E, 5.12.2022
Lapsena vägistatud Maris: «Tulin Pärnu jõe ääres teadvusele, kui see mees mind kägistas...»
Maris Elli Foto: Keit Vahtramäe
Marju Rõmmel
, Sõbranna tegevtoimetaja
Lapsena vägistatud Maris: «Tulin Pärnu jõe ääres teadvusele, kui see mees mind kägistas...»
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments 7
  • Esmakordne paljastus: kõigest 13-aastasena vägistatud naise kohutav kogemus.
  • Üks hoidis mind kätest-jalgadest kinni, teine vägistas.
  • Kui tüdruk teadvusele tuli, vaakus ta peaaegu hinge.

Süü- ja häbitunne on ühed põhilisemad tunded, mis seksuaalvägivalla ohvreid saadavad. Maris Elli on Pärnumaalt pärit 30-aastane naine, kes on lapsepõlves korduvalt seksuaalvägivalda kogenud, kuid kes söandab oma lugu alles 16 aastat hiljem jagada.

Maris oli vaid 13-aastane, kui teda esimest korda vägistati.

«Saime sõbrannaga tuttavaks kahe vanema poisiga, kes olid 15- ja 16-aastased. Poisid küsisid, kas hakkaksime nendega «käima» ja olime elevusega nõus,» kirjeldab Maris, kes poiste vastu seksuaalset huvi küll ei tundnud, kuid käest kinni hoidmise mõte tundus väga armas. Naiivne tüdruk ei osanud tol hetkel aimatagi, millised õudused teda romantika asemel ees ootavad.

Tüdrukud olid vanemate poiste tähelepanust meelitatud ning peagi läksid nad kavaleridele ka külla. «Esimene kord käisime ja vaatasime niisama. Teadsin, et ma ei tohi kodust kaugemale minna, kuid samas tundus see ka huvitav,» meenutab naine. Teisel korral pidid tüdrukud uuesti poisse külastama, kuid ühel sõbrannadest tuli midagi vahele ja Maris läks üksi. Siis see juhtuski.

«Kui asi oli tehtud, läksid nad toast välja...»

Kolme lapse ema Maris unistab tulevikus oma teraapiatoa avamisest.
Kolme lapse ema Maris unistab tulevikus oma teraapiatoa avamisest. Foto: Keit Vahtramäe

«Ma olin seal ja nad (poisid - toim.) panid ukse lukku. Üks hoidis mind kätest-jalgadest kinni, teine vägistas ja tegi minuga muid rõvedusi. Karjuda ma ei saanud, sest nad hoidsid mu suud kinni, samuti polnud rabelemisest kasu. Kui asi oli tehtud, läksid nad toast välja ja jätsid ukse lahti, justkui näitades, et olen nüüd vaba,» kirjeldab Maris, kes tahtis šokiseisundis teise korruse aknast alla hüpata, kuid viimasel hetkel end siiski peatas.

«Läksin bussiga koju ja olin endast täiesti väljas. Inimesed bussis nägid, et nutan, kuid keegi ei küsinud midagi. Kui koju jõudsin, tundsin end nagu mingi hoor ja üritasin seda rõvedust ning räpasust enda küljest maha pesta. See kestis pikki aastaid, aga tänaseks ma end nii ei tunne enam.» tunnistab Maris.

Paar aastat hiljem uus rünnak Pärnu rannapeol

Kui Maris 15-aastasena poodides tooteesitlejana töötas, pandi ta üsna kiiresti ka alkoholi pakkuma. «Poodides tiirlesid minu ümber turvamehed, kes õhtuti ööklubides töötasid. Mulle anti teada, et võin kõikidesse klubidesse minna ja saan tasuta sisse. Nii et alaealisena klubis olemine ei olnud midagi väga erakordset minu jaoks.»

Ühel suveõhtul baaris tuli 15-aastase Marise juurde kena kolmekümnendates mees, kes tegi talle joogi välja ja ajas niisama meeldivat juttu. Neiu oli meelitatud ega osanud alguses midagi kahtlustada, kuid jooki juues hakkas tal peagi halb ja pilt hägustus. «Mäletan ähmaselt, kuidas läksime ümbertkinni mööda Pärnu ranna äärt muuli poole. Vahepealsest ma ei mäleta midagi.»

