Tarkuseteri meegurmaanidele: kust saab lavendli- või rosmariinimett?
13. november 2020, 14:12
/nginx/o/2020/11/13/13473401t1ha121.jpg)
«Mesi on nagu vein: kaugelt vaadates on iga purgike samasugune nagu teisel, aga lähemalt uurides on igal oma värv ja maitse. Nii sünnivadki küsimused: miks mõni mesi on tume ja teine hele? Kas üks mesi on kasulikum kui teine?» kirjutab Krista Kivisalu oma raamatus «Meie mesilased».
«Mee värv oleneb kõige rohkem muidugi taimedest, kust nektar on korjatud, aga ka korje ajal valitsenud ilmast ja aastaajast.
Puhtalt ühe taime mett Eestis peaaegu ei ole. Meie taimede massilisem õitseaeg langeb kolmele – neljale nädalale suvesüdames ja mesilased ei ole korje suhtes aspergerlike joontega. Nad ei mõtle, et siia kärge paneme ainult pärna ja sinna kogume ainult võilille. Eestis on enamasti tegu segaõiemeega. See on Eesti rikkus ja eripära maailmas, märk bioloogilisest mitmekesisusest ja sellest, et enamasti käivad mesilased looduslikes korjapaikades. Mujal Euroopas, seal, kus metsikut loodust on vähe, mõjutavad mee koostist kultuurtaimede massiivid, mida mesilased tolmeldavad, nii valmib tarudes monomesi.
Näiteks võib traditsiooniliselt ühe taime mett kaasa osta järgmistest riikidest:
- akaatsiamett – Ungarist, Rumeeniast, Bulgaariast
- apelsinimett – Hispaaniast, Mehhikost
- eukalüptimett – Austraaliast, Argentinast, Hispaaniast
- kanarbikumett – Ühendkuningriigist
- kastanimett – Itaaliast, Prantsusmaalt
- lavendlimett – Prantsusmaalt, Hispaaniast, päevalillemett – Prantsusmaalt, Hispaaniast
- rosmariinimett – Prantsusmaalt, Hispaaniast
- tüümianimett – Kreekast, Uus-Meremaalt, Prantsusmaalt, Hispaaniast
Muidugi võib Eestiski saada mett, mis nime järgi on ühe taime mesi. Märgistamisnõuete järgi peab selles olema vähemalt 50 protsenti ühe taime nektarit. Sellisel juhul on mesitarud kohas, kus üht taime väga palju korraga õitseb, olgu siis keerispea või tatrapõllu ääres või pärnasalus (aga neid viimaseid on Eestis vaid mõnes kohas, näiteks Järvseljal ja Heimtalis). Hoolsale mesinikule piisab kolmest–neljast suurest vanast pärnast nagu meil, aga mesinik peab siis pärna õitsemise järel kärjed kohe ära vurritama ja eraldi nõudesse villima. Siis saab tõenäoliselt ühe taime mett, kus selle taime nektarit leidub veidi üle poole.
Ka kanarbikumesi sisaldab ilmselt rohkemgi kui 50 protsenti kanarbikunektarit. Kanarbik nimelt õitseb suve lõpul, mil ümbruses muid õisi võtta pole.
Värvus
Kui kellelgi tekkis himu uurida, mis taime nektar tema mees valitseb, siis taimede kaupa vaadates on mõne levinuma mee värvus selline:
- pajumesi – hele- kuni kuldkollane
- võilillemesi – kuldkollane ja paks
- põdrakanepimesi – hele, kergelt rohekas, kristalliseerudes muutub valgeks
- pärnamesi – õrnkollane, värvitu või nõrgalt rohekas nagu pärnaõietee, valge
- mesika mesi – värvitu kuni kollakasroheline
- valge ristiku mesi – peaaegu värvitu, kergelt pruunikas kristalliseerunult valge
- rapsimesi – valkjas, muutub kristalliseerudes helevalgeks
- kanarbikumesi – tume punakaspruun, tarretisetaoline
- tatramesi – tumepruun, omapärase lõhna ja maitsega
Mee värv on seotud ka sellega, kui kuum ilm parasjagu on. Põuasel suvel on mesi tume-tume, vihmasel heledam. Samuti on tähele pandud, et jaanipäeval vurritatud mesi on hele ja läbipaistvam, suvelõpumesi sügav ja tume. Küps nagu augustis kõik muugi.
*
Ma hindan väga inimesi, kes oskavad mee maitse kohta öelda midagi muud kui magus. Oskus mee maitset eristada on antud vähestele ja teiseks on maitse kirjeldamine paras lingvistiline proovikivi! Kõige lihtsam on ära tunda kanarbikumett: mõrkja maitsega tumepruun sültjas mesi. Ka tatramesi on omapäraselt vürtsikas. Aga filoloogidest meegurmaanid – need on ühed õnnelikud sellid! Vähe sellest, et nad teevad vahet hapukamal ja läägemal, piprasemal ja ümaramal, tummisemal ja võisemal meel, nad ütlevad ka ära, mis taim on selle maitse taga.
Igatahes oleme meie alustanud oma talu meekollektsiooni loomist. Kord algab aeg, mil kutsume külalised meetuppa ja pakume degusteerimiseks mett. Nagu veinimeistrid veinitoas,» kirjutab autor.