ARVA ÄRA ⟩ Kõige kuumem spordiala, mis toob kaasa ka suure hulga sinikaid

• Postitants pakub pinget, miks?
• Mis juhtub kui kohtuvad mees ja post?

Ootasime palavust terve külma kevade. Nüüd on see kohal ja kõigil ajud sulamas. Aga meie teame, mis aitab. Ravi kuuma kuumaga! Vaata videot kõige tulisemast spordialast ja asi ei tundugi enam nii hull.

Postitants kütab kirgi. Kui tulin lagedale ideega, et tahaksin ajakirjandusliku eksperimendi korras end poolpaljaks koorida ning posti otsa keerutama minna vaadati viltu küll: «Appi, mis riivatu värk, seal pole õilsast spordist küll haisugi…»

Pean tunnistama, et ka mu enda varasemad kokkupuuted postitantsuga piirdusid üsna kahtlaste asutustega. Aga seda suuremaks kasvas uudishimu. Ja kui mõte juba mõeldud, ei saanud seda kuidagi enam maha matta ka – vaja uurida, mismoodi see siis käib.

Loe ka: EDULUGU | «Läksin ainult sõbrannaga kaasa, aga hoopis mind valiti modelliks, sest...»

Eliise Piirla näitab, mida postiga teha saab. Kõik see tundub tema esituses imelihtne, aga katsu sa järgi teha... Foto: Kuvatõmmis Instagramist

Eestis on postitants väga populaarne, kuid meil on olemas ka lausa maailmatasemel tipptegijad. Eliise Piirla on postitantsus selline meister, et tal õnnestus Soomes toimunud võistlustel oma kategoorias võit saavutada ning seega kõrgema taseme võistlusele kvalifitseeruda. See andis võimaluse postiakrobaatika MM-võistlustel osaleda ja Eestit esindada. Eliise Piirla on just niisugune tipptegija, High Tribe Aerial stuudio treener, tema juurde lähengi.

Loe ka: Eliise Piirla: paljud peavad mind siiani strippariks, aga ajaga üha vähem

Et uljas avantüür liialt seksistlikku mekki külge ei saaks, otsustasin kaasa vedada mõne meessoost semu. SubKultura disainer Martin Perens oli silmapilk valmis tulema ja ideest täiesti vaimustuses! Mehed ja postid – nende vahel paistab tõesti tõmmet olevat. Poleks eales arvanud, et mehe kaasameelitamine saab olema niivõrd lihtne, et üksainus küsimus ja asi korras. Aga nii ta läks. Samuti sattus mulle justkui elu enese juhatusel teele superlahe treener, nii et mõne päevaga olid kõik otsad sõlmitud ja uus seiklus võis alata.

Elu esimene kohtumine postiga ja Martin Perens on kohe sõiduvees. Haarab oma tugevate maadlejakätega postist ja viskab jalad taeva poole nagu nalja. Foto: Mihkel Maripuu

«Tihtipeale mehed alguses naeravad ja mõtlevad, et ah – mingi naiste striptiisaila. Aga tegelikult pole see kohe kindlasti nii!» räägib postitantsutreener Eliise Piirla. «Mul käivad trennis paljud mehed ja see on neile paras väljakutse. Võin kogemusest öelda, et mehed on posti peale alati väga leilis!»

Loe ka: «Riskin siin oma eluga, et sinust seksikaid pilte teha?!» 

Väga vähe riideid

Enne mu esimest kohtumist postiga tuli oma peas ületada paar takistust. Esimene on riietus, sest post haakub vaid palja nahaga. Jutt niisiis lühike: selleks et mitte alla sadada, pead end paljaks koorima. 

Teine pidur mu peas olid legendid, mida olen postitantsu kohta kuulnud.

«See on jube raske! Mitu kuud nühid tühja ja ikka ei püsi posti küljeski.»

«Õudne värk, sinikaid saad nagu seeni pärast vihma!»

Õnneks olen piisavalt entusiastlik loll, et mitte teiste kogemustest õppust võtta. Sikutan kõige napimad spordiriided selga ja marsin asja uurima. Kohapeal selgub, et olen trennikaaslastega võrreldes selgelt «liiga riides». Kohatult kaetud nagu kloostrikooli kasvataja Brasiilia rannas. 