«Ta lasi mul püksid üles tõmmata ja me läksime sealt eri suundades minema,» meenutab Marist õuduste ööd Pärnu jõe ääres.

Kui Maris teadvusele tuli, vaakus ta peaaegu hinge. «Ärkasin Pärnu jõe ääres, jalad olid kui jäätükid, külmas vees. See mees kägistas mind. Ilmselgelt oli ta mu juba vägistanud, sest mu püksid olid alla tõmmatud. Tundsin, kuidas mu hing reaalselt väljub kehast. Ma nägin kusagilt kõrgemalt enda keha seal all vedelemas ja seda meest mu peal mind kägistamas,» kirjeldab Maris õuduseid.

Ta ei saanud karjuda ning tugevale mehele vastu hakkamiseks polnud piisavalt jõudu. «Lihtsalt vaatasin talle silma. Ju mu pilk puudutas ta südametunnistust, sest ta jättis järgi ja ronis mu pealt maha. Ta lasi mul püksid üles tõmmata ja me läksime sealt eri suundades minema.»

Tänaseks tõdeb Maris, et tõendeid tal pole ning kuriteod on samuti aegunud.
Tänaseks tõdeb Maris, et tõendeid tal pole ning kuriteod on samuti aegunud. Foto: Keit Vahtramäe

Maris mäletab, et oli hirmunud ja nuttis terve tee koju, kuid suurim mure oli hoopis, et ema saab pahaseks. «Muretsesin, et ema saab pahaseks, et uued heledad teksad ära määrisin,» ütleb naine, kes taaskord lükkas traumeeriva kogemuse enda teadvusest välja. Alles palju aastaid hiljem jõudis talle kohale, et oli tol ööl väga napilt surmasuust pääsenud.

Miks Maris sellest alles nüüd räägib?

Tänaseks tõdeb Maris, et tõendeid tal pole ning kuriteod on samuti aegunud. Veelgi kurvemaks teeb asjaolu see, et ta ei julgenud endaga juhtunust õigel ajal rääkida ning samuti ei märganud keegi lähedastest, et neiuga on midagi lahti. 

Maris ise hoidis kõike kiivalt endas kuni eelmise aastani. Süü- ja häbitunne on ühed põhilisemad tunded, mis seksuaalvägivalla nii nais- kui meessoost ohvreid saadavad ning vaikima sunnivad. Lisaks ei tahtnud Maris, et keegi teine peaks tundma omakorda valu temaga juhtunud pärast.

«Tänaseks olen piisavalt endasse vaadanud ja nende teemadega tegelenud. Nüüdseks olen aru saanud, et häbi ei ole minu kanda. Häbi on nende kanda, kes selliseid tegusid teevad.»

Korduvalt seksuaalvägivalda kogenud Maris mõtles aastaid, kas rääkida oma lugu või mitte. «See oli minu sees alla surutud ja ma ei tahtnud sellega tegeleda. Kui olin elus saavutanud lõpuks turvatunde, oli ka sel teemal lõpuks turvaline üles kerkida. Ma ei saanud seda enam peita,» ütleb Maris, kellel tekkis lapsepõlves kogetu tõttu psühhoemotsionaalne kurnatus ja teised tervisehädad.

Maris hakkas enda tervendamiseks erinevates teraapiates käima ja vaatas otsa tõsiasjale, et vaatamata välisele kuvandile, ta ei väärtustanud ega armastanud end nende aastate jooksul päriselt. Marise jaoks kõige esimene samm oli tunnistada enda lugu ning hakata sellest järgemööda rääkima. Ka tema vanemad said lõpuks teada.

«Mingid aastad ma süüdistasin neid, et nad ei osanud näha, mis minuga toimub, kuid tänaseks minus süüdistamist enam ei ole ja ma näen, et neil on tohutult kahju,» ütleb naine, kes on aastate jooksul peamiselt raamatutest, joogast, erinevatest kursustest, massaažidest ja rännakutest abi saanud. Ka pikad jalutuskäigud, joonistamine, laulmine, muusika ja podcastide kuulamine aitasid tal endaga rahu sõlmida.

