaldama! Sest kui bordelli trepile astub lühikeses kleidis, tagumikuni juustega blondiin, selja taga silt «Happy Hour», siis seda ebatervet tähelepanu on ikka palju. Mingi puuviljaleti müüja tuli kobara banaanidega mu kätt paluma.» Mis edasi sai? Seda saad kuulata värskest Naistejuttude saatest.

Kristinka jutustab väga veidrast merereisist. Lõbus seiklus juhtus Gozo saarel Malta kõrval imelisel merereisil, kuhu üks kohalik noormees tüdrukud meelitas. «Vaatan koralle, aga paadimees innustab: «Tõuse püsti, tõuse püsti!» Tema koguaeg loksutab paati. Ja siis ühel hetkel läks ta unelm täide - kaotasin tasakaalu ja tema sai krahmata mul päästvalt puusadest kinni. Kutt oli sama roosa näost nagu mu bikiinid, ta oli nii õnnes!» 

Malta on väike, soe ja soodne paik, kuhu puhkama minna. Suplus Gozol, vahetult pärast lõbusalt merereisilt naasmist. FOTO:
Malta on väike, soe ja soodne paik, kuhu puhkama minna. Suplus Gozol, vahetult pärast lõbusalt merereisilt naasmist. FOTO: Foto: Nele Talussaar

Nendel, kes igal poole ronivad, nendel ka juhtub. Maailmas, kus on justkui tugevdatud kõikvõimalikku kontrolli, jäävad vahel peamised asjad sootuks kahe silma vahele. «Valgustati siitpoolt ja sealtpoolt, kehatemperatuuri mõõdeti mitu korda. Aga selgus, et minu reisidokument oli kaotanud kehtivuse neli kuud tagasi...» jutustab Triin Palmipuu. Ehmatus oli väga suur.

Triin jagab muljeid ka eksootiliselt reisilt Seišellidele. «Seal on need soojad ööd, mida Eestimaa suves on umbes kolm tükki hooaja peale. Saar on imeilus, lopsakas taimestik. Seal on hiiglaslikud 150-kilosed kilpkonnad, seal on palju head toitu ja palju kallist alkoholi. Kõik saarekesed on seal hästi-hästi erinevad. Vaktsineerimine ei ole seal riigis oluline.»

Kuid ka paradiisis puhates juhtub ootamatuid seiklusi. «Veetakso pidi meid viima Kilpkonnasaarele. See kõik pidi olema väga romantiline ja kaunis - kõnnid põlvini soojas vees, siis hüppad paati. Aga just sel ajal, mil see meresõit oli, ladistas nii kõvasti vihma, et ma ei saanud silmi lahti hoida, see oli nii valus! Nagu ämbrist.» Ja siis ütles paadikese mootor üles! «Oleme keset ulgumerd ja paat jääb seisma. Kõps - paat on laine peal ja plärts - ta kukub sealt alla. Kohalik paadimees ütles, et vesi läks bensiinipaaki.» 

Triin Palmipuu Kilpkonnasaarel Seišellidel
Triin Palmipuu Kilpkonnasaarel Seišellidel Foto: Triin Palmipuu

Kristinkale sattus Roheneeme saartel ette ebatavaliselt edev surfiõpetaja, kes tõmbas tohutu draama käima täiesti ootamatust kohast. Kalda ääres oli tugev murdlaine koht, kust valesti üle sõites oli võimalus tõsiselt ära lõhkuda nii purjelauda kui iseennast. «Korraga hakkas surfiõpetaja Marco nagu ogar röökima. Ta nii palju sahmis ja karjus, et mul läks täitsa pea sassi.» Järgnev sündmus kindlasti tegeliku õnnetuse mõõtu välja ei andnud, küll aga oli see maailma lõpp surfiõpetaja jaoks - tema jäi oma prillidest ilma. «Ta kogu oma kehaga näitas oma solvumist välja: «Ah nii! Mina enam teiega ei mängi!» Nägime sama surfikutti teisel päevaln kui käisime lohet sõitmas ja nii kui tema meid nägi keeras ta kannal ringi ja marssis minema.» Surfikutt väljendas nii dramaatilist pahameelt nagu oleks meil mõni eriti hirmus kuritegu tema vastu hinge peal.

