R, 9.12.2022
RANNAGALERII ⟩ Põgeneks paradiisisaarele sooja! Aga kuhu?
Põgeneks paradiisisaarele sooja! Aga kuhu?
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments

Mis asi on island hopping ja kuidas seda teha? Krõbe külm on Eestimaal kohal ja sellega koos kange igatsus kusagile soojemasse kohta sõita. Postimees uuris asja Tais ja Malaisias.

Lugu ilmus 2019, seoses teema aktuaalsusega avaldame selle taas.

Seltsimehed, peamine on leida paat! Sest kuidas sa muidu saari mööda ringi uhad? Esialgu piisaks sellestki, kui leiame mere…

Kuid see polegi nii lihtne! Oleme äsja jõudnud Lanta saarele, seisame keset teed täiesti tundmatus kohas, seljakotid seljas. Siin on vaimustavalt soe, kuid täiesti pime. Tänavavalgustusega pole keegi end vaevanud. Kuna saar sai püsiva elektrivoolu alles 1996, ma eriti ei imesta. «Lähme kõigepealt mere äärde,» tekib spontaanne idee. Kui raske see ikka olla saab, igavene pikk rannariba peaks olema siinsamas. Tee kaob kiirelt jalge alt, või no kes seda täpselt pimedas näeb. Võsa meie ümber praksub ja ragiseb. Õnneks pole me siis veel kohanud neid sümpaatseid, pooleteisemeetriseid sisalikke, keda siinkandis ohtralt ringi müttab ja prügil hea maitsta laseb. Natuke kõhe on, kuid meid on ööpäeva kestnud lennust hoolimata haaranud klassikaline põhjamaalase soojavaimustus. No võtab peast soojaks, mis sa teed!

Iga kalujnuki tagant võib džunglist välja jõudes avaneda uus imekaunis, puutumatu rand.
Iga kalujnuki tagant võib džunglist välja jõudes avaneda uus imekaunis, puutumatu rand. Foto: Kristina Herodes
Kui ma ise siin parasjagu varbaid ei leotaks, arvaksin, et see on photoshop! Valgus on sedavõrd taevalik, et iga suvaline ahv mõjub nagu kaunitar!

Oleme tubli pool tundi vantsinud, aga merd ei kusagil. Kes oleks võinud arvata, et selle leidmine võib osutuda nii keeruliseks missiooniks? Tõsiste ponnistustega õnnestub meil end läbi võsa murdes ja vaata et aiaaugust läbi pugedes viimaks rand üles leida, kuid seal ei ootagi kenad majakesed rivis, uksed pärani, nagu ette kujutasime. On pime ja vaikne, nagu oleks rand ise puhkusele läinud. Alles öö hakul õnnestub meil leida bambusest kanakuur, kuhu magama keerata. 11-eurose hinna sees on piiramatult värsket õhku, mis läbi seinapragude tuppa voogab, ja ligi meetrilaiune aknaluuk, mis lukku ei käi. Huvitav, kas siit võib meie magamise ajal hea õnne korral ka külalisi sisse astuda?

Hommikuvalguses on mere äärde murda muidugi kukepea. «Nojah, ma saan aru, miks inimene nii kaugele lendab – selle pärast siin!» kuulutab reisikaaslane. Eelmisel õhtul pimedas padrikus ei suutnud me kuidagi leida vastust küsimusele, miks peaks üks terve mõistusega inimene üldse nii kaugele ronima. Nüüd leidsime. Meri on türkiissinine ja liiv lumivalge nagu unenäos. Veetemperatuur on 35 kraadi, õhk veel veidi soojem.

Laiskus on kasulik. Võrratuid saari on Taimaal 1430, kuid liiga ahneks ei tasu minna - parimad hetked on need, mil aeg maha võtta ja lihtsalt nautida.
Laiskus on kasulik. Võrratuid saari on Taimaal 1430, kuid liiga ahneks ei tasu minna - parimad hetked on need, mil aeg maha võtta ja lihtsalt nautida. Foto: Marko Külaots

Igal rannal oma nägu

Esialgu pakub esimene saar, kus juhuslikult varbad maha panime, meile külluslikult avastamisrõõmu. Rannad on uskumatult erinevad – ühes on puuderpehme liiv ja kristallselge vesi, teine täiesti kivine, nii et pead ligi kilomeetri ukerdama, enne kui merre saad. Rahutule hingele jääb aga üksainus saar õige kähku kitsaks.

