Mina armastan süüa hommikusööki, see on esimene asi, mida ma pärast silma- ja suuloputust teen. Ja kui see mingil põhjusel edasi lükkub, tunnen, kuidas keharakud rahulolematusest protestivad.
Hommikuti lubatakse süüa pea kõike, see on parim aeg isegi tordi ja kommi jaoks, kui peaks nende järele isu olema, sest päeva jooksul jõuab saadud energia ära kulutada. Aga kui mõelda tasakaalustatusele ja tervislikkusele? Olen vahel hotellides piielnud näiteks saialembeseid prantslasi, kelle laudadele taldrikute kaupa saiakesi-croissante-kuivikuid hommikusöögiks maandub, kõrval ei sinki, juustu ega muna. Kui kaua nad niiviisi saiaga vastu peavad?
Otsustasin ette võtta viie traditsioonilise hommikusöögi söömise ja testida, kui hästi püsib mu kõht erinevaid toite süües täis, millal tekib küllastatuse tunne ning kuidas mõjub see veresuhkrule, meie kõigi elundite ja kudede energiaallikale. Toidud mõjutavad veresuhkrutaset erinevalt, tervise huvides on mõistlik jälgida, et see ülemäära palju ei kõiguks, vaid püsiks stabiilsena. Selle hindamiseks võtan appi Mendor Discreeti glükomeetri. Katse läheb käima!
1. päev: traditsiooniline kaerapuder lisanditega
50 g täisterakaerahelbeid
2 sl kõrvitsa- ja päevalilleseemnete segu
Kaloreid: 376 kcal, sellest SV 47,2 protsenti, R 40,9 protsenti, V 11,9 protsenti
Veresuhkur enne söömist: 4,7 mmol/l
Veresuhkur 2 tundi pärast söömist: 5,2 mmol/l
Sellist pudrukogust on mul raske ära süüa. Kui olen umbes kaks kolmandikku kogusest alla libistanud, on kõht täitunud. Tõsi, olen söönud ka erakordselt aeglaselt. Tavaliselt söön umbes pool sellest pudrukogusest ning hammustan juurde mõnda puuvilja ja midagi valgulist, näiteks muna. Lõpetades tunnen, kuidas olen kurguni energiat täis laetud. 2 tundi pärast söömise lõpetamist, kui glükomeeter näitab 5,2 mmol/l, on kõht küll täis, aga justkui tahaks midagi veel. Äkki siis ikkagi muna? Ehk on see lihtsalt isu või hoopis tihedalt söömise harjumus? Võtan klaasi vett – see ravib himu haarata kotist kontorisse kaasa võetud banaan. Kell 11.15 algavas trennis tunnen, et tahaks mingit ampsu, aga enam pole midagi teha. Tuleb oodata, õnneks ei pea bodybalanceʼis meeletult pingutama. Lõunat söön kell 12.30 isukalt. Kõht on olnud ootel!