Üha enam inimesi tänapäeval ei abiellu, vaid elavad niisama koos. Eestis sünnib teiste Euroopa riikidega võrreldes kõige enam lapsi väljaspool abielu. Kanal2 dokumentaalsaade «Avameelselt abielust» uuris, kas abielul on tänapäeval üldse mõtet.
Kas abielul on tänapäeval mõtet?
17. detsember 2010, 09:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vilja Savisaar-Toomast ütles saates, et abieluni viis teda tunne, et tahaks koos vanaks saada, ja oli vaid aja küsimus, millal see liit ametlikult sõlmida. «Abielusõrmus annab ka teistele märku, et ma olen seotud, et ei ole mõtet minuga flirtida. Flirt on tore asi, aga ühel hetkel võib see kontrolli alt välja minna.»
Savisaar-Toomasti sõnul kestis tema võitlus abielu päästmise pärast eksabikaasa Edgar Savisaarega palju aastaid, enne kui ta aru sai, et jõudu jääb vähemaks ja sellel pole enam mõtet.
Teda väsitas, kui palju ta pidi kokku puutuma sellega, kuivõrd tõsine oli lugu kaasa järjekordse silmarõõmuga või oli tegemist ajakirjanduse väljamõeldisega, ehkki iga naine saab aru, millal asi tõsine.
«Kui ükskord on sind alandatud ja solvatud, saab andeks anda, aga see ei ole seesama suhe enam,» ütles ta. Kuid mehe kõrvalhüpete taunimise asemel on ta teiste inimeste poolt tajunud hoopis mittemõistmist, miks ta ei kannata seda välja.
Suhte lagunemise üheks põhjuseks pidas Vilja Savisaar-Toomast sedagi, et oli eksabikaasaga kogu aeg nagu tööl ja sellist hetke polnud, et jõuaks vahepeal koju – ka kodus oli töö.
Vabaabielust lihtsam lahutada?
Kakskümmend aastat abielus olnud suhtekorraldaja ja saate eksperdi Janek Mäggi sõnul on kordades lihtsam minna lahku vabaabielust. Ta on täheldanud, et isegi meedias märgatakse seda vastavalt.
Näiteks Hannes Tamjärve puhul, kes abiellus esimest korda 49-aastaselt möödunud suvel, räägiti abiellumisest, ent ei midagi lahutusest. Mõnegi teise isiku korral oleks Mäggi hinnangul meedias just lahutusest räägitud, aga selleks tuleb eelnevalt ju ka abielus olla.
Juba kaksteist aastat vabaabielus olev ettevõtja Andres Peets väitis, et tal pole oma elutempo juures lihtsalt olnud aega abielluda. «Kui me koos elame ja meil on pere, siis oleks viisakas, kui oleksime abielus, ma olen sellega täitsa nõus. Aga minu praegune elutempo on olnud nii kiire, et mul pole jäänud aega sellise sündmuse organiseerimiseks,» ütles ta.
Ehkki ta andis mõista, et küsimus pole tahtmises või mitte tahtmises, oli Janek Mäggi kommenteerijana veendunud, et kui tahet on, siis leitakse ka aeg. «Kui on nälg, siis ju sööd. Kui on häda, siis tahad selle ära lahendada. See on absurdne põhjendus.»
Peets jäi aga endale kindlaks, et abielu ei ole nii pakiline asi, mida ei võiks edasi lükata, tähtsam olevat tema meelest suhte kvaliteet.
Näitlejanna Inga Allikuga vabaabielus olev muusik ja näitleja Toomas Lunge leidis, et kui on õige suhe, siis jääb romantika kestma, ja kui ei ole, siis ei jää. «Me lihtsalt elame koos ja meil on väga hea,» toetas elukaaslast Allik.
Inga Alliku sõnul on mitteabiellumise puhul oma osa sellelgi, et paljud on näinud vanemate purunenud abielusid, seetõttu ei tehta otsust ülekäe ja mõeldakse kauem. «Minu jaoks on oluline, et minu kõrval on inimene, keda ma armastan, ja et oleks hea ja turvaline olla,» lisas ta. Lisaks on naised tänapäeval iseseisvamad ja majanduslikult kindlustatumad.
Teisalt tunnistas ta, et kindlasti on pulmakleit üks lapsepõlveunistustest, et printsessina näida, kuid seda võimalust pakkuvat ka näitlejaaamet.
Filmimees Ilmar Taska peab end piisavalt nooreks, et veel see õige kaaslane oma ellu leida, ent tunnistas ühtlasi, et see on tema elustiili juures, kus ta reisib palju, väga raske. «Tänapäeva maailm on nii keeruline, niikuinii tuleb nii palju erinevaid arveid maksta ja lepinguid alla kirjutada – eraelus püüaks ilma nendeta,» arvas ta ametliku kooselu kohta.
Ei leita seda õiget, kuna oodatakse paremat
Ajakirja Anne & Stiil peatoimetaja Merle Liivak arutles, et tahe olla vaba ja seda vabadust lõpuni hoida võib valusasti kätte mängida – inimesed otsivad ja jäävadki otsima, kuna neid juhib tunne, et kusagil võib olla keegi parem. «Selles suhtes on traditsioonid head. Inimesed uskusid oma suhtesse ja püüdsid olla selles õnnelikud.»
Ilmar Taska arvas samuti, et nii nagu teleski on uskumatult palju kanaleid, mille vahel valida, on inimesel kusagil alateadvuses tunnetus, et nii palju võimalusi on kõigeks muuks eluks.
