Ettevõtja Raimo Kägu hoiatab kaunima soo esindajaid, et ihaldatud juhitöö tähendab metsikut vastutust – ja see koorem mõjub sageli laastavalt. Mõelge, enne kui tippu rühite!
Karisma annab mehele eelise
/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
20. november 2010, 11:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kunagi juhtis Raimo Kägu (55) Pirital purjespordikeskuse hotellis sadu naisi. Nüüd võtab elu rahulikumalt. Korjab mu pärastlõunasel töisel ajal oma musta sedaani peale, et arutada elu näinud mehena, mis sõda on viimasel ajal meeste ja naiste vahel lõkkele puhutud.
«Ma saan aru naispoliitikutest,» tunnistab ta, «et kui sul midagi tõsist öelda ega kusagil kaasa rääkida ei ole, sest sa pole spetsialist, siis üks teema, millest võiks rääkida, on naisõiguslus: «Me oleme naiste eest väljas! Teate, ma kuulsin, et naised saavad palka vähem! Kantsler Marika Priskel on palk väiksem kui kantsler Siim Suklesel.»»
Neis andmetes ei avaldu lõplik tõde. «Aga kantsler Tea Varrakul on palk suurem kui minister Jürgen Ligil,» kostan vastu, ent möönan: «See-eest on Ligi, nagu enamik mehi, juhtivama koha peal.»
«Et miks see nii on?» sõnastab Kägu mu küsimuse. «Sest mehed õpivad normaalseid erialasid.
Kõrgkoolides õpib liiga palju inimesi, ja liigsed 20–40 protsenti ongi naised, kes valmistavad ennast ette valeks asjaks. Mehi õpib kõrgkoolides vähem, aga nad jõuavad kaugemale – nad kas teevad rohkem tööd või on targemad.
Aga kuidas nad ei ole targemad, kui mees- ja naismaletaja mängus ei teki küsimustki, kumb võidab. Nad tuleb panna mõistuse poolest eraldi võistlema, vastasel korral ei õnnestu ühelgi naisel esimese kümne sisse tulla, kahjuks. Aga palk peab olema üks...»
«Kuid see ei ole ju naiste süü,» protesteerin, «et nende aju ei küüni nii kombineerima nagu meestel.»
«Siis tulebki neil valida erialad, kus nad on paremad,» tuleb kiiresti vastus. «Et millised siis? Naised on stabiilsemad, suudavad ühte ja sama asja teha mitu korda paremini kui mehed; mehed väsivad varem, nende tähelepanu hajub. Siis hakkavad nad otsima vingemaid väljakutseid.
Seepärast, kui lääne firmad tulevad Eestisse, valivadki nad siin naisjuhi, kes on nagu laojuhataja ehitusmaterjalide firmas: kuulab sõna, teeb nii nagu vaja – ja kogu lugu.»
«Tahate öelda, et mehed lähevad isepäiseks, tahavad riske võtta?» «Jah, just,» nõustub Kägu. «Mõtle eestlastele, millised vinged riskivõtjad me oleme! Meil ei jäänud ju midagi muud üle, kui eelmisest riigist välja tulime.»
Ühtäkki meenub Kägule noorusaeg: «Olin ehitusmalevas kuus aastat juht. Ehitusmalev oli naistele ka avatud, aga nad ei juhtinud seal peaaegu kunagi. Juhtis mees, kes pidi vastutama, et rühm töötab ja kohustused saavad täidetud. Liidrid kujunesid iseenesest välja. Ei olnud seal mingit meeste kokkumängu. Tippu valiti kõige paremad.»
«Liidriomadused olid meestel paremad?»
«Loomulikult,» venitab Kägu mõnuga esimest silpi. «Mehed tegid imelist tööd, ajasid rühma erinevatest kõrgkoolidest kokku. Mäletad Rahvaliitu ja sotse – keda nad otsisid?»
«Mobiliseerijat, liidrit ja liitjat.»
«Nad otsisid isiksust, kellel on aura, kes tuleb tuppa ja teda on tuba täis,» seletab Kägu varjamatu mõnuga. «Nad ei otsinud meest ega naist. See, et Marianne Mikko ei saanud sotside ette – teda ei olnud tuba järelikult täis.
Teda oli võib-olla laud täis, aga tuba mitte. Edgar Savisaar tuleb tuppa – tuba on teda täis. Paneme Savisaare Keit Pentuse kõrvale istuma. Keit on tubli kõrgkoolitüdruk, aga järsku istub Edgari kõrvale – üheksas klass. Ega Keit muutu sellega vähemaks, ta ei tohi selle peale solvuda. Palun andeks! Aga teise aura on nii suur.»