«Fakt on see, et enamus seksuaalkuritegusid jääb teatamata ja seega vägistajad ja ahistajad karistuseta. Muidugi ka aastaid hiljem tasub inimesed vastutusele võtta, eriti need, kelle puhul on kahtlus, et nad tegutsevad edasi,» ütleb Maris.
«Fakt on see, et enamus seksuaalkuritegusid jääb teatamata ja seega vägistajad ja ahistajad karistuseta. Muidugi ka aastaid hiljem tasub inimesed vastutusele võtta, eriti need, kelle puhul on kahtlus, et nad tegutsevad edasi,» ütleb Maris. Foto: Erakogu

«Tänaseks olen piisavalt endasse vaadanud ja nende teemadega tegelenud. Saan ja julgen nendest teemadest ilma paanikasse sattumata rääkida. Nüüdseks olen aru saanud, et häbi ei ole minu kanda. Häbi on nende kanda, kes selliseid tegusid teevad. Mis veelgi tähtsam - tahan, et minu lugu annaks innustust teistele ohvrirollist välja astuda. Et nad alistaksid oma hirmud ja teaksid, et sellest on väljapääs. Ohvrirollis olles pole meil väge ja jõudu!» ütleb Maris. 

Eluterve lähedus on kaduma läinud

Seksuaalvägivalla lood on küll äärmiselt ebamugavad ja vastikud, kuid ühiskonnas tuleks luua laiemat arutelu selle pinnalt, mis üldse loob sellise vägivaldse võtmise, mis on tegelikult väga laialdane.

«Mida meie vanematena oma kasvatuses loome, et tekivad need agressorid ja ka ohvrid, kes ei taju ohtu piisavalt vara?» tõstatab Maris väga olulised küsimused, sest seksuaalne vägivald on tegelikult ühiskonnas haigus, mille kaudu eluterve lähedus on kaduma läinud ja see on asendunud suhtumisega «tugevam võtab, mida tahab».

Tema sõnul on alguses kõik ju väikesed tüdrukud ja poisid, kuid ühel hetkel see nihkub. Nihkub sellega, et neid endid suure tõenäosusega lapsena väärkoheldakse. See ring tuleb kuidagi peatada inimeste teadlikkuse tõstmisega ja sellega, et inimesed räägiksid kõik endast välja. Siis ei julgeta nii palju enam ka väärkohelda, sest kardetakse vahele jääda.

Maris annab nõu teistele seksuaalvägivalla ohvritele

Maris on kindel, et seksuaalvägivalla ohvrite seas on palju neid, kes soovivad teisi aidata. Läbi traumade me tihti kasvame tugevateks empaatideks. «Mina ise olen võtnud inimeste aitamise ja tervendamise suuna. Olen läbinud palju erinevaid energiatöö kursuseid, sh Reiki 2. astme kursuse ja õpin nüüd Alar Krautmani Terviseakadeemias Idamaade meditsiini. Tulevikus avan kindlasti oma teraapiatoa,» teatab naine.

Olles ise ema, rõhutab Maris, kui oluline on kodudes, lasteaedades ja koolides avameelsemalt eriteemadel eakohaselt arutleda, et lapsi julgustada oma mure jagama.

Marise soovitused seksuaalvägivalla ohvritele ja nende lähedastele:

  • ära lase väljas käes võõrastel endale jooki välja teha.
  • ära mine üksinda võõrastele külla.
  • julge öelda «EI» ja usalda oma sisetunnet.
  • koolis ja kodus võiks märgata, kui lapse käitumine järsult ja kardinaalselt muutub.
  • mitte eakohane seksuaalne käitumine on ohumärk.
  • kui ohver püüab rääkida, siis palun kuula ja usu teda. Kui kodustele rääkida ei julge, leia endale usaldusisik sõbranna või psühholoogi näol.

*Maris jagab oma mõtteid Hinge Vikerkaar lehel, aga on hiljuti loonud ka Facebooki toetusgrupi seksuaalvägivalda kogenud inimestele. Seal on soovi korral võimalus jagada oma lugu (ka anonüümselt), grupi liikmed soovitavad omast kogemusest erinevaid teraapiaid, psühholooge, raamatuid, filme, podcaste jms, mis on neid aidanud. 