Psühholoogi Edith Herkeli sõnul olevat väga kurb, kui inimesed jäävad kinni usku, et igaühe jaoks on vaid see üks tõeline armastus. «Paraku inimesed jäävadki ootama seda ideaalset inimest, enne kui aru saadakse, et asi on iseenda valmisolekus suhteks.» Tähtis on iseenda võime ja küpsus armastada.
Professor Rein Taagepera tõi sisse huvitava võrdluse ülikooliga: «Kui ülikoolis või koolis teed kõvasti tööd, siis saad diplomi, abieluga on nii, et enne saad abielutunnistuse ja siis alles hakkab töö peale.» Ja seda kunsti tulevat koguaeg arendada.
«Abielu on nagu start – sealt me teekond paarina hakkab alles edasi minema,» toetas seda mõttekäiku ka psühholoog.
Pole raha pulmapeoks
Saatejuhid tõstatasid küsimuse, et vahest ei abielluta sellepärast, et pole raha uhked pulmi korraldada. Moedisainer Tiina Talumees leidis, et abiellumine on eelkõige kahe inimese vaheline teema.
«Inimesed seostavad seda suure pulmapeoga ja rahakuluga. See on tegelikult kahe inimese vaheline liit ja kokkulepe, kuidas nad seda teevad ja kas nad teevad. Kogu seda välist ei maksa abiellumise juures üle tähtsustada.» Kui tunne õige ja tuleb südamest, siis peab ta abiellumist konservatiivina heaks mõtteks.
Vabaabielus olev ajakirjanik Piret Tali leidis, et ilma peota pulma pole mõtet teha, aga suurejoonelist pidu peab ta samas põhjendamatuks kulutuseks. Lisaks ei arvanud ta suurt midagi perekonnaseisuametis paaripanekust.
Vilja Savisaar-Toomast seevastu leidis, et abiellumisel on märgiline tähendus, mis annab ühtse sõnumi nii ühiskonnale kui ka sõpradele ja kaaslastele.
Kui mõnedki paarid väidavad aina edasi lükkavat kooselu ametlikku vormistamist, siis viivitamist ei saa ette heita Kati ja Peter Murdmaale, kes abiellusid vaid pärast mõnekuulist tutvust. «Tunne tuli peale üsna kohe. Ma arvan, et kui sa tunned ära sellise inimese, kellega see tekib, siis sa ikkagi kaua ei mõtle,» leidis Peter Murdmaa.
«Ilma abiellumiseta ei saa meest ega peremeest. Minu sisetunne ütles et Peter Murdmaast kui põlisest linnapoisist saab Soone tallu permees, kui ta on seaduslik abikaasa,» oli Kati Murdmaa seisukoht.
Armununa tuginevad otsused emotsioonidel
Abieluga kiirustamise puhul pöörati saates tähelepanu sellele, et suhte alguses võivad emotsioonid sedavõrd laes olla, et varjutavad otsustusvõimet.
«Sest meile tundub, et seda õnne on nii palju ja meie jalad ei puutu maad. Psühholoogidele meeldib öelda, et see on muutunud teadvuse seisund, eufooriat on palju ja on tunne, nagu meid mõistetaks poolelt sõnalt,» kommenteeris psühholoog. Selline armumise tunne võib kesta pool aastat kuni aasta. Kui selle suure tunde pealt otsuseid langetada, ei pruugi need õiged olla.
«Inimene on ikkagi väga paljuski oma harjumuste küüsis. Armununa vaimustume sageli asjadest, mida me varem teinud ei ole,» rääkis psühholoog Edith Herkel. Sellise kõrgendatud emotsionaalse laetuse foonil tehtud otsuste puhul võib tema hinnangul mõne aja möödudes oodata tagasipöördumist vanade harjumuste juurde.
Linnast ühtäkki maale elama läinud Peter Murdmaa leidis, et temale on muutus hästi mõjunud. «Inimesed tõepoolest, ma arvan, et ei muutu, aga ei maksa harjumusi panna ühte patta olemusega,» ütles ta.
Paljud emotsionaalsed vajadused pärinevad psühholoogi sõnul väga varasest east. Kui laps on tundnud end turvaliselt ja olnud söödetud, tundnud end üle keha õnnelukult, siis just see on ka seisund, mida täiskasvanueas otsitakse heas ja turvalises, hästi toimivas abielus.
Ettepaneku võib ka naine teha?
Näitleja Inga Allik nentis, et ei kujuta ette, et tema oleks ettepaneku tegijaks, ehkki see võivat kujuneda nii, et ühel hetkel tundub õige mõttena ära registreerida. Pealegi mehed justkui kartvat seda otsust, mida ka tema elukaaslane Toomas Lunge kinnitas, kuid põhjendada ei osanud.
Raivo Kiisleri arvates peaks ettepanek samuti mehe ülesandeks jääma, ent ta ei imesta tänaeid noori vaadates, kui paarikümne aasta pärast on asjalood teised.
«Eestlased rõhutavad, et on väga edumeelsed, aga... mees peab ettepaneku tegema. Kui mõlemad käivad tööl, võrdsus on olemas ja avatus, siis nii mees kui naine võivad võtta selle riski, et on oma suhetes natuke avatum,» leidis Rein Taagepera, kelle abielu sai pool sajandit tagasi alguse just naise algatusel.
Psühholoog soovitas partneriga rääkides selgelt ütelda, millised on vajadused ja ootused suhtele, sest kõike ei loeta silmadest välja. Uuringu järgi eesti naine ise abieluteemat üles ei võta.
Kuna mehelt ei pruugigi aga ettepanekut tulla, soovitas Edith Treier naisel algatus enda peale võtta. Tema sõnul on raske püsida suhtes, kus partneri vajadusi pidevalt eiratakse ning varem või hiljem tuuakse sellised mured lauale, kehvemal juhul tulemuseks lahkuminevad teed.