Island hopping, mis eesti keeli võiks olla saarekarglus ehk ühelt saarelt teisele hüppamine, on väga armastatud puhkuseviis. Kes ise ei viitsi korraldada, võib liituda mõne büroo retkega – kõik on ette ära tehtud, sind veetakse ringi, kantseldatakse ja karjatatakse. Huvi pärast proovime ja saame kohe aru, et see pole meie stiil. Mõned markantsemad hetked organiseeritud saaretiirust: oleme Roki saare aeglaselt sügavaks minevas rannas jõudnud põlvini vette, kui juba kõlab vile! Rannavalve meelest paneme oma elu ohtu, päästevest peaks seljas olema. Aga mis sa ära teed, kui rahvast käib palju ja ujuda ei osata. Sama tüütu on teiste ootamine, vile peale sorgeldama minek ja välja ronimine. Liiga palju reegleid – huh! Ei iial enam!

Edaspidi tripime ringi täiesti omal käel. Ja erinevalt merest on paati leida imelihtne! Saame kiirelt selgeks, et iga lülike vahendusahelast tahab kopika teenida, nii jätame vahele kõik tellijad, soovitajad ja bürood ning lepime kokku otse kapteniga. Rannast on neid lihtne leida ning miski ei näi neile rohkem meelt mööda olevat, kui veeta päev üksnes kahe matkaja seltsis. Puhkus ju! Natuurilt on nad erinevad – mõni on vaikne merekaru, keda ei kuule, ei näe. Teine on suur suhtleja, kes esitleb meile emotsionaalselt kogu oma keeleoskust ja laseb krigisevast krapist meeleolumuusikat.

Longtail-boat on saarte vahel rändamiseks kõige autentsem.
Longtail-boat on saarte vahel rändamiseks kõige autentsem. Foto: Kristina Herodes

Kuidas kõige lahedamaid saari leida?

Tai on paradiisisaarte poolest erakordselt rikas – neid on kokku 1430. Naaberriigis Malaisias on 878 saart. Nii et hm, päris juhet kokku ajavalt avar on see valikuvõimalus! Meie pikalt ei mõtle, hakkame suvalisest otsast peale. Paadimehed on väga targad, oskavad ka ise soovitada. Ning ausõna, ma ei näe mitte ühtegi saart, mille kohta saaks öelda midagi vähemat kui fantastiline!

Vabadus lisab seiklusele omajagu veetlust. Ülimõnus on kruiisida kahekesi vaid kapteni seltsis – kui mõni koht pakub huvi, uurid seda lähemalt. Tuleb tahtmine ujuda või snorgeldada, pead lihtsalt laevukese kinni ja kargad vette. Soojas vees tasub lisaks imekaunitele kaladele ja korallidele silm terav hoida ka meduuside suhtes. Ükskord vee all hakkas mu kamraad korraga sahmima ja päästis mind tervest meduusiparvest. Ise sai ta kahjuks silma alla kõrvetuse, mis andis endast märku veel paar päeva.

Paljud saared on asustamata, sest Tais polnud enne turismiäri õidepuhkemist eriti tavaks kusagile eraldatud paika pesa teha. Sealne rahvas eelistab küünarnukitunnet privaatsusele, ainult see valge loll tahab imekaunist loodust ja puutumatut paradiisiranda, et sinna siis ihuüksi kõhuli keerata.

Kauneimad ja kuulsaimad saared kihavad külastajatest muidugi nagu sipelgapesad. Ning see ilu pole sageli tasuta – rahvuspargis maksab iga külaline 11 eurot. Mõnegi paiga paneb looduskaitse kinni, näiteks praegu on suletud Maya Bay Phi Phi Lee saarel, kurikuulsa filmi «The Beach» võttepaik.