Oluline on pöörduda abi järele ja säilitada tõendid

Reimo Raivet, Põhja prefektuuri seksuaalkuritegude ja lastekaitse grupi juhtivuurija: 

Tihtipeale tunnevad ohvrid end süüdi ja ei julge juhtunust rääkida. Ohver ei ole kunagi süüdi, süüdi on teo toimepanija. Vanemad võiksid tekitada oma lastele turvatunde, et laps võib iga oma murega nende poole pöörduda kartmata, et saab pahandada või karistada. Laps võib rääkida ka mõnele teisele täiskasvanule, keda usaldab või pöörduda ohvriabi või lasteabi liinile.

Vägistamine on esimese astme kuritegu ja kui ohver on täiealine, aegub see 10 aastaga. Kui kuritegu pandi toime alaealise suhtes, siis kuritegu aegub 10 aastaga kannatanu 18-aastaseks saamisest.

Me usume igat vägistamise kannatanut, kes meie poole pöördub, kuid igal juhul lasub meil tõendamiskohustus. Aega möödudes tahes tahtmata on üha vähem tõendeid ja me ei saa kahjuks lubada, et suudetakse ära tõendada kõiki vägistamisjuhtumeid. Kuid uurijad otsivad neid tõendeid ja muud infot, mis võib aidata kurjategija vastutusele võtta.

Mida kiiremini pöördub inimene politseisse, seda suurem tõenäosus tõendeid leida. Kui inimene on langenud kuriteo ohvriks, on oluline mitte hävitada tõendeid. Kui inimene ei soovi alustada politseisse pöördumisega, siis võib pöörduda seksuaalvägivalla kriisiabikeskusesse (SAK). Sealsed meedikud osutavad abi ja samuti on koolitatud võtma ja talletama tõendeid, mida politsei saab hiljem kasutada.

Samuti tuleks alles hoida teisi tõendeid, mis näitavad seotust võimaliku toimepanijaga, nt sõnumid, kirjavahetus, telefonikõnede logi jms. Abi seksuaalvägivalla korral leiad siit.

Enamik ei suuda sellise ränga traumaga toime tulla

Made Laanpere MD, PhD vanemarst-õppejõud:

Maris on tõeliselt tunnustamist väärt oma loo rääkimise eest ja mul on väga hea meel, et ta on tänaseks terve seksuaalvägivalla üleelanu.

Marisega juhtunu ei ole kahjuks erand ning just sellised lood noorte naistega leiavad aset iga päev. Ka on tüüpiline seksuaalvägivalla ajal ja vahetult pärast seda kogetu. Mis on aga erakordne, on see jõud, mis Marist abi otsima suunas ning süü lõpuks süüdlasele positsioneeris. Selles loos on vastused sageli ette tulevatele küsimustele, isegi süüdistustele, miks ohvrid ise kohe abi ei otsi: see on kõikehõlmav trauma ja sellega elamiseks, edasi minemiseks ja toimetulemiseks on vaja aega ja toetavat keskkonda. Enamik ei suuda seda kunagi.

Kindlasti on suurim mõjutaja õnn kasvada vägivallavabas keskkonnas, kuid ka nende lugude taga on suurelt näha naiste ja meeste ebavõrdse positsiooni kõrvad. Kellel on ajalooline privileeg võtta (kasutades selleks ebavõrdset positsiooni, jõudu, uimastamist) ja kellel on kohustus anda. Kas nõusolek igasuguseks seksuaalseks tegevuseks on sõnakõlks või seadusega garanteeritud enesemäärmise õiguse väljendus. Viimane aeg on ka Eestis jätkata diskussiooni nõusoleku teemal seadusandluses.

Abiks ohvrile:

  • Mine kohta, kus Sul on turvaline. Hä- daolukorras helista 112.
  • Kui Sul on tõsised vigastused ja vajad kiiret arstiabi, siis helista 112.
  • Ära pese, ära vaheta riideid – see on hädavajalik tõendite kogumiseks.
  • Kui kogesid seksuaalvägivalda viima- se 7 päeva jooksul, võid olla hirmul, segaduses ja kardad abi otsida.
  • Pöördu võimalikult kiiresti seksuaalvägivalla kriisiabikeskusesse.
  • Sealne eriettevalmistusega meeskond mõistab sind ja oskab aidata.
Märksõnad
Tagasi üles