Roheneeme saartel oli hea tuul, aga selle eest üsna tülikad ja tujukad surfiõpetajad.
Roheneeme saartel oli hea tuul, aga selle eest üsna tülikad ja tujukad surfiõpetajad. Foto: Marko Külaots

«Meie hotell oli küll väga kaunis, luksuslik ja otse ranans. Aga see teenindus... Hotelli administraator ei osanud seda asja lahendada ja edaspidi iga kord kui ta mind nägi ta peitis ennast leti alla või lihtsalt teeskles, et ta mind ei näe,» jagab Triin Palmipuu omapäraseid teeninduskogemusi Bulgaariast. Mis parata, igas riigis oma stiil. Ida-Euroopa külalislahkust tuleb ette mitmes erinevas vormis.

Triin Palmipuu reisiseiklused.
Triin Palmipuu reisiseiklused. Foto: Triin Palmipuu

Triin ja Kristinka on mõlemad seda tüüpi reisisellid, kellele meeldivad seiklused ja spontaansus, mitte ülearu puiselt planeeritud retked. «Väga tore on sõbruneda kõikvõimalike kohalike inimestega. Aga mulle ei meeldi kui turist topitakse mingisse ette valmistatud tootesse ja põhimõtteliselt oled sa seal lõksus - kui sisse lähed, siis enam välja ei saa. Siis sa pead tegema kogu programmi kaasa, kõik kivihunnikud üle vaatama!» «Jaa, kõik odaotsad ja leivalabidad,» lisab Triin naerdes ja jagab isiklikke hirmulugusid ekskursioonile sattumisest. «Tuuribuss - mul ei lähe iila meelest ära. See algas hirmvara ja reisiseltskond olid kõik pensionärid. Nägin seal bussis 14 erinevat viisi kuidas mehed varjavad oma kiilaspead. Sa oota-oota, see läks veel hullemaks! Ilus päev ja me lihtsalt raiskame selle ära - istun mingis napakas haisvas bussis ja vaatan pensionäride seitleid! Siiamaani heidan sõbrannale ette, et niisuguseid ekskursioone ära palun enam osta.»

Triin Palmipuu leiab, et reisimine on parim investeering - neid muljeid ja elamusi ei saa mitte keegi ära võtta.
Triin Palmipuu leiab, et reisimine on parim investeering - neid muljeid ja elamusi ei saa mitte keegi ära võtta. Foto: Triin Palmipuu

Tulihingeline Itaalia fanaatik Kristinka sattus Cinque Terre tuuril samuti huvitavasse seltkskonda. «Terve laev oli täis topitud kõikvõimalikke kriiskavaid turiste. Seal oli üks vaatamisväärsus ka - ultralühikeste shortsidega naine, kes viskas laias kaares oma jalgu. Ta oli nii julge! Tantsiskles ja naeris. Tal olid kumerad, pikad, kollased hambad ja ta oli umbes 80 aastane. Aga see kõik oli nii lahe! Tal olid ümber mingid vanataadid ka, kes talle jumaldavaid pilke saatsid ja pilte tegid.»

Pisike Portobello Sestri Levantes. Unistuste rahulik rannapuhkus ajaloo kallistuses.
Pisike Portobello Sestri Levantes. Unistuste rahulik rannapuhkus ajaloo kallistuses. Foto: Marko Külaots

Maailma avardamine on niisugune asi, et kui sa oled juba maitse suhu saanud on väga raske muuta oma maailma taas väiksemaks tagasi. Selge see, et turvalisus on esmatähtis, kuid teiste jaburatele juhtumistele kaasa elada võiks ometi olla turvaline ja tujutõstev. 

Kui Sulle meeldis, siis leiad kõik Naistejuttude varasemad osad siit!

Tänases maailmas me vajame naeru rohkem kui kunagi varem. Selles saates ei maini me kordagi kõige karmimaid teemasid. Hulgaliselt reisilugusid ja lõbusaid seiklusi leiad portaalist reis.postimees.ee 

Märksõnad
Tagasi üles