Mehe karisma tapab
Kägu jätkab: «Naisi võib kõrgkoolides õppida ka 90 protsenti, aga ikkagi tulevad 10 protsendist meestest need, kes saavad enamasti juhiks. Elul on looduslikud alused: kui karismat on, siis seda on, ja kui ei ole, siis ei ole seda võimalik ka kursustelt saada. Paljud raiskavad raha õpingutele, koguvad teoreetilist informatsiooni ja teadmisi, aga kui on vaja langetada otsuseid, ei vii nad otsi kokku. Elu on malelaud. Aga mehed on paremad maletajad olnud.»
Me mõlemad teame, et nii maailmas kui Eestis on palju häid ja võimekaid naisjuhte. Selliseid, kes väärivad oma kohta iga rakuga. Ja kelle alluvuses mehed meeleldi töötavad. Aga küsimus on järgmises: «Mis saab siis, kui naisi hakatakse vägisi juhiks upitama lihtsalt seepärast, et nad on naised?»
«See, keda pingutatakse toolile, võib enda sees nii palju kaotada, et ta hävib,» lausub Kägu. «Ta töötab sellisel postil, kus ta ei tunne ennast kindlalt ega saa seetõttu tööd tehtud. Ja kaotab ka ühiskond, kui me ei pane sellele postile parimat.»
«Aga need, kes võrdõiguslikkust taga ajavad, usuvad ju, et teevad naistele head ja on õige asja eest väljas?» püüan naiste eestkõnelejaid kaitsta.
«Ma ei arva, et nad seda usuvad. Ma arvan, et nad vigurdavad. Meeste kohta ütleksin karmimalt.»
Mehed kui otsustajad
Kägu on suur mees. Oma kogukuses mõjub turvaliselt. Aga oletan, et äris võib mehelik jõulisus mõjuda ka heidutavalt. Seetõttu uurin: «Kui hästi naised ärikeskkonnas üldse vastu peavad?»
«See ei ole lihtne. Kodus on enamik neid, kes lastega tegelevad, ikkagi naised – see on loodusest nii ja seda ei ole mõtet muuta. Tööga kaasnevast ikka ühe hetkega välja ei tule, ei mees ega naine. Kui viia stress koju, kui emal on närvid läbi või muud mõtted peas, sest ettevõtmine kõrbeb, siis see on pere surm. Sealt hakkavad ka muud puudused. Kellele seda pinget vaja on?»
«Kuidas naised muutuvad, kui nad võimu ligi saavad?» üritan täpsustada.
«Kunagi mõtlesin, et nad ei muutu, aga ka nemad muutuvad,» tõdeb Kägu. «Inimene, kellele antakse võimuhoovad, peab hakkama otsustama. Väga paljud arvavad, et otsuste tegemine on jõle kihvt. Aga iga otsuse tegemine võtab energiat. Ma arvan, et mehed julgevad rohkem otsuseid langetada kui naised. Selles suhtes, jah, naised võib-olla muutuvad vähem.»
«Mis siis naisi otsustamisel tagasi hoiab?»
«Võib-olla läbikukkumine mõjub naistele keerulisemalt kui meestele...» Kägu peab pausi. Siis lisab: «Otsuste tegemised ei ole lihtsad. Seepärast panebki mind muigama naiste pürgimine kaitseministriks, näiteks.»
Milles seisneb karjäär?
Presidendiproua Ingrid Rüütel ütles nädal tagasi Õhtulehes, et soolise võrdõigusluse teema on jama, ja kinnitas, et tema pole kunagi tundnud mingisugust soolist ahistamist.
«Soovolinikud on totter,» nõustub Kägu. «Me ei saa eeskuju võtta läänest, me pole veel lääneriik, ja võib-olla polegi vaja selliseks muutuda. Meil on niigi palju tublisid naisi! Ma hea meelega ei läheks ühegi meesarsti juurde.
Kui kohtan naisäripartnerit, leian temaga kohe kontakti, pole probleemi. Kui võrkpallivõistkonnas on kolm meest ja kolm naist, siis loomulikult tuleb meestega asi välja venitada, aga kui oleme tööl, siis oleme kõik võrdsed. Mis ma pean veel ütlema?» Kägu hääles on tunda pahameelt. «Et naised, me oleme teie poolt? Oleme. Tulge tehke asi ära! Tehke otsused ja vastutage, vastutage oma vara, oma tegevuse, oma lastega. Kas te tahate majad ja laste heaolu selle taha panna, et kas lendab asi õhku või ei lenda?»
«Ega väga taha küll...» otsustan naiste eest häält teha.
