RÕVEDAD TOIDUD ⟩ Maitseme võdiseva sabaga skorpionit, kana moosiga ja sularasva koorikuga
/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
19. märts 2024, 14:00
Kes söövad kõige kummalisemaid asju? Hiinlased tõenäoliselt võib leidlikkuse poolest edasijõudnute sekka arvata. Olgu skorpion, tõuk või rott - fritüürist läbi ja hambad sisse!
Pekingis keeb elu - tänavad on tunglevat rahvast tulvil. Saginast hoolimata on mõnelgi rasvane toidupala näpus, millest saavad osakesi külge ka juhuslikud möödujad.
Lugu ilmus Postimehes 2018, avaldame selle täinedatud kujul.
Ekstreemsed ampsud
«Mm, päris hea – nagu suvaline arusaamatu krõps,» teatab mu kaaslane reipalt, omal skorpioni võdisev sabaots veel huulte vahelt paistmas. Minu jaoks meenutab toimuv õudusfilmi. Hea seegi, et need tüübid ei liiguta!
Teeme põike ühele kuulsatest toidutänavatest Wangfujingis. Hiinlased on leidlikud ja aplad – mille kätte saavad, selle ära fritivad ja nahka panevad. Ole sa rott, tõuk või skorpion, söök on söök. Rahvast on murdu ja palukesi pillutakse jooksu pealt suhu, püstijalu keset siginat-saginat. Olen kohalike osavusest võlutud – žongleerivad kastmete ja minu silmis hiigelsuurte suupistetega nagu nalja! See pole kaugeltki kraam, mida oleks lihtne möödaminnes manustada. Pigem rikkalikud supikausid või kõrged salatikuhilad. Mul oleks nende viisaka sisselaadimisega tegu isegi rahulikult maas istudes ja nuga-kahvlit kasutades. Aga ma pole ka nii käbe nagu hiinlane. Mu kamraad läheb kohe äärmuste peale – vardake skorpione, sabad püsti, jalad all ja silmad peas. Tundub delikatess!
Küll aga maitseme igal moel küpsetatud krevette ja kuulsaid Hiina pelmeene. Mis seal sees, tuleb meile alati üllatusena, sest hieroglüüfe kumbki ei tunne ja kaupmeeste jutust aru ei saa. Küll aga saavad alati asjast aru nemad. Klassikaliselt toimub see umbes nii: küsime maitsmiseks üht munas küpsenud mereelukat, aga saame viis. Tellime ühe dumpling’u, aga saame suure vaagna, millel kuhi peal. Ja nii edasi. No pole hullu, kõik on särisev, ehe ja väga maitsev. Selgub, et hiinlased lihtsalt väikesi koguseid ei telli. Meie tahaks maistmiseks. Misasja, maitsmiseks? Toit on söömiseks!
Kohustuslik keretäis
Mis aga peab kindlasti söödud saama kui Pekingis viibid? Pekingi part loomulikult! Maailmakuulus krõbe praad lihtsalt peab oma sünnipaigas maailma parim maitsema. Varasematel reisidel on meile küll ja küll ka vintskeid ketsimaitselisi pardikesi serveeritud. Või siis nahkjaid fitness-parte, kelle raske elu on nad õige sooniliseks muutnud ja viimsegi rasva kontidelt pühkinud.
Aitab eksirännakutest! Guanjude Houhai kuulsas pardirestoranis saab kindlasti midagi paremat. Väike kahtlus küll on, kas me hiigellinnas õige koha üles leiame, sest nina kaardis me väga ringi lonkida ei viitsi.
Sularasv koorikuga
Miinuskraadid väljas hakkavad vaikselt juba nina näpistama, nii tundub hea mõte kusagile sisse minna. Piilume üht ja teist söögikohta, aga tunne pole ikka õige. Siis paneme suvalises suunas leekima ja ootamatult seisame kuldset templit meenutava restolossi ees. Ennäe imet – ongi va kuulus pardipraadimise paik end meile ise ette söötnud. Voilà!
Esimesest hetkest on näha, et kultus on kallis. Igal sammul on meil korraga kallal neli teenindajat, kenasti riides, juhatavad teed. Restost endast õhkub möödunud aegade luksust – sisekujundus on stiilipuhas retro, suured ümmargused lauad, peeglid, lühtrid, kelnerite hordid. Menüü on paks nagu vanapaari perekonnaalbum, kuid me ei süvene. Pekingi parti, palun! Kiire ringvaade mitmesajakohalises söögisaalis kinnitab, et kõik pugivad sedasama parti. Milleks siis see rikkalik rivi muid roogasid menüüs? Juba näeme – sellepärast, et tibatillukese hiinlase söömisvõimekus ületab meie oma mitmekordselt. Meie jaoks on part hiiglaslik praad, nemad panevad nii linnu eel kui ka järel muhedasti pintslisse palju muudki.
Meid teenindab endiselt mitu härrat. Üks valab jooki, teine sätib tooli, kolmas annab juhiseid, mismoodi peent elukat sööma peaks. Kuid kelnerihärra, kes ratastega serveerimislaua koos pardiga kohale vuristab, on kõigist tähtsam. Juba tema kasv ja kere on aukartustäratavad, ning tähtsalt ja vilunult lõikab ta tervena küpsetatud linnu suupärasteks lõikudeks. Esmalt tuuakse lauda kohalike arvates parim osa - krõbe rinnatükk. Kuidas see maitseb? Sularasv koorikuga! Tõesõna, mida niivõrd rasvast polegi vist varem suhu sattunud.
Esimesed pardilõigud serveeritakse roosina, saateks paks sojakaste, porru ja imeõhukesed leivad. Superhea! Aga parti on veel palju. Mu kahvel vajub jõuetult rüppe hetkel, mil me pole end isegi poole pardi peale jõudnud närida. Vannume hiiglaslikule elukale alla!
Hiljem selgus, et meie mõistes see hinnaline part väga kallis polnudki, keskeltäbi 30 eurot rikkaliku ja rammusa õhtusöögi eest kahele. Elu parima pardi puhul tundub see hästi saadud.
Magustoiduks kuivatatud pudruplönn
Veidi ringi lonkinud, tabab meid magusaisu. Maiustustepood Pekingis meenutab tuumasõja varjendit. Silmi kirjuks võtvates erksates pakendites pakutakse hermeetilises vaakumis nii seebimaitselist maiust kui kanakoiba. Kumbki ei meenuta toitu, pigem ajab hirmu peale. Näib, et need säiliksid siin täpselt samasugustena sada aastat! Kõik on säilitusainetest sedavõrd pungil, et lebaks siin vähimagi riknemisohuta ka pärast aatomipommi plahvatust.
Kuid meil on jonnakas plaan Hiina magusa kraamiga tutvust teha. Kui hull see tundmatu suhkur ikka olla saab? Kirjud vaakumpakendid äratavad küll kahtlust, aga kühveldame kokku kuhja jubinaid. Kõik on isemoodi. Midagi ikka süüa sünnib!
Teenindus on omaette elamus. Meie vastas seisab tülpinud ilmega noormees, marmelaaditoru hammaste vahel tilpnemas. Samal viisil, hammaste vahelt, sülitab ta moosipritsmetega pooleks hiinakeelseid lühilauseid. Puhiseb siis demonstratiivselt. Fui – valged minu poes!
Ongi käes krabisevate pakendite avamise erutav hetk. Üks kotike on kuldse paelaga kokku seotud, väga peen. Lagedale tuleb täiendav fooliumümbris – pakendireostus siin maal ilmselgelt kellelegi muret ei valmista. Fooliumist ilmub lagedale tumepunane rull. Lõhnab hästi. Millega on tegu? Maitseb nagu kuivatatud moos! Kuid kontsistentsilt tundub ollus kahtlaselt tihe ja vintske. Hakkab kõhe - kanakoiva pilte kandvad fooliumpakikesed rippusid kommidega vabalt läbi-segi. Viimati on ka see veider asi kuivatatud kanaliha moosiga?
Teise kommipaki sisu on karamellistatud puuviljavarda miniversioon. Oleme neid toidutänavatel mitu päeva imetlenud, sest need näevad välja täpselt nii värvikirevad ja kenad, et maitsvad ei saa need kohe kinldasit olla. Karamell kleepub hammaste külge ja suulakke, keskelt tuleb krabinal nähtavale tundmatu krimpsus vili, veel tulimagusam kui suhkrukest. Paari ampsuga on süda paha! Aga meil on seda kraami veel suur kotitäis.
Edasi läheb asi aina hullemaks. Imeline – saad nautida roosimaitselist magusat seepi! Kohe meenub sulane Jaan legendaarsest «Rehepapist», kes juba esimeses peatükis seebisöömisest kõveras maas oli. Ega selle seegi nosimine siin ka tõenäoliselt hästi ei lõppe!
Või kuidas oleks kuivatatud riisipudruplönn oatäidisega? Klimpjad, kallerdavad, kuivad, karedad, arusaamatu ja valdavalt väga ebameeldiva tekstuuriga on need kohalikust maiusepoest ostetud asjad. Aga korraga – ploom! «Ploomi nad vist ei ole suutnud ära rikkuda,» käib läbi pea lootusrikas mõte. Esimene väike vastik suutäis aga kinnitab, et isegi ploomist õnnestub valmistada väga rõve magustoit.
