KOLUMN ⟩ Vangi naisel sai lõpuks villand: ma ei jaksa teda ära oodata ja me läksime lahku

Foto: Shutterstock

Elu ei halasta mitte kellegi peale. Ükstapuha, kui suured unistused, lootused või usu sa kellessegi teise peale iseenda paned, õpetab elu sind õiget fookust tagasi tooma. Kogu minu tulevik, terve minu minevik oli ehitatud minu ja Kaarli ühisele teerajale. Tänaseks on see kõik kokku varisenud, kirjutab Ronja, kelle (nüüdseks endine) mees kannab karistust ühes Eesti vanglas.

«Arvestades olukorda, olen ma olnud ülearu mõistev,» kirjutab mulle sõnumis Kaarli vanaema, nõudes tagasi aasta alguses laenatud rahasummat, mida vajasin, et osta uus auto. Enamus rahast oli mul endal olemas, vajasin 900 eurot juurde, et auto, mille ostaksin, oleks tõesti ka töökindel. Siis tuli koroona ning minu sissetulekud, või noh, 2/3 neist, kadusid. Siiani veel üritan kuidagi sellest august välja rebida. Kuu lõpud on alati stressirohked, sest iga kuradima sent on arvel ja alati on puudu.

Mul ei ole mitte kellegi peale loota, mitte kelleltki abi paluda. Ma majandan ennast ja oma lapsi üksinda. Väikelinnas, kus tööd on vähe, kuid hinnad kõrged ja elu on kallis. Ma vihkan virisemist ja ma ei salli pessimismi, kuid pagan võtaks, see pole ka kellegi elu, mida ma elan.