«Mida ettevõtjad teevad – nii et veri ninast väljas!» jätkab Kägu. Ja ta on hoos. «Ütle mulle üks naisettevõtja! Anni Arro või? Ta teeb kindlasti head kohvikut, aga finantseerivad seda siiski teised. Lugesin, et Anni ütles, et tahaks ikka oma asja teha.
Soovitan sulle, Anni, palun mine tee enda asja, ütle kõvasti, et panid oma raha ja hakkasid seda tegema. Ja kui selgub, et Pelgulinnas valisid vale koha – siis ongi kõik. Aga ta on tubli – milline müüginimi! Promo on 24 tundi.»
«Kokkuvõttes saavad naised elus siiski paremini hakkama kui mehed,» tõmban otsi koomale. «Mehed on need, kes vajuvad enne ära. Lõpuks taandub küsimus sellele, kuidas end elus ikkagi teostada, kas pole nõnda?»
«Olen korduvalt küsinud, ka naiste kollektiivides, kas karjääriredel on ikka kõige tähtsam elus. Oleme karjääri piiritlenud ainult sellega, kes on suurem direktor, kellel on suurem palk. Ei pea olema peaadministraator, võib olla ka administraator, ja ei pea olema peakunstnik, võib olla ka kunstnik.
Kas on mõttekas mõelda kogu aeg oma otsuste ja nende täitmise peale? Või on kasulikum mõelda unistuste peale? Teostage neid, mitte igapäevaseid totraid otsuseid! Kui ma valiksin nende kahe vahel, siis mina olen ühe valinud.»
«Unistuste teostamise?»
«Jah. Aga ma olen ka nii vana.» Paus. «Aga ma tegin seda ka juba 45-aastaselt.»
Astun autost välja. Kägu must sedaan kaob öhe. «Mul on kodus äge pruut,» jääb üks ta lause mu kõrvu kõlama.
Arvamused
Urve Palo
poliitik
Mulle pakub see artikkel palju lõbu. Võtan seda suure huumoriga ja loodan, et lugupeetud ärimees viskab ka nalja. Seetõttu ma artiklit üksipulgi kommenteerima ei hakkaks, sest vastasel korral võtaks ma seda ju tõsiselt.
Kui rääkida karismast, juhioskustest, riskivõtmisest jms-st, siis räägime ikkagi inimestest. Võime tuua lõputult näiteid meestest, kel üks või teine asi on puudu või kes ei saa hakkama, ja samuti naistest, ning võime tuua mõlema soo esindajate kohta ka positiivseid näiteid. Mulle ei meeldi elus üldistada, ja ammugi mitte inimestest rääkides.
Anne Samlik
Estraveli tegevjuht
Turismisektoris on Eestis nii juhtide kui ka töötajate seas tugev naiste ülekaal. Ka Estravelis on 180 töötajast vaid 11 mehed. Ilmselt sobib meie töö veidi rohkem naistele: reisivaldkonnas on vajalik, teinekord ka tingimusteta, kliendi mõistmine ja paraku on naised selles vallas paremad. Samas olen veendunud, et inimese soost olulisem on õige väljaõpe ja piisavalt tõhus juhtimine.
Kaja Sepp
EMT avalike suhete juht
Igaüks võib meestest ja naistest ja nende rollidest ja võimetest arvata nii, nagu ta soovib. Aga laiemalt vaadates ei saa ma aru, milleks meeste-naiste pidevat ühiskondlikku vastandamist võrdõiguslikkuse sildi all üldse vaja on. On olemas suurepäraseid naisjuhte ja sama suurepäraseid kodumehi, kes armastavad köögis toimetada. Minu meelest on võrdõiguslikkuse mõte anda kõigile võimalus teha seda, mida ta teha tahab, ja lõpuks jõuab ju käesolev artikkelgi selle järelduse juurde.
Olen töötanud nii mees- kui naisjuhtide alluvuses ning kinnitan, et küsimus pole soos, vaid isiksuses.
Barbi Pilvre
meediaekspert, poliitik
Riskivõtmist harrastavad mehed, jah, rohkem, seda kinnitavad uuringud, aga Eestis vist kahjuks võetakse riske pigem purjus peaga liikluses kui ettevõtluses. Eesti suurim probleem on ikkagi tööjõuturule kadunud tuhanded mehed, kes on ennast tööandjate jaoks kõlbmatuks joonud. Mis vastutusest siin saab rääkida?
Kõige suurem vastutus ja otsusetegemise kohustus lasub suure pere emadel. Kui keegi suudab organiseerida pidevalt muutuvas ja irratsionaalses keskkonnas 24/7 mitme väikse lapse tegevust, korraldada logistika jne, suudab ta ennast kehtestada, vastutada ja otsuseid teha ka mis tahes suures organisatsioonis.