Phi Phi saarte osas oleme esialgu kõige kõhklevamad – ülipopulaarne sihtkoht, miljon inimest, kas tasub ikka minna? Kohapeal on aga kõik teisiti. Turist on õnneks laisk loom, tema püsib seal, kuhu maha pannakse. Matkad kilomeeter-paar ning oled üksi imekauni rannaga. Paadiretk ümber kahe kaljuse ja põnevate kallastega Phi Phi saare on aga lausa omaette elamus! Kitsukesed sopid, mis viivad väiksema saare salalaguunidesse, vee kohal rippuvad kaljud ja koopad… See, mida loodus siia on meisterdanud, on erakordne! Ja vesi – no selline säravalt klaar türkiissinine supp. Kui ma ise siin poleks ja parasjagu varbaid ei leotaks, arvaksin, et see on photoshop! Valgus, mis veepinnalt peegeldub, on sedavõrd taevalik ja mahe, et iga suvaline ahv mõjub sellistes oludes nagu kaunitar, see on kogu saartetripi tujutõstev boonus.

Kas meri tõespoolest saabki sellist värvi olla?!
Kas meri tõespoolest saabki sellist värvi olla?! Foto: Marko Külaots

Maadeavastaja vaimustus

Paljud saared on asustamata ning ööbida seal ei saa, nii on hea mõte valida mõni n-ö staap, kust retki ette võtta. Head stardipunktid on näiteks Lanta, Langkawi, Phi Phi ja rannaäärne Ao Nangi kuurort. Lanta saarelt pääseb enam kui 50 saarele, mis kuuluvad samasse arhipelaagi. Phi Phi saare ümber on kuus saart. Langkawi saarelt saab sõita 99 saarele. Krabi provintsi kuulub kokku 200 saart...

Mitmed saared on autovabad ehk tõelised vaiksed paradiisid ilma mootorimürata. Näiteks Lipe (lihtsaim sõita Langkawilt) ja Ngai (lihtsaim sõite Lantalt). Üldse näitab elukogemus, et mida raskem on saarele pääseda, seda toredam on seal olla. Kui saarel on oma lennuväli, siis vast ei olegi kõige targem plaan seda paika sihikule võtta.

Religioon ja kultuur annab puhkusele Tais ja Malaisias täiesti erineva tonaalsuse. Malaisia on valdavalt islamiusuline, moslemeid on seal 61 protsenti, Tai aga peamiselt budistlik ning põhiseadus sätestab usuvabaduse. Vabameelsuse vahet on kahe riigi vahel liigeldes igal sammul tunda ja näha ning läänest saabunu tunneb end nappides bikiinides Tais märksa kodusemalt.

Tunneme end nagu maadeavastajad. Oo, kui erinevad need saared olla saavad! Kana saare siluetis eristub näiteks täiesti selgesti kana pea ning saarestiku rannad moodustavad tõusu-mõõna rütmis kõige imelisemaid vorme. Ha saare randa pääsebki vaid meritsi või siis kaljuronija varustust kasutades. Tõeline salasopp sillerdavat liivariba ja korallirikast snorgeldaja unistuste merd. Bambuse saare vesi on aga kosmilist tooni – piimjasroheline nagu absint.

Paadis loksumine on samuti lahe, tuul sasib juukseid ja teeb palavuse pehmemaks. Päike on muidugi väga tige. Isegi 50se faktoriga kreemi pakituna oled juba esimese päeva õhtuks pruun.

Kes naudib kulgemise ilu Tai stiilis, võiks eelistada longtail-paati. Otse kokku leppides pääseb pikaks päevaks merele 30–90 euro eest ning kauplemine kuulub siinmail asja juurde. Meremees imestaks väga, kui valge jobu esimese nimetatud summa letti laoks. Kes kiiremini üle mere triikida tahab, võtku mootorpaat. Hinnad on muidugi erinevad – kõigi vahendusahelate kaudu on veesõiduki eest võimalus letti lüüa ka 350 eurot pikksaba ja 1000 eurot kiirpaadi eest päevas. Kuid meie ajasime asju otse ning rõõmsate nägudega kaptenite järgi otsustades jäi sel moel töö tegijale endale rohkem raha kätte. Meie eksperiment näitas, et vabalt-rivitult saari pidi ringi kargamine ei pruugi olla ei kallis ega keerukas. Ainult ühe mure eest peab hoiatama – pärast pikka päeva merel taarub jalg nagu merekarul ja see, et maapind su jalge all äkitselt täiesti paigal püsib, tundub…. imelik.

Imelised päikeseloojangud.
Imelised päikeseloojangud. Foto: Kristina Herodes

Vaata rohkem muljeid paradiisisaartelt suurest galeriist!

Märksõnad
Tagasi üles