Martin on samuti vapralt maikas ja lühikestes pükstes kohale tulnud, kuid uljamate pea-alaspidi-trikkide tarvis tuleb end veel enam paljaks koorida. Tema võtab seda imetlusväärselt külma kõhuga. «Selles uues spin«is on vaja kõhuga hoida, sul tuleb särk maha võtta,» ütleb treener Eliise väga leebel ja ettevaatlikul toonil. «Ahah.» Ongi kõik. Särk lendab nurka hunnikusse ja Martin pahupidi posti otsa. Vähem möla ja rohkem tegusid – päris lahe suhtumine!

Postitantsu seostatakse vahel striptiisiga ja selleski tunnis on väike stripimoment tegelikult olemas. Soojendust alustatakse pikemas riietuses, mis järk-järgult seljast sulab, sest keerukates figuurides on vaja palju paljast nahapinda.

Kõik mu trennikaaslased on silmanähtavalt trimmis ja heas vormis, aga eri suuruses – mõni tiba kohevam, teine kleenukesem. «Pole üldse vaja häbeneda, et ma pole piisavalt vormis, et nii väikesi trenniriideid kanda,» naerab treener. «Veidi lisakaalu ei takista üldse ja väga ruttu on kõik vormis. See on ikkagi väga tõhus trenn.» Peagi saan oma nahal tunda, et pigem on siin kehv olla kõhn – kui post pressib sügavalt puusakondi vahele, on tiba valus.

Postitantsust on väga lihtne hasarti minna – põnevust on palju ja lihtsamad pöörded õnnestuvad juba esimesel katsel. Kristina esimene spin. Foto: Mihkel Maripuu

Varese varbad

Treener Eliise on ise tulihingeline postitantsufänn – treenib teisi, võistleb ning on endale kojugi posti püsti pannud. «Ma ei tea ühtegi teist ala, mis oleks nii ilus ja graatsiline ja pakuks ühtlasi sama palju väljakutset ja põnevust. Trikke saab lõputult edasi arendada, lagi ei tule mitte kunagi vastu,» vuristab ta vaimustunult ja ühe hingetõmbega. Sellise kirgliku juhendaja kõrval on tuld võtta väga lihtne.

Alustame soojenduse, venituste ja jõuharjutustega – käed peavad olema tugevad. Aga mitte ainult! Kõik asendid postil, mis kõrvalt vaadates tunduvad olevat võetud mängleva kergusega, on korralik kogu keha jõutreening. Jalad, õlad, selg, kõhulihased – miski ei saa siin tunnis niisama looderdada. Muidugi ei jõua ma alguses posti otsa pääsemist ära oodata, sest uudishimu on suur. Aukartust on ka veidi, sest mine tea, äkki ma ei meeldigi postile. Viskab mu kohe seljast maha nagu peru hobune? Eliise selgitab kõik erakordselt täpselt ära. Mis siin pikalt mõelda, lihtsalt proovin suure hurraaga järele teha, ja ennäe imet – tulebki välja! Alustame muidugi päris lihtsatest pööretest, aga rõõm õnnestumise üle on igatahes ehe. Õige pea algavad juba pea-alaspidi-spin»id, kus tuleb veel tugevamalt post põlveõndlasse, kaenla alla või reitega haakida. Mugav see ei ole, isegi veidike valus. Aga ma ei ole eriline hellik ega tee sellest lihtsalt välja. Varsti pole selle teemaga mingit muret – adrenaliin läheb üles ja siis ei tunne enam midagi. Ainult vaatad, kuidas jalad üle pea lennutada, ennast vibusse keerata, mingil moel postist kinni hoida ja mitte alla sadada. Kõik see käib koos hoogsa pöörlemisega, mis on nagu karussell – muudab iga liigutuse veel hulga ägedamaks!

Vähe riideid ja palju tõsiseid väljakutseid, postil ilma korraliku pingutuseta ei püsi. Vasakul võtab hoogu Kristina, pea alaspidi on Martin ja paremal treener Eliise Piirla. Foto: Mihkel Maripuu

Mingi sündinud postitantsutalent ma muidugi pole, sest kohati tekib tunne, et sätin hoided kõik õieti paika, aga minu tagumik lihtsalt ei lenda! Kisub maa poole, kurivaim. «Sa lihtsalt unustasid pea allapoole painutada – kui mõlemat korraga üleval hoida üritad, siis sul pole ju tasakaalu, kukudki kohe alla,» selgitab treener lõbusalt. «Tagumik pole sul milleski süüdi!»

Ahah. No proovime siis pead alla ja peput üles pilduda. Ma ei saa suurt aru, mismoodi see küll juhtus, aga olengi korraga posti peal pea alaspidi, pöörlen ja huilgan rõõmust. Sama asja uuesti üritades aga satun hoopis teise asendisse, kust saab juba jala taha välja sirutada ja käed lahti lasta. Viimast ma muidugi teha ei julge, see tundub lihtsalt liiga sürr – minu pisikene põlveauk peab kogu kere üleval hoidma või? Kuidas ta saab? «Varbad sirgeks! Jalg rohkem taha! Nüüd siruta käed, sa ei kuku kuskile!» julgustab treener. Imelik, ei kuku tõesti. Hoopis väga lahe on! Hakkan vaikselt taipama, et keha hoiab üleval pinge, mis eri asenditest posti ümber tekitatakse. Tunnetuse saavutamine nõuab muidugi aega.

Ma ei karda end kuidagi valesti loopida, haiget saada, ära lüüa ega alla kukkuda. Seda kõike juhtub palju kordi. Kõige raskemaks katsumuseks minu jaoks osutub hoopis varvaste sirutamine! Kui oled pahupidi ja veidras asendis, ärkab mingi ürginstinkt ja varbad püüavad kusagilt kinni krabada. Väga raske on end veenda neid välja sirutama.

Martin on minust veel hulga enam hoos. Haarab oma tugevate maadlejakätega postist ja viskab jalad taeva poole nagu nalja. Trennis on teisigi mehi – harjutusi, mida naised teevad hooga, suudavad nemad ka puhtalt jõuga sooritada. Vaatan, kuidas jalad aeg luubis läbi inimlipu-asendi kõrgele tõstetakse, ja plaksutan. Tean hästi, milliseid teraskõhulihaseid selline pealtnäha lihtne liigutus vajab. Suur mehemürakas postil suudab sama graatsiliselt liikuda nagu kaunitarid minu ümber, ja märkan imetlusega, et pöiasirutuse peale on Martin märksa osavam kui mina. Vähe sellest, ta isegi naeratab, kui pöörleb!

Martinil jagub energiat isegi naeratada. Foto: Mihkel Maripuu

Enamiku trikkide eest teenib Martin trennikaaslastelt toetava aplausi. «Esimese korra kohta vist läks hästi,» ohkab ta postilt alla ronides tagasihoidlikult ja tõmbab hinge. «Väga väsitav. Tundub tehniline olevat. Aga lahe, veel lahedam, kui ma oskasin oodata.»

Seitse sinikat

Küllap on postitants salamisi ikka päris kirglik ala, igal juhul omad märgid see kehale kirjutab. Esmalt tundub mulle küll, et sinikatest olen pääsenud. Isegi rõõmustan. Kuid see on algaja teadmatus – järgmisel hommikul on kenasti näha, et keegi on postil kõõlumas käinud. Käte ja reite sisekülgedelt ning põlveõndlast loen sinikaid kokku seitse tükki. Aga mis siis, asi oli seda väärt! Olgu või seitsekümmend, kindlasti teen seda veel. Tunne on nagu pärast jõutreeningut – kogu keha on koormust saanud, õlgades ja ülaseljas tunnen pingutuse järelmaitset veel paar päeva. Kuid erilise üllatuse teevad kõhulihased – vaatavad kuidagi hoopis reipamalt vastu. Ega need üleöö muidugi teki, aga pärast korralikku pingutust on selgemalt näha. Ma ise ei pannud tõtt-öelda tähelegi, et keha keskosa lihastele mingit erikoormust oleksin andnud. «Sa pead korsetilihased iga sekund tugevad hoidma, see pidev pinge, mis sind aitab postil püsida – see on superhea treening,» teab Eliise rääkida. Tal endal on ette näidata ehtne selgeruuduline põrnikakõht. Tunnetuse järgi oli jalakoormus veidi leebem. Heas tasakaalus treeningukava jaoks võiks postitantsu kõrval olla mõni ala, kus just jalad vatti saavad.

Mis on aga postitantsutrennis ületamatult lahe? Sa pingutad nii, et ei pane seda tähelegi, sest fookus on hakkama saamisel. See, et iga järjekordse triki juurde käib lihastöö, on justkui täiesti muuseas. Aeg möödub siin tunnis märkamatult ja hirmus kahju on, kui peab lõpetama ja posti pealt alla kobima.

«Ma ei tea ühtegi teist ala, mis oleks nii ilus ja graatsiline, ning samas pakuks väljakutset ja põnevust. Trikke saab lõputult edasi arendada, lagi ei tule mitte kunagi vastu,» ütleb Eliise Piirla. Foto: Mihkel Maripuu

«Mulle meeldib postitants sellepärast, et see nõuab graatsilisust, painduvust ja liikuvust,» räägib Eliise Piirla. «Põnev on ühendada akrobaatilisi ja painduvuselemente.» Treener näitab järjest uusi vigureid, latt aina tõuseb ja anname endast parima, et sellest üle hüpata. Meie ümber siuglevad edasijõudnud postitantsijad niivõrd kaunilt, et lausa lust vaadata. Enamikul on paari aasta jagu trennikogemust. «Sinikaid pärastpoole enam ei tule ja kogu aeg läheb huvitavamaks, iga tunniga,» jutustavad trennikaaslased hasartselt.

Martin on meist kahest kahtlemata andekam postisportlane. Oma võitlusvalmi ja muheda olemisega on ta enamiku kaunitare ära võlunud ning need keelitavad teda kindlasti ka järgmistesse tundidesse tulema. «Kui grupis on palju mehi, siis me teeme kõige ägedamaid trikke!» Eliise noogutab, meestele tuleb sportlikku väljakutset pakkuda, ja seda ta juba oskab! Tunni lõpus kostitab ta meid lühikese show-etendusega, mille peale vajub meil mõlemal imetlusest suu lahti – ta on nii osav, vaba ja plastiline! Ja posti küljes püsib kui muuseas, nagu oleks tugeva armastusega sinna kinni liimitud.

«Te mõlemad olite supertublid, kõvasti üle keskmise. Ma paljusid neid asju, mille teie ära tegite, algajate tundides ei näitagi,» teeb treener meile tunnustusega pai. No mis sa hing veel tahad! Õpid uusi vigureid ja lähed nii hasarti, et ajataju täiesti kaob – minu jaoks unelmate trenn. Väljakutset ja põnevust on nii palju, et see varjutab täielikult pingutuse vaeva.

Ja nalja saab ka! «Sa pead käed lahti laskma, muidu lased keha lõdvaks. Ja nii kui keha ei ole enam pinges, libised postilt maha,» õpetab Eliise. Minuga on just see äsja juhtunud – enne käte lahtilöömist olingi kogemata juba lihased vabastanud. Libisen alla, pea ees, nagu mingi vedel püdel limamass. Hoolitsev treener on hetkeks isegi ehmunud ja tõttab kärmelt uurima, kas Kristinaga on ikka kõik korras. Seal ma vedelen, jalad taeva poole ja suu kõrvuni, sest ime küll – ma ei saanud põrmugi haiget. Poleks eluski osanud oodata, et tants ühe taeva poole suunatud toika ümber võiks pakkuda nii palju lõbu ja põnevust.

Vasakult: Martin Perens, Eliise Piirla ja Kristina Herodes. Foto: Mihkel Maripuu

Postitants

Kelle jaoks: trenni võivad minna nii mehed kui ka naised, sõltumata east. Alustada saab igalt sportlikult tasemelt. Rühmad on tasemete kaupa ja juhendamine piisavalt individuaalne – igaüks saab vastu võtta endale sobivad väljakutsed.

Selga: napid lühikesed püksid ja tilluke topp, osa elemente saab teha ka maikaga.

Jalga: paljajalu.

Igas klubis on erinev stiil, enamasti treenitakse jalatsiteta. Kingad-pesu on rohkem ilu ja lõbu pärast, treeninguga neil palju seost ei ole.

Postitantsu populaarsus kasvab kiiresti ja harrastada saab ala juba üle Eesti:

High Tribe Aerial stuudio, hightribe.ee

Reval Sport, revalsport.ee

Postitantsu kool ja trenn, aerial.ee

Postitantsud, postitantsud.ee

City Dance Studi, citydance.ee

Flight Club, flightclub.ee

«Ma ei tea ühtegi teist ala, mis oleks nii ilus ja graatsiline, ning samas pakuks väljakutset ja põnevust. Trikke saab lõputult edasi arendada, lagi ei tule mitte kunagi vastu,» ütleb Eliise Piirla. Foto: Mihkel Maripuu

Artikkel ilmus 2017aastal Postimehes. Kuna tegemist on meie arvates kuumalaine talumist leevendava lugemisega, avaldame selle taas.