Kuidas end alasti ilusana tunda? See on saavutatav mõne sekundiga kui... (1)
/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
18. august 2023, 09:00
Mida paljam oled, seda haavatavamana ennast tunned. See kehtib nii riietuse kui ka emotsionaalse alastioleku puhul. Tegelikult pole sul selleks, et end paljana ilusana tunda, sugugi vaja ideaalset keha. Usu, ka kõige ilusamad leiavad alati midagi, mille kallal hädaldada, ja lõputu enesetäiustamine ei too rahulolu. Asja võti on hoopis muus.
Hakatuseks pean tunnistama, et kuigi moeinimeselt võiks eeldada, et ta armastab hullupööra riideid, tunnen end siiski kõige mugavamalt riidevabalt. Sest riietel on sõnum ja see koormab. Ilma katvate kihtideta saad olla täiesti vaba, vahetu ja loomulik. Mõni ribake päevitusriideid ei häiri muidugi ka.
Kui aga alastiolek on nõnda tšill, siis miks suurem osa meist tunneb ennast isegi suve lõpul veel ebamugavalt, kui suvises rannas lahti riietuma peab? Põhjuseks on hulk väliseid segajaid, mis ei lase naistel enda kehaga normaalselt läbi saada. Ma tean, sest olen ise aastaid selles lõksus olnud. Kord pidanud end liiga kondiseks või paksuks, siis jälle liiga atleetlikuks või lödiks. Olen ahastuseni põdenud oma pikkust, liiga väikesi luid, olematuid randmeid, tütarlapselikku kehakuju ja mida kõike veel. Aga eneseabi on lihtsam, kui sa arvata oskad. Üleöö alasti ilusaks muutumise trikk on olemas.
Mitte kaal, vaid graatsia
Leidub naisi, kes suveks valmistudes ajavad taga unistuste kaalunumbrit, uskudes, et vaid see tagab neile keha, mille üle rannas uhkust tunda. Kahjuks on see täiesti vale. Tõsi, et lahti riietudes riivab silma iga volt, mille muidu saaks kenasti rõivaste alla peita.
Kes on iial öelnud, et naine peaks välja nägema sitke ja voldivaba nagu vinnutatud veiselihajunn?
Kuid kes on öelnud, et naine peaks välja nägema sitke ja voldivaba nagu vinnutatud veiseliha? Ainsad, kellelt kõhnudes kiitust ja imetlevaid pilke teenid, on teised samasugused kaalumaania küüsis vaevlevad naised. Kuid nende arvamus ei loe.
Mehed aga ei tee mingit vahet, mitut kilo naine täpselt seljas kannab, kuni ta on plastiline ja graatsiline. On väga volüümikaid kaunitare, kelle pehmed liigutused muudavad nad jumalannalikult kauniks. Ja kõrendeid, kes trambivad ringi nagu puuhobused ja mõjuvad seetõttu raskepäraselt. Liigu kergelt, siis mõjud kergelt. Kaal ei loe.
Mitte vorm, vaid hoiak
Suurem osa imelise-muutumise-lugusid saaks teoks lihtsalt oma hoiakut korrigeerides. Aga kuidas seda teha? Kas tuleks kramplikult kõhtu sees hoida ja võtta mingeid teada-tuntud veidraid asendeid, milles peaks justkui saledam välja paistma? Paljud on selle arvamuse kütkes, kuid ära sina mingil juhul nii tee. Jäik naine, silmad suurest pingutusest punnis ja naeratus hangunud irveks, ei paista alasti ilus mitte üheski vaates. Isegi siis, kui ta talje hetkeks veidi õhem paistab või poos proportsioone kraadikese parandab. Detailid ei loe, loeb tervik.
Hea rühi leidmiseks vabasta esmalt keha pingetest, hinga loomulikult, lõdvestu. Kõiki lihaseid saad aktiveerida lihtsa harjutusega: siruta end välja ja kasvata end mõttes paar sentimeetrit pikemaks. Korsetilihased saavad kohe aru, mida on vaja teha, ja siluett saab sekundiga paika. Paljud modellid kasutavad seda salatrikki enne lavale astumist ja ka sina võid enne randa minekut sama teha. Kuid ei – ära mõtle liiga palju sellele, kuidas sa teistele mõjud, lihtsalt tunne end vabalt ja mõju!
Treenimine on möödapääsmatu
Selle väitega laseksin justkui õhku kogu selle loomulikkust ülistava kontseptsiooni, mis sätestab, et iga keha on ilus. Kuid asi pole selles, et pead tingimata vormis olema ja vähest rasva sisaldama. Treenitud inimese kuju võib olla seinast seina, tõsiselt.
Liikumist pole vaja sale olemiseks, vaid selleks, et iseennast oma kehas kodus tunda. Keha, millega sa ei tegele, tundub kui võõras vorm, mida on raske tunnetada ja nautida. Trenni on vaja eeskätt hea tervise ja sisetunde pärast. Vahet ei ole, kas rebid kuus korda nädalas kangi või käid korra nädalas väikesel jalutuskäigul. Peaasi, et liigud.
Instagram on saatanast
On lugematul hulgal uuringuid, mis kinnitavad selgeid seoseid madala enesehinnangu ja aktiivse sotsiaalmeedia tarbimise vahel. Kurja juureks on just need «inspireerivad kaunitarid», kellest kubiseb terve Instagram ja kelle moodi pea ükski naine päriselus ei ole. Ja ei saagi olla - seal on amegtis olnug ilukirurgide saed, hunnik filtreid ja sageli veel AI moonutav vägi. Kui sa vaatad ebaloomulikku ilu piisavalt kaua, nihutab see inimese kriitikameele skaalat ja ta ei suuda enam uskuda, et ka tema looduslik kapital on täiesti piisav, et alasti ilus olla. Siis tundubki alati midagi puudu, üle ja lootusetult kole.
Aga pea hoogu. Esiteks on enamik neist fotodest töödeldud. Tänapäevaste äppidega on imelihtne talje poole peenemaks teha, kõhulihased peale kleepida, kurve kasvatada, kortsud siledaks triikida, varjud hajutada, värve ja helke lisada – paar klikki ja matsakast mammist saabki madonna.
Ideaalsust loovate äppide kuritarvitamine on veel omakorda meeletu stressiallikas. Niipea kui annad saatanale sõrme ja hakkad oma avalikku mina meeldimiste nimel paremaks putitama, kahaneb enesekindlus sinu tegelikus kehas. Pole harvad juhud, kui instakaunitari pole reaalses maailmas võimalik ära tunda. Nii on see tegelikult aus mäng: kannatab naine, kes kõrvaltvaataja positsioonis end alaväärsena tunneb, ja kannatab ka täiuseihaleja ise. Mida suuremaks kasvab lõhe loomuliku ja lihvitud ilu vahel, seda suurem on valede koorem ning võimatum tunda end hästi just sellisena, nagu oled, alasti ja ilustamata.
Seega vaata instat nagu lõbusat koomiksit, mitte elu. Mina näiteks ei töötle kunagi ühtegi pilti, mida oma Instagramis jagan – hetk ja inimene selles on just nii ebatäiuslik, nagu kaadrisse jäi. Enesetunne on palju parem, sest elu toimub ikkagi reaalses maailmas, mitte kusagil illusioonidest ülaküllastunud ekraanil. Peamine, mis sind alasti ilusaks muudab, on lihtsalt usk, et sa tõesti oled ilus. Ilustamata.
Lugu ilmus Postimehes 2018 augustis, teema toetab lugejaid